Why is the rum always gone?

Kui Fraser Island nähtud ja Hervey Bayle tiir peale tehtud, siis oli aeg liikuda edasi põhja poole. Uue päeva eesmärgiks oli läbida kolm linna, kuid esimesest me tegelikult kaugemale ei jõudnudki. Nimelt olime jõudnud linna, kus valmistatakse rummi. Bundabergis asub Austraalia kuulsaim rummitehas – Bundaberg Rum -, mille tooted on pälvinud palju tunnustust üle kogu maailma. Meil ei olnud üldse plaani rummivabrikusse minna, kuid sinna jõudes andis sisetunne märku, et seda peaks siiski nägema. Nii me pärast paaritunnist linnatuuri ja imehead šokolaadikooki ühes väikeses kohvikus asusimegi rummivabriku poole teele.

Bundabergi linna purskkaev, kus purskas roosa vesi.

Linn oli täis selliseid lillasid lipsukesi. Me ei saanudki teada põhjust.

Ülimaitsvad koogid.

Bundabergis tehakse ka erinevate maitsetega limonaade.

Kõigepealt paluti meil kõik oma asjad panna lukustatud kappi, sest muidu võivad need kukkuda rummi sisse. Tegelikult ei olnud sellist ohtu mitte kusagil. Ühtlasi võeti meilt ka võimalus jäädvustada seal kogetut ja nähtut. See selleks. Meile räägiti, kuidas rummi tehakse, näidati ruumi, kus oli hetkel 2 miljonit liitrit klaasistumata suhkrut ehk siis suhkrusiirupit. Tutvustati erinevaid tünne, näidati, kuidas pärm kerkib, räägiti erinevatest rummisortidest, mida Bundaberg Rum valmistab jne. Seda kõike saatis pidev magus aroom, mis lõpuks juba vaikselt vastugi hakkas. Tunniajane ekskursioon lõppes vabal valikul erinevate rummide ja likööride joomisega (klaasid pandi ikka täis). Kuna mina olin roolis, siis sain vaid natuke maitsta, rohkem ei riskinud. Aga teised ikka jõid seda mõnuga. Kuna jõudsime vabrikusse paar minutit enne ekskursiooni algust, siis muuseumi külastuse jätsime kõige lõppu. Nii me juba suletud muuseumi uste taga heitsime kiire pilgu ka rummi tegemise ajaloole.

Hästi palju rummi.

Muuseum oli ehitatud vaatide sisse.

Paljast rummi, ei mingit koksi.

Selles šeifis hoitakse peidus Bundabergi rummitehase 125. aastapäevaks valmistatud rummi retsepti.

Järgmiseks sihtpunktiks oli meil valitud Mon Repos, kus saab näha merikilpkonnasid. Viimasel hetkel tegime kiire guugelduse, et saada teada, mis kellaajal sinna kõige parem minna oleks. Selgus hoopiski, et parajasti ei ole hooaega ja kilbusid ei näegi. Igaks juhuks läksime infokeskusesse selle kohta järele pärima. Saime sealtki kinnitust, et sinnasõit ei tasu praegusel ajal ära. Kell hakkas juba õhtusse veerema ja otsisime telkimiseks kohta Bundabergis.

Leidsime hea hinnaga karavanpargi, kus oli väga normaalse kiirusega piiramatu internet. (Tavalisti puudub karavanparkides WiFi või on piiratud 100-300 mb, olematust kiirusest ei tasu rääkidagi. Üldse siin riigis väga kehv interneti leviala.) See oli küll meeldiv uudis. Öösel aga oli veidi külm magada. Siin on ikkagi talveperiood ja ööd on kümne kraadi ringis.

Hommikul hüppasime läbi autopesulast, et linnukakast lahti saada. Eelnevatel päevadel Hervey Bays ööbides oli meil auto ja telk suure puu all, mistõttu olid hommikuks mõlemad korraliku kakalaviini saanud. Teisel hommikul oli asi juba kaks korda hullem. Nii me seal telki enne selle kokkupakkimist lapiga pesimegi ja nüüd oli aeg ka autot veidi viisakamaks teha. Oleme aasta jooksul päris mitu korda oma Falconit ikka pesemas käinud. Ma ei mäletagi, kas olen autopesulatest rääkinud. Asi käib kõik mündi sisestamise süsteemiga. Viskad mündi aparaati, valid, mida sa soovid teha. Siis on vastavalt pesulale üks ja pool või kaks minutit aega pesta. Seejärel viskad järgmise mündi jne.

Käed väsivad päris ära, kui kümme minutit järjest selle survepesuriga pesta. Lisaks see voolik on jube tüütu ja on pidevalt jalus.

Edasi viis tee meid Agnes Watersi ja Town of 1770 poole. Esimene siis on väike linnake mere ääres. Seal pidavat olema kõige põhjapoolsemad surfirannad. Meie tegime lühikese (nii umbes pooletunnise) jalutuskäigu vaateplatvormile, et teha mõned pildid ilusast merevaatest. Seejärel sõitsime edasi Town of 1770 poole.

Town of 1770 või siis Seventeen Seventy on linn, mis sai oma nime selle järgi, kui 1770. aasta mais James Cook sinna oma meeskonnaga randus. Seda linna peetakse ka Queenslandi osariigi sünnilinnaks. Town of 1770 tundus juba palju mõnusam ja veetsime seal veidi rohkem aega. Jalutasime mööda mereäärt ja nautisime rahu ja vaikust. Mõned inimesed olid siin ja seal päevitamas ja kaks meest ujusid ühelt kaldalt teisele, kuid üldiselt oli kõik vaikne ja võisid kuulda vaid merekohinat. Vesi oli selge ja puhas. Tahtsime isegi ujuma minna, kuid terve päev oli üsna jahe ja jätsime seekord ujumise vahele. Tegelikult oli meil ka ajaga veidi kitsas käes. Soovisime enne pimedat jõuda Rockhamptonisse, kuhu oli umbes kaks ja pool tundi sõitu, kuid terve tee oli täis ehitustöid ja seetõttu oli sõit veelgi pikem. Heitsime veel kiiruga pilgu enne sõitma hakkamist James Cooki mälestusmärgile ja tegime kaks ülipisikest matka vaateplatvormidele. Need aga suurt vaimustust meis jälle ei tekitanud, sest oleme näinud ilusamaidki vaateid.

1770

Briti meresõitja James Cooki mälestusmärk

Briti meresõitja James Cooki mälestusmärk

Ülejäänud päeva veetsime autos ja õhtuks leidsime ööbimiskoha Rockhamptoni linna kõrval asuvas väiksemas kohas nimega Gracemere. Leidsime uue lemmikkaravanpargi. Mõnus ja rahulik koht, puhas ja viisakas, ülilahe bassein koos liumäega ja väikest muuseumi meenutav väliköök. Õhtul saime pealekauba tasuta burgerit. Nimelt on parajasti käimas erinevate osariikide vahelised ragbi sportmängud ja kõik olid kutsutud seda koos vaatama. Enne seda aga jagas pererahvas tasuta süüa. Ülihea burger ja isegi Kristlin kiitis seda liha seal vahel. Vestlesime kolme kohaliku vanema inimesega, keda huvitas, mida me Aussis teeme ja mida me näinud oleme ning seejärel kõigile üllatuseks läksime basseini. Nende jaoks on siiski talv ja basseinist kõnnivad nad suure kaarega mööda. Meie suplesime jahedast õhust hoolimata siiski selles soojas basseinivees.

Meie lemmik karavanpargi bassein ja vinge liumägi

Uus päev algas kiire peatusega Rockhamptonis ja seejärel jätkus sõit ikka põhja poole. Selles kandis (tegelikult juba Bundabergist alates) on tee ääres väga palju suhkruroopõlde. Meil õnnestuski lõunapaus teha väikeses külakeses suhkruroopõldude vahel.

Suhkruroog

Õhtuks jõudsime Mackay linna, kus leidsime jälle väga hea internetiga karavanpargi. Saime ajada veel tähtsaid asju, nagu seda oli autorent. Kuid sellest rohkem hetkel ei räägi.

Hommikul käisime Kuninganna pargis orhideede näitust vaatamas. Seejärel viskasime pilgu peale ka kohalikule rannale, kuid ilm oli tol päeval sombune ja lubatud suurt ilu meie seal ei näinud. Meil oli plaan minna ka tunnikese autosõidu kaugusele asuvasse Eungella rahvusparki nokkloomi vaatama, kuid neid tegelasi pidi nägema alles päikeseloojangu ajal. Meil kahjuks nii palju aega ei olnud ja pidime nende uudistamisest loobuma.

Õhtuks jõudsime Airlie Beachi. Kuna selleks ööks lubas korraliku vihma, siis võtsime toa backpackerite hostelis. Sellest juba järgmises postituses.

Janet ja Kristlin

 

Advertisements

Fraser Coast

Mul oli plaan igal õhtul kirjutada üles, mida teinud oleme ja seejärel postitada see blogisse. Paraku aga oleme õhtuti nii väsinud, et blogi kirjutamisest võib vaid und näha. Seega peate endiselt lugema meie tegemistest paari nädalase hilinemisega.

Plaanisime oma tripiga alustada juba reedel, kuid kuna tegime autole väikese remondi, siis saime sõiduga alustada alles laupäeva hommikul. Esimene sihtpunkt oli minna veel viimast korda Roma Vinniese kaltsukasse. Seekord mitte riideid jahtima, vaid riideid sinna viima. Kuna aastaga on meil kogunenud igasuguseid asju, mida me enam ei vaja, siis otsustasime autot veidi kergemaks teha ja viisime need asjad taaskasutuskeskusesse. Tegelikult üleliigseid riideid seal väga ei olnudki, sest mõni nädal varem olin mina oma vanu riideid suure kotiga juba Chinchilla linna Vinniesesse andnud. Aga meil leidus lisaks mõnele hilbule ka näiteks mahlapress, mille me reisi alguses Leetoni kaltsukast ostnud olime ja millega mõned korrad isegi värsket apelsinimahla tegime. Siis oli meil erinevaid grillimistarvikuid, mille eestlastest bäkkerid meile andsid. Kuna me suuremat osa neist ei kasutanud, siis andsime ka need ära. Mõned raamatud, mis samuti kaltsukast ostetud, meie töösaapad ja nipet-näpet veel leiavad ehk uued omanikud. (Otsustasime Vinniese kasuks, sest saadud tulu läheb heategevuseks – kodutute, põgenike, aborigeenide abistamine jne.) Auto tagaiste sai kohe palju tühjemaks. Aga see ei olnud veel kõik. Kuna aastaga on kogunenud ka riideid, mida ei kannatanud enam ka kaltsukasse viia, siis saime ka kaks suurt kilekotti riietega (peamiselt tööriided) prügikasti visata. Nüüd oli tagaistmel ruumi isegi ühe inimese jaoks. Aga ega see kauaks nii ei jäänud. Autos elades on paratamatu see, et ühel hetkel jäävad asjad kotti panemise asemel istmetele vedelema. Nüüd on autos jälle korralik seapesa.

Queenslandis on tee ääres väikesed kioskid, kus jagatakse tasuta kohvi autojuhtidele.

Aga mitte sellest ei tulnud ma siia kirjutama. Laupäeval tegime päris pika sõidu. Plaan oli jõuda välja Hervey Baysse. Viissada kilomeetrit sai sõidetud, kui põikasime sisse Mary Poppinsi autori sünnilinna, et seal asuvast Poppinsi kujust pilti teha. Maryborough linna jõudes avastasime aga, et see on jube armas linnake ja me tahaksime seal veidi rohkem ringi vaadata. Kuna meil aega on varuga ja päevaplaanid ei ole kivisse raiutud, siis otsustasimegi öö veeta hoopis selles linnas.

Alguses leidsime selle Mary Poppinsi kuju. Arvasime, et see ongi see õige.

Järgmisel päeval leidsime juhuslikult selle õige ka üles.

Tänaval oli raamatuvahetuse riiul. Võta üks ja pane teine asemele.

Õhtul me väga enam ringi ei jõlkunud, ehkki jõe ääres jalutades kostus tänavatele baaridest ja sisehoovidest mõnus muusika. Väsimus oli suur ja läksime varakult magama. Pühapäeva hommikul aga võtsime ette linnaga tutvumise. Selles linnas on iga kuu viimasel pühapäeval heategevuslik üritus ja meie sattusime just samal ajal seal olema. See ei olnud küll midagi väga suurt, kuid vaadata oli nii mõndagi. Näiteks Kuninganna pargis sai sõita väikeste süte peal sõitvate rongidega – ka meie kasutasime võimalust midagi sellist kogeda. Kuulata sai kohaliku puhkpilliorkestri kontserti, lisaks toimus linnas veel ka vanade autode näitus, esinesid kõhutantsijad, lühike zumba trenn jne. Tegevust jätkus küll ja ilm oli ka ilus, et seal ringi jalutada ning kõike nautida. Põikasime söögivarude täiendamiseks läbi ka kaubanduskeskusest ja õige varsti alustasimegi lühikest sõitu Hervey Bay poole.

Sellised võimsad puud kasvavad siin.

Kõhutantsijad.

Rongisõit

Rong tossas ka, ikka nagu päris.

Pisikesed söed. 

Selliseid autosid oli tänav täis.

Hervey Bay on armas sadamalinnake, mis meenutab veidi Gold Coasti, kuid samas ka Taimaad. Meie tulime siia eelkõige sellepärast, et sõita Fraser Islandile. Munadepüha nädalavahetusel Noosa Headsis ja Rainbow Beachil käies jäi meil Fraseril käimata, sest kõik tuurid olid juba täis. Tahtsime aga väga seda saart näha ja pidime siiapoole tagasi tulema.

Sadam

Päikeseloojang

 

Selline tegelane jälgis meid kaks õhtut.

Fraser Island on 123 km pikk ja 22 km lai. See saar on oma 184 000 hektariga maailma kõige suurem liivasaar. Fraser Island ehk Paradiisisaar (nagu aborigeenid seda kutsuvad) kuulub alates 1992. aastast maailmapärandi nimistusse.

Esmaspäeval ootaski meid ees Fraser Islandi tuur. Hommikul korjas buss meid karavanpargist peale ja seejärel suundus sadama poole. Nimelt saab saarel sõita vaid neljaveoliste masinatega, mistõttu me oma autoga sinna minna ei saanud. Veidike vähem kui tunnike praamisõitu ja kohal me olimegi. Reisijad jaotati erinevate neljaveoliste busside vahel vastavalt sellele, kui pikaks ajaks nad saarele jäävad – üheks või kaheks päevaks. Meie valisime ühepäevase tuuri, et säästa raha ja ka aega. Meie bussijuht ja giid oli Steve. Sellel mehel jätkus juttu terveks päevaks. Ta ainult rääkis ja rääkis. Ega ta ei rääkinud niisama tühja loba, vaid ikka selle saare kohta. Seda oli väga huvitav kuulata, kuid kahjuks lõpuks oli väsimus nii suur, et suur osa juttu läks kõrvust mööda.

Meie tuur algas korraliku ameerikamäega mööda liivast saart. Buss rappus nii mis kole ja ma hoidsin hinge kinni, et merehaigeks ei jääks. Õnneks selle rappumise ja loksumisega harjusime õige pea ära.

Meie 4wd buss.

Esimene peatus oli Lake McKenzie järve ääres. See on vihmavee järv. Vesi oli selge nagu klaas ning piisavalt soe, et seal mõnda aega mõnuleda. Järv on keskelt umbes 9 meetrit sügav ja sügavaks läheb see ka üsna järsult. See on ilmselt kõige puhtama veega veekogu, kus me kunagi ujunud oleme. Ja kui valge veel see rannaliiv oli!

Lake McKenzie

Teiseks peatuspunktiks sai Central Station ja vihmamets. Jalutasime lähistroopilises vihmametsas ja kuulasime giidi tarka juttu. Fraseri vihmamets on omanäoline juba seetõttu, et see on ainus vihmamets maailmas, kus kasvavad liivasel pinnasel 200-meetrised puud.

Meie giid-bussijuht

Iga soovija võis end korraks metsakuningannana tunda.

Väga kõrged puud

Pärast kosutavat ujumist järves ja jalutuskäiku metsas viidi meid Eurong Beach Resorti lõunat sööma, kus Rootsi lauas saime õgida end kurguni täis. Inimene ükskord ka ei õpi, et Rootsi laud ei tähenda, et pead ennast lõhki sööma. Saab ka mõistliku portsu võtta. Igal juhul saime me kõhud heast ja paremast väga täis ning jätkasime sõitu mööda 75-Mile Beachi (75 miili rand). Kimasime mööda veepiiri, ületades vahepeal väikeseid ookeanisse suubuvaid jõgesid. Soovijatel oli lisaraha eest võimalik teha väikelennukiga tiir saare ja ookeani kohal, meie seekord loobusime.

Muide Fraser Island on üks kahest paigast maailmas, kus lennuk tõuseb ja maandub rannaliival. 

Lõpuks jõudsime välja värviliste liivakaljude juurde (The Pinnacles). Värvilised künkad olid ilusad küll, kuid Rainbow Beachil nähtute kõrval need vaimustust ei tekitanud. Sel päeval lihtsalt üle 2-3 värvi ei eristanud, tegelikult teatakse seal olenevalt ilmastikuoludest näha olevat koguni 72 erinevat värvitooni. Mis aga oli huvitav ja ilus oli SS Maheno Shipwreck ehk siis vana laevavrakk, mis on seal olnud aastast 1935. Maheno laev sõitis Uus-Meremaa ja Austraalia vahet 1905-1935. aastatel. I Maailmasõja ajal kasutati seda ka haigla laevana. Fraser Islandile jõudis ta pärast seda, kui 1935. aasta tsüklon ta sinna uhus.

Värvilised kaljud

Lähemalt vaadates ka.

Maheno Shipwreck

Viimaseks peatuskohaks oli Eli Creek ehk siis ookeanisse suubuv oja, mida mööda sai jalutada või kus sees oli hea ja karastav ujuda. Alguses viis laudtee umbes 500 meetrit ookeanist eemale ja sealt viis trepp jõkke. Taaskord oli tegu puhta vihmaveega, see oli läbipaistev ja puhas. Nii saigi kuni ookeanini välja umbes põlvest saadik vees jalutada. See oli meie mõlema lemmikpaik. Kahjuks aga oli inimesi seal korraga nii palju, et ühtegi inimestest vaba ilusat pilti teha ei õnnestunudki.

Eli Creek

Kell oli juba parajalt palju ja aeg oli hakata tagasi sadama poole liikuma. Praam väljus vahetult enne päikeseloojangut ja see vaade oli hea punkt sellele toredale päevale imelisel Paradiisisaarel. Kahju on aga meil sellest, et dingosid me ei näinudki. Aga ilmselt oli nende jaoks liiga palav ja nad puhkasid varjus.

Enne laevale minekut nautisime ilusat päikeseloojangut

Janet ja Kristlin

 

Nüüd on siis tööga lõpp

Pärast lühikest puhkust idakaldal saabusime tagasi Meandarrasse, et alustada teisipäeval taas tööga. Selle päeva õhtuks oli oodata uusi töötajaid. Me oletasime, et tegu on eestlastega, kuid kindlad selles muidugi olla ei saanud. Kell oli juba päris palju ja aeg oli hakata magama sättima, kuid kedagi uut ei olnud ikka veel saabunud. Järsku käis aga jube kolistamine ja uksest tulidki sisse kolm meessoost isikut. Mina olin toas ja tegelesin oma asjadega, kuid Krissu oli just sel hetkel köögis, kui need tüübid sisse sadasid. Nagu ikka kombeks, siis toimus esimene vestlus inglise keeles. Imelik oleks ju siin kohe eesti keeles võõrastele peale lennata, äkki ei olegi eestlased. Kümmekond minutit hiljem, kui me oma toas toimetasime, koputas üks poistest uksele, et lähemalt tutvust teha. Kui ta nime ütles, siis oli selge, et eestlane, mis eestlane. Nii jätkuski vestlus emakeeles. Meie uuteks töökaaslasteks olid 31-aastane arhitekt ja 23-aastane geodeesiat õppiv noormees. Kolmas tol õhtul saabunud meesterahvas oli kohalik, kes pakkus poistele vaid küüti. Ta küll hakkas meiega koos tööle, kuid ei elanud samas majas.

Meie maja oli selline.

Pesemisruumid üsna kehvad.

Vetsudest parem ei räägigi. Redbackid kõikjal.

Nädal möödus ikka tavapäraselt. Rullisime tarpe ja õpetasime uusi välja. Nädalavahetusel käisime taas 110 km eemal melonipealinnas Chinchillas oma toiduvarusid täiendamas, sest see oli meie lähim normaalse toidupoega linn.

Uus nädal oli vähe teistsugune. Kuna tarpid said kõik rullitud, siis hakkasime tegelema muude töödega. Nii me saime maja pesta väljast survepesuriga, pesuruume seest ja väljast, kontorit väljast, nühkida panipaikades ämblikuvõrke jne. Kuna mõne päeva pärast tuli putukatõrjuja, siis pidid kõik kohad enne läikima lööma.

Teisipäeval oli Anzac Day, mis on siis päev sõjas hukkunute mälestamiseks. See tähendas ühtlasi ka vaba päeva. Üheks traditsiooniks sel päeval on päikesetõusu tseremoonia. Ka meie otsustasime sellest osa saada. Jalutasime hommikul kottpimedas kilomeeter eemal asuva mälestussamba juurde, kuhu oli vist kogu selle linna rahvas kohale tulnud – nii umbes 50 inimest. Me vist jäime paar minutit hiljaks, sest üritus oli juba alanud. Ega me millestki väga ilma ei jäänud. Kuulsime ühe noore ohvitseri kõnet, kes oli selleks päevaks Meandarrasse saadetud, nägime, kuidas lillepärjad samba juurde viidi, kuulasime Austraalia hümni ja saime osa palveminutist. Sellega üritus lõppes. Seejärel suunati kõik kultuurimajja tasuta hommikusöögile. Enne veel, kui me läksime sellest osa saama, põikasime sisse kohalikku sõjamuuseumisse, mis oli sel päeval kõigile tasuta avatud (tavapilet 5 dollarit). Sellise väikese küla kohta oli muuseum suur ja võimas. Laes rippus lennuk, kolm-neli sõjamasinat ja palju muud põnevat oli uudistajatele välja toodud. Kui ringkäik muuseumis tehtud, siis võtsime vastu selle tasuta pakutud hommikusöögi – praemuna ja peekon saia vahel ning kõrvale tass kohvi või teed.

Muuseum

Mälestusmärk

Terve päev toimusid mingid üritused, näiteks puude istutamine, muuseumis mingi uue eksponaadi avamine jne. Me nendest rohkem osa ei võtnud ja nautisime oma vaba päeva kodus.

Ülejäänud kolm päeva jätkasime koristustöödega. Meie ülemusel oli kinnisidee, et isegi maja ees olev betoonpõrand peab läikima. Kuna just sel nädalal oli üle pika aja jahedamad päevad, siis pärast päev läbi veega mängimist oli veidi kehv olla. Eks see tekitas meis pahameelt ja raskest nädalast olid pinged laes, mis viis välja selleni, et reedel läksime oma ülemusega raksu. Ta tahtis, et me akende pesemiseks turvasaapad jalast ära võtaks ja roniks sokkis redelile, sest muidu teeme märjale betoonpõrandale mudased jäljed peale. Meie aga keeldusime. Ülemus arvas, et kardame sokke mustaks teha, tegelikult peitus põhjus turvanõuetes. Nimelt ajab see firma tohutult taga turvalisuse eeskirjadest kinnipidamist. Kõik pisemadki vigastused, ohtlikud olukorrad jne pannakse kirja ja saadetakse peakontorisse. Koolitusel rõhutati seda, et turvasaapad peavad olema jalas ja nende puudumisel saad päevapealt kinga. Õnnetuse korral poleks mingit hüvitist saanud, firma oleks näidanud ust eeskirjade rikkumise tõttu. Sellepärast me keeldusimegi saabaste äravõtmisest. See, et me julgesime ülemusele vastu hakata ajas teda aga vihale ja ta sõimas meid ikka korralikult. Ma ei hakka seda kõike siia kirja panema, sest miks neid halbu asju ikka meenutada. Olime veendunud, et meid lastakse lahti või hakkab ülemus meid lihtsalt taga kiusama nagu ta on teinud eelnevalt paljude töötajatega. Nii me otsustasimegi, et peame paariks päevaks sellest kohast eemale saama ja sõitsime nädalavahetuseks Toowoombasse närve puhkama. Tahtsime pääseda vahelduseks inimeste sekka ning veeta aega poodides kolades ja ringi tuulates. Nii me nautisimegi üle pika aja suurlinna elu. Ega me suurt midagi asjalikku tegelikult ei teinudki. Lisaks poodlemisele ja linna peal jalutamisele käisime ka kinos Smurfe vaatamas ja istusime kaubanduskeskuse tasuta internetivõrgus.

Viis käsku, et teha tööd ohutult. Peatu ja vaata, mõtle ülesanne läbi, hinda/tuvasta riski, kontrolli ja suhtle, tee tööd turvaliselt.

Toowoombas sõime imehead šokolaadivulkaani.

Ja super mõnusat pitsat.

Esmaspäev oli taaskord vaba – töörahvapüha. (Neli nädalat järjest oli pühade tõttu üks vaba päev nädalas juures.) Teisipäeval olime valmis astuma vastu oma saatusele (tegelikult küll kõigest ülemusele). Ootasime, et mis sitarahega meid siis üle valatakse, kuid tundus, et ülemus oli vahepeal aru saanud oma valest käitumisest, kui ta palus meil turvareegleid rikkuda. Igal juhul oli ta pärast seda meie vastu palju lahkem. Alguses see tundus veider ja arvasime, et selle taga on tal mingi kahtlane plaan haudumas, kuid veel mitu nädalat hiljemgi oli ta ikka lahke ja sõbralik meie vastu.

Meie tore laadurijuht, kes ei kannatanud enam ülemust ja läks töölt ära.

Uuel nädalal tegime jälle mitmeid erinevaid töid. Pesime autot, pühkisime garaaži põrandaid, koristasime kontorit, pesime tühjana seisvat kuuri suurtest redbackidest ning nende kookonitest ja võrkudest puhtaks, tegime palju muudki. Kuna tegelikult olid tööd seal saidil põhimõtteliselt otsas, siis prooviti meile lihtsalt tegevust leida. Poisid said trimmerdada, muru niita jne. Reedel käisime kõik koos ka prügi korjamas. Tekkis täitsa “Teeme ära!” tunne, kui saidi kõrval oleval tühermaal ja metsas jalutasime, et igasugust sodi üles korjata, mis sinna aastatega on tekkinud. Vähemalt see töö oli kasulik, looduse jaoks kindlasti. (Muideks, päev hiljem oli kodumaal “Teeme ära!”. Hea ajastus.)

Selle maja hoovi koristasime.

Kujutage nüüd ette, kuidas kogu see mullane ala oli täis põlvedeni muru, metsistunud põõsaid, mis vohasid igas suunas, risu ja rämpsu ja kõike muud.

Meie viimane nädal Meandarras. Mina sain kahel päeval istuda autos ja lihtsalt sõita. Nimelt oli mul taga järelhaagis, kus peal oli umbrohumürk ja üks poiss jalutas voolikuga auto taga ja pritsis seda mürki igale poole. Ülejäänud päevad koristasime GrainCorpile kuuluva maja hoovi, kus olevat eelmine saidi boss elanud. Me tirisime välja puid, pügasime põõsaid, lammutasime nipet-näpet siit ja sealt, rohisime, riisusime, lõikasime juuri maast välja, vedasime puid ja kive jms. See töö oli isegi omamoodi põnev. Mõnus vaheldus igal juhul. Reedel pesi ja küüris Krissu uuesti seda autot, mida nädal varem olime pesnud, sest kasutasime masinat mürgitamisel ja muude tööülesannete täitmisel. Kuna oma mustade riietega tassisime prahti autosse, siis oli vaja see uuesti puhastada. See auto pidi minema uuele saidi ülemusele ja seega pidi läikima.

Meie viimasel päeval Meandarras niitsin mina murutraktoriga muru. Päeva lõpu poole suutsin ma ka muru põlema panna. Seda siiski mitte meelega. Kuna murutraktor oli juba 5 tundi järjest töös olnud, siis oli see juba üsna kuum. Ma pidin niitma aga platsi, kus oli palju heina maas. Ühel hetkel jäi üks heinarull mulle masina ette kinni ja ma ei viitsinud seda kohe sealt ära võtta kah. Oli juba hilja, kui seda tegema läksin. Hein tossas ja hetk hiljem lõi särinal põlema. Jõudsin veel paanikahoos murutraktori eemale tagurdada, et see põlema ei läheks. Seejärel karjusin ja vehkisin kätega, kuni sadakond meetrit eemal töötanud mehed mind nägid ja appi tormasid. Tegelikult põles umbes 3×3 meetrit muru ja heina, kuid mulle tundus see tol hetkel väga suure tulekahjuna ja mul oli nutt kurgus. Ma tean ju kui ohtlikud siin riigis metsatulekahjud on ja kui kergesti need tekivad. Lisaks oli vaid mõni meeter eemal suur bunker, kus hoitakse vilja. Selle süttimise korral oleksid vastu taevast lennanud väga suured rahasummad. Õnneks lõppes kõik siiski hästi. Üks meestest sõitis traktoriga üle põleva heina ja kustutas masina ees oleva harjaga tule ära.

Saime ka iganädalasse firma Queenslandi osariigi ajalehte. Esikaanele ka veel lisaks.

Nii lõppes meie töö ja elu Meandarras. Laupäeval pakkisime kogu oma varanduse meie armsa Falconi peale ja võtsime suuna Roma linna poole. Uus site, kuid jätkasime ikka sama tööga – tarpide koristamisega.

Meie Roma kodu vasakul. Ehitussoojak jaotatud tubadeks.

Väikesed toad, kuid puhtad ja isegi kaks riidekappi sees.

Pesemisvõimalused palju viisakamad.

Köök küll väiksem ja vähem tööpindu, kuid puhas ja putukatest vaba.

Esimene nädal Romas möödus peamiselt tarpide voltimise ja rullimisega, kuid saime vihmasel päeval ka kuure korrastada. Ühel päeval, kui tööpäev juba peaaegu läbi ning olin veel viimaseid tarpirulle laadurile laadimas, siis suutsin ma peaaegu Austraalia mürgiseima mao otsa koperdada. Parasjagu oli laadurijuht läinud rulli ära viima ja mina tegin aega parajaks prügikoristamisega. Kuna õues möllas jube tuul, siis tahtsin tarpitükid vedeleva rehvihunniku alla panna, et need mööda platsi lendama ei hakkaks. Rehvide juurde jõudes jäin järsku tardunult seisma, sest minust maksimaalselt kahe meetri kaugusel märkasin pruuni pikka saba. Sain kohe aru, et seekord ei ole tegemist puuoksaga (päris mitu korda olen puuoksa ekslikult maoks pidanud), vaid nüüd on minu nina ees elus ja veel lisaks täiskasvanud madu. See umbes pooleteist meetri pikkune Eastern Brown Snake (pruunmadu) jõllitas mind oma suurte silmadega ja ka tema oli ilmselt mind nähes üllatunud. Proovisin jääda rahulikuks ja taganesin selg ees eemale. Süda peksis rinnus ja tahtmine oli karjuma hakata, kuid siis nägin ülemust, kes traktoriga minu poole sõitis. Rääkisin talle, keda ma olin just kohanud, mille järel läks ta asja uurima. Madu nähes kinnitas ta mulle, et tegu on tõesti väga mürgise pruunmaoga. Kui laadurijuht järgmise rulli järele tuli, siis palus ülemus tal kopaga mao ära tappa. Edaspidi olin saidil ringi liikutes palju ettevaatlikum. Loodetavasti ei pea enam sellist ehmatust kunagi kogema. Ülemus arvas, et see madu võis olla pesitsenud rehvi sees ja kui töökaaslane neid rehve mõni tund varem oli põõsastest välja tirinud, siis madu reisis rehvi sees kaasa. Nüüd, kui ümberringi oli töö hakanud lõppema ja müra kadunud, siis tuli ta välja uudistama. Nii ma talle otsa sattusingi.

Veel väike hunnik tarpe alles.

Ja valmis rullid. See esireas olev kole rull oli ülemuse väitel meie kahe tehtud, nii ta väitis oma ülemusele. Tegelikult me tegime ikka kõik rullid terve meeskonnaga koos, ent ta pidi süü kellegi kaela ju veeretama.

Meie teine tore laadurijuht, kes saadeti puhkusele, sest ta ei meeldinud ülemusele.

Kiire guugeldamine annab selle mao kohta järgneva info:

tegu on mürgisuselt maailma teise kõige ohtlikuma maoga. Ta võib olla agressiivne ja hakata jälitama. Just see maoliik on vastutav 60% surmajuhtumiga lõppenud mao salvamiste eest Austraalias. Keskmine pikkus on 1,1-1,8 meetrit. Kõige pikem leitud pruunmadu on olnud 2,4 meetrit. Nad elavad peamiselt majade ja farmide läheduses, sest nende peamiseks toiduks on hiired, konnad, väikesed linnud, munad ja ka teised maod.

Nädalavahetusel võtsime plaani külastada kord kuus toimuvat Roma farmerite turgu, kuid kohale jõudes seda ei eksisteerinudki. Uurisime ka infost, mida selles linnas teha on. Saime teada, et igal teisipäeval ja neljapäeval on Romas veisekarja oksjonid. Tegu pidavat olema Austraalia suurima karja müümise keskusega, kus võib näha ka 12 000 veist korraga. Aastas müüakse 300 000-400 000 looma. Loomi müüakse peamiselt kehakaalu järgi kg hinnaga. Loomi tuuakse siia ka teistest osariikidest veokite ja rongidega. Müüakse nii tõuaretuseks, kasvatamiseks kui ka lihatööstustele. Liha jõuab ka Euroopa turule. Kuna teisipäevad ja neljapäevad olid meil tööpäevad, siis kahjuks sinna me minna ei saanudki, kuid see võiks olla kindlasti päris võimas kogemus. Infoletitöötaja hoiatas veel, et sinna minnes peab hoidma käsi taskus, sest muidu võid kogemata kätt lehvitades saada karja omanikuks.

See on karja müügi keskuse plaan. Saate ehk umbes aimu, kui suur see on.

Jalutasime veidi linnas ringi, kuid ega seal midagi väga teha ei olnud. Nii palju veel teadmiseks, et Roma linnas avastati Austraalias esimesena maagaas ja nafta. Seda tutvustav muuseum on linnas täitsa olemas. Huvitav ja omapärane on seegi, et siin linnas on Kangelaste allee. Iga I maailmasõjas hukkunud Roma linna sõduri mälestuseks on siia istutatud üks pudelipuu (Bottle Tree).

Pudelipuu

ja veel üks.

Viimasel nädalal jätkasime ikka samas vaimus. Tarpid-tarpid-tarpid. Kuna motivatsioon oli kadumas, sest tahtmine oli hakata juba reisima, siis pidime leidma põhjuseid, miks nädala lõpuni tööl vastu pidada. Nii me otsustasimegi iga päev endile meelde tuletada, mille jaoks me just sel päeval raha teenime. Esmaspäeva teenistus pidi minema Fraser Islandi reisiks, teisipäeva oma Whitsundayle minekuks, kolmapäeva oma Great Barrier Reafiks jne. Viimase nädala aitaski vastu pidada endale järjepidevalt reisieesmärkide korrutamine ja närvi minnes ettekujutamine, kuidas me ookeanis snorgeldame või dingodega võidu jookseme. Kokku veetsime viimasel tööpostil kaheksa nädalat, neist Meandarras kuus ja Romas kaks.

Nüüd oleme juba idakaldal oma viimase ühise Austraalia reisiga alustanud, kuid sellest saate lugeda juba varsti.

Selline kokkuvõte siis seekord.

Janet ja Kristlin

Kuniks sul on telk, ei ole sa kodutu

Kui meie lühendatud tööpäev neljapäeval läbi sai, siis pakkisime oma asjad ja võtsime suuna ranniku poole, teadmata täpselt, kuhu me läheme. Meil oli siht silme ees – Sunshine Coast, kuid täpsemad plaanid veel puudusid. Kuna ees ootas pikk sõit ja kell oli üsna palju, siis teadsime, et sel päeval me kohale ei jõua. Otsustasime, et peame leidma esimeseks ööks koha, kuhu oma telk püsti panna enne, kui täitsa pimedaks läheb. Wikicampsi (app, mille abil saab otsida telkimisvõimalusi, piknikukohti jne) abiga leidsime tasuta telkimisplatsi Kilcoy linnas. Tegu oli pisikese pargiga linnas sees, kus olid olemas ka täiesti korralikud vetsud ja pesemisruumid. Pargi kõrval müüs üks meesterahvas värskest kalast tehtud toite ning neile, kes midagi muud soovivad on paarsada meetrit eemal erinevad kohvikud, restoranid ja kiirsöögikohad. Panime oma telgi püsti. Meie õnneks oli seal veel ruumi, kuid nägime,  kuidas paar autot pidid õhtu jooksul ümber keerama ja uue koha leidma. Alguses kartsime, et maanteele ja linnamürale nii lähedal olles ootab meid ees magamata öö, kuid südaöö paiku, kui ma korraks üles ärkasin, oli väljas täielik vaikus. Üks rekka sõitis mööda, kuid sedagi poleks kuulnud, kui ma parajasti üleval poleks olnud.

Hommikul pakkisime jälle oma kodu kokku ja võtsime ette veel sadakond viimast kilomeetrit, et jõuda Päikesepaiste kaldale. Teepeal aga püüdis meie pilke üks ääretult kummalise kujuga mägi. Ei saanud eemalt aru, mis asi see õieti on ja kiire guugeldamine andis vastuse, et see huvitav mäemoodustis on Glass House Mountains. Tegu on üheteistkümne mäega, millest kõrgeim on 556 meetrit üle merepiiri. Meie tähelepanu köitis aga Mt Coonowrin (377 m), mis oli teistest erinev ja tipust “kiilakas”. Need mäed on vulkaanilise päritoluga ja tekkinud 26-27 miljonit aastat tagasi.

Võtsime selle aja ja külastasime vaateplatvormi, kust avanes vaade neile mägedele. Kuna pühad olid meelitanud inimesed kodudest välja, siis oli raske leida kohta, et teha pilti nii, et mõni võõras nägu pärast pildil vastu ei vaataks. Ilm oli ilus ja tapvalt palav, kuid kuna meie sihtpunkt oli siiski Sunshine Coast, siis mööda matkaradasid me seekord seiklema ei läinud.

Õige varsti olimegi Sunshine Coastil. Tegu on siis Brisbane’ist 100 km ülespoole jääva rajooniga, mis on Queenslandi kolmas kõige rahvarohkem piirkond. Kuna see koosneb mitmetest väikestest linnadest, siis me ei suutnudki valida, millisesse neist konkreetselt minna. Põikasime sisse Maroochydore’i ning jalutasime seal mööda randa ja linna, kuid see ei kutsunud meid sinna jääma.

Otsustasime sõita veel ülespoole Noosa Headsi. See oli armas linnake, mis meenutas Gold Coasti. Muidugi meeldib see linnake paljudele ja seda oli näha 100% täis broneeritud majutusvõimaluste pealt. Ei õnnestunud meil leida ühtegi vaba telgiplatsi, motellituba ega cabinit terves linnas. Ikka ja jälle oli vastus “me oleme täis broneeritud”. Nii me veetsime esimese päeva muserdatult ringi käies ja lootes, et ehk õnn veel naeratab. Lõpuks siiski Wikicampsi abiga leidsime linnast 15 km eemal ühe backpackerite telkla ja otsustasime asja uurima minna. Olime enda arvates jõudnud kohale, kuid tegelikult mitte. Ees oli palju mahajäetud ja numbrimärkideta autoromusid, üsna kodutu välimusega kohalikud siin ja seal ringi jalutamas, tõkkepuu ja täiesti vale kohanimega silt maja küljes rippumas. Vaikselt hakkas juba pimedaks minema ja me ei saanud aru, kuhu me jälle sattunud oleme. Wikicampsis kommentaare lugedes selgus aga, et õige koht on selle kahtlase koha taga. Küsisime ka ühelt ringitatsuvalt naiselt abi ja tõepoolest pidime sõitma sellest telkimisalalt läbi ja seal taga varjas ennast siis just see õige Gagaju Bush Camp. Tekkis tunne nagu oleks mõnes USA filmis, kus tegevus toimub noortelaagris, sest täpselt selline nägi see paik välja – jõe kaldal, sõjaväetelgid narivooditega, hunnik ühesuguseid telke, kanuud, päästevestid puude vahel rippumas, noored ringi jalutamas, võrkpalliplats, väliköök, lõkkeplats, jne. Kuidagi mõnus ja omamoodi tundus see koht olevat.

Kui olime jõudnud end sisse registreerida ja hakkasime oma telki püsti panema, siis sai sellest mõnusast ja chillist kohast üks õudusunenägu, sest kuskilt ilmusid välja suured, teravate kihvadega ja verejanulised sääsed ja neid ei olnud üks või kaks, vaid ikka sadu ja tuhandeid. Seega ülejäänud õhtupooliku veetsime autos, kuid need sindrinahad pääsesid siiski üliväikese aknaava kaudu sisse. Krissu luges blogi ja ma pidasin võitlust nende verejanulistega, kuni lõpuks enam ei suutnud ning me telki ronisime. Kell oli küll vähe, kuid seal sai neist tüütutest olenditest rahu ja vaikust. Aga noortelaagrile kohaselt oli ikka pidu ja pillerkaar ja lõke ja alkohol ning see tähendas, et korralikku und õieti ei saanudki. Kell 7 hommikul hakkas komandör kanuutamise reegleid ette vuristama ning seejärel kogu eelmisest õhtust veel joogised noored marssisid meie telgist suure lärmi saatel mööda, et võtta kanuud ja jõele minna. Aga mis sa ikka magad, kui päike juba kõrgel taevas. Vandusime, et sinna sääsepõrgusse enam tagasi ei lähe ning pakkisime oma asjad ja tegime vehkat.

Noosa Headsi tagasi jõudes leidsime parkimiskoha, kuhu väikese raha eest saime auto terveks päevaks jätta ning seejärel läksime linna peale. (Kogu linn oli ülestõusmispühade tõttu autodest ja inimestest umbes. Parklana oli kasutusele võetud linnas asuv roheline park.) Lootsime leida kohviku, kus hommikusöögi ajal meie tühjaks saanud mobiiltelefone laadida, kuid sellist õnne meil ei olnud ja telefonid jäid tühjaks veel tükiks ajaks. Mõni aeg hiljem alles leidsime ranna ääres oleva surfikeskuse välisseinalt pistikupesad ja saime oma telefone veidigi laadida, otsides ise samal ajal uut majutuskohta.

Rand oli paksult inimesi täis.

Edasi viis tee meid infoputkasse, sest olime plaani võtnud külastada Fraser Islandit. (Tegu on maailma suurima liivast saarega, Unesco pärand. Pääseb vaid neljaveolise masinaga, mistõttu kaalusime tuuriga minemist. Seal on läbipaistvad järved, vihmamets, dingod. Lonely Planeti raamatu järgi 1 25-st kohast, mida peab Austraalias tingimata külastama.) Uurisime tuuride kohta, kuid selgus, et munadepühade ajal ei ole lootustki sinna pääseda ilma eelneva broneeringuta. Pidime leidma muud tegevust ja saime infot Noosa Headsi vaatamisväärsuste kohta. Ühtlasi jutu sees kurtsime ka seal töötavale vabatahtlikule oma öömaja probleemi. Tädi oli üsna kurb ja pärast tulutut lahenduste otsimist pakkus välja, et võime tema maja ees autos magada ja ta lubab meid tuppa vetsu ka. Kes ei tea, siis Aussis on autos magamine kuskil suvalises kohas keelatud. Tädi aga seletas, et tal tupiktänav ja seal me vahele ei jääks. Lisas veel, et ta laseks meid tuppa, ent seal tal ruumi ei ole. Ta andis meile oma aadressi ja telefoninumbri ja leppisime kokku, et kui tõesti midagi ei leia, siis koputame ta uksele.

Võtsime ette väikese jalutuskäigu Noosa Headsi rahvuspargis, mis asub linnas sees. Üsna lühike tee, edasi-tagasi vaid 5 km pikk, viis meid mööda mereäärt kõrgemale ja kõrgemale. Lõpuks jõudsime vaateplatvormile, kust võis imetleda ookeani ning kaljulõhes ujuvat merikilpkonna.

Puud on siin küll täitsa omamoodi.

Seal ujus kilpkonn.

Palavus võttis meid korralikult läbi ja ilma ujumiseta me keeldusime edasi minemast. Seega nautisime sooja ookeanivett ja mõnusalt suuri laineid. Ülejäänud päeva vaatasime linna peal ringi ning raske südamega võtsime vastu otsuse minna ööseks siiski tagasi sääsepõrgusse.

Hommikul uurisime töötajalt kodutute telkimisala kohta, mille kinnistult me läbi pidime sõitma, et jõuda Gagaju Bush Campi. Nendes päevinäinud ja armetutes telkides elavad inimesed, kes ei saa endale Noosa Headsis korteri üürimist lubada, mille hind pidavat olema umbes 500 dollarit nädalas. Seal elavad ka lastega pered, kelle elutingimustega kohalik sotsiaalamet tõenäoliselt kursis pole. Töötaja sõnul me siiski ei peaks neid inimesi kodutuks kutsuma, sest nii kaua, kui sul on telk pea kohal, on sul kodu olemas. Seega hoolimata sellest, et meiegi oleme tundnud ennast Austraalias sageli kodutuna, sest me et ei tea, kus järgmise öö veedame, siis tegelikult on meil kodu alati endaga kaasas olnud. Nagu teod. 😉

Inimesed elavad sellistes tingimustes.

Hommikut alustasime piknikuga Tewantises ning sellele järgnes pühapäevase turu külastus. Meie plaan oli aga taas kord veidi edasi liikuda ning uueks sihtkohaks sai Rainbow Beach. Seda värviliste kaljudega randa soovitas esimesena meie töökaaslane Denise, kuid internetist ja Lonely Planeti raamatuski võib leida kiidusõnu selle ranna kohta. Enne veel, kui otsustasime minna neid värvilisi kaljusid uudistama, põikasime sisse järjekordsesse liivakõrbe. Ehk mäletate veel, et Kängurusaarel käisime liivaluiteid mööda ronimas. Seekord ei olnud ees küll nii suuri mägesid, kuid liiva oli siin- ja sealpool väga palju. Ühele poole jalutades lõppes liivamägi metsaga, kuid teisele poole jalutades sai liivamäest järsk kaljusein, millest mõnikümmend meetrit allpool jalutasid inimesed rannas. See vaade oli imeline, meenutades Nõmmel asuvat vanakat (v.a ookean).

Meie piknikulaud.

Sadamas toimunud turg.

Liiv igal pool

Pärast imehead lõunasööki Coffee Rocks’is läksime randa neid värvilisi kaljusid lähemalt vaatama. Pool tundi jalutamist ja kollased kaljud hakkasid muutuma oranžiks ja punaseks. Seal rannas on lubatud ka autodega sõita, mistõttu pidi pidevalt jälgima, et mõni neljarattaline seljatagant ei tuleks. Liiklus oli seal suur ja kohati oli tunne, et kuskile on püsti pandud valgusfoor, sest autod tulid gruppides. Tegelikult oleksime pidanud tõelise värviilu nägemiseks ka neljaveolise rentima, et sõita täiesti ranna lõppu välja. Jalutada me nii kaugele ei jõudnud, kuid nägime värvilisi seinu sellegipoolest. Kindlasti mängib selle värvimängu puhul suurt rolli ka päikesevalgus. Kuna me jalutasime rannas vahetult enne päikeseloojangut, siis olid mitmel pool värvid jäänud juba päikesevarju. Ehk satume sinna kunagi veel ja siis sõidame juba kaugemale, et ikka kõike näha. Tegime jälle kiire ujumise, et pärast seda sõita Gympie linna ööbima. Pühade tõttu oli ka Rainbow Beachi majutusasutused täis broneeritud ja Gympie oli lähim suurem linn, kus turistid ja vabu päevi nautima tulnud inimesed ei olnud kõiki öömaju enda valdusesse võtnud. Kuna see linn oleks meil tagasi Meandarra poole sõites nagunii teele jäänud, siis saime vähendada ka järgmise päeva pikka autosõitu tunnikese võrra.

Mõni käis ka liugu laskmas.

Lained on siin mõnusad ja suured.

Gympies lootsime õhtut sisustada Mäki tasuta WiFi-võrgus, kuid see oli esimene McDonald’s siin Austraalias, kus puudus internetiühendus. Sisustasime õhtut hoopis karavanpargis pesupesemisega.

Siin riigis on munadepühade ajal ka esmaspäev vaba. Seega tagasi Meandarrasse jõudsimegi alles esmaspäeva õhtuks, et teisipäeval taas tööga alustada.

Janet ja Kristlin

Ja koaala.

Tere jälle, Queensland!

Olime Kängurusaarega hüvasti jätnud ja jõudnud taas kord mandrile. Selleks õhtuks sõitsime Adelaide’i, et end seal välja magada ja hommikul puhanuna Queenslandi poole sõitma hakata. Puhata me sel ööl aga väga ei saanud. Lisaks rahvamassile. kes seal peale meie veel peatus, oli häirivaks ka peas tiirlevad mõtted sellest, kas me tegime ikka õige otsuse. Aga, mis seal ikka – vähemalt oli meil töökoht ja ka teadmime, et tegu on usaldusväärse firmaga. Nimelt viis tee meid tagasi GrainCorpi vilja kokkuostu, kus töötasime ka novembris-detsembris. Töö on küll seekord vähe teine ja asukoht ka 170 km eelmisest kohast ülespoole.

Teisipäeva hommikul panime Falconile hääled sisse ning sõit võis alata. Ees oli peaaegu 2000 km ja kuus pikka päeva. Kuna ainult mul on auto juhtimisõigus, siis olime plaani võtnud iga päev läbida umbes 400 km. See ei ole väga palju, et ära väsiks ja samas on ka siis võimalus midagi tee peal vaadata. Esimeseks õhtuks sõitsime meile juba kapsaajast tuttavasse linna nimega Mildura. Veetsime öö Big4 karavanpargis. Õhtul võtsime aega ja läksime üle pika aja kinno. Vaatasime “Kaunitari ja koletist”.

Järgmisel hommikul möödusime kohast, kus kapsaajal elasime, kuid sellesse väikelinna täitsa sisse keerama ei hakanud. Ostsime aga kõrval asuvast linnast meile toona väga maitsenud küüslaaugusaia. See oli endiselt nii hea kui mäletasime.

Graafik nägi ette, et jõuame õhtuks Griffithisse. Sel teel ei olnud meil suurt midagi vaadata ja päev möödus sõites, tegime vaid lõunapausi ja väikese jalutuskäigu Hay linnas. Õhtul panime telgi üles Griffithi Showgroundile, kus muidugi kohtasime kohe ka eesti neiut. See linn on eestlasi kogu aeg täis, sest selles kandis on väga palju põllumajadustööd leida. Ka minu esimene töökoht Aussis oli Griffithi lähedal ja sellepärast oli ka see linn meile juba tuttav. Kuna auto tegi õhtul veidi kahtlast häält, siis käisime hommikul autoremonditöökojast läbi ja saime kella kolmeks kontrolli aja. See aga tähendas, et meie sõit ülespoole lükkub edasi. Lootsime, et autol midagi tõsist viga ei ole ja saame selle samal päeval kätte. Nii läkski. Kuna õues oli veel valge, siis võtsime ette paaritunnise sõidu, et enam-vähem ikkagi graafikus püsida. Õhtuks jõudsime West Wyalongi. Ööbisime motellis, mis oli ilus ja puhas. Kui ma peaks sinna linna veel tagasi sattuma, siis läheksin kindlasti sellesse motelli ööbima. Eriti rõõmsad olime muidugi televiisori üle, nii saime end kursis hoida uudistega, mis Aussis toimumas on (orkaan Debbie jm).

Hommikul käisime taas kord shoppamas Vinniese kaltsukas. Me ei oska kohe kuidagi neist mööda kõndida, ikka jälle astume aga sisse. Eelmisel päeval olime Griffithis alles pool Vinniest tühjaks ostnud. 😀 Aga kui linnale kiire tiir peale tehtud, siis jätkasime sõiduga.

Motelli ees oli isegi jalanõude puhastamise komplekt.

Lõunaks jõudsime linna nimega Parkes, kus üllatus-üllatus käisime Vinnieses. Seekord aga ei ostnud midagi. Aga sellele lisaks käisime ja vaatasime linna peal veel teisigi poode. Nautisime ilma, jalutasime, sõime ja tunnike hiljem jätkasime sõitu. Õhtuks jõudsime Coonabarabrani, kus asuvad hea nähtavuse tõttu mitmed observatooriumid. Tegu on koguni Austraalia astronoomia pealinnaga. Me mõtlesime öösel minna ühte neist tähti vaatama, kuid olime nii läbi kui läbi annab olla, et ei jaksanud cabinist väljagi end vedada, et linnaga tutvust teha. Sellest on meil järele mõeldes veidi kahju. Paraku on see riik aga nii suur, et me ei saagi loota, et kõike näeme.

Poes valisime uusi plätusid.

Hommikul käisime Narrabri linnas laadal, kust ostsime maailma kõige paremat jäätist. Taimede jaoks meil autos ruumi ei ole ja muud asjalikku seal ei müüdud, mistõttu võisime jätkata sõitu ja järgmiseks sihtkohaks sai Moree. Enne selle töö saamist oli meil üks pakkumine just selle linna lähedal, kuid sellest jäime kahjuks ilma. Moree on ka täis eestlasi, sest praegu on peal cottoni ehk puuvilla hooaeg ja seal ümbruskonnas on väga palju just seda tööd pakkuda. Seekord me eestlasi ei kohanud, tegelikult ei kohanud me peaaegu mitte kedagi. Linn oli tühi ja kuhugi väga minna ei olnud ka, sest peaaegu kõik poed ja kohvikud olid suletud. Jalutasime tühjade tänavate vahel, pidasime väikest piknikku ja sellega meie Moree külastus piirdus. Õhtuks jõudsime meile juba ammu tuttavasse linna Goondiwindi. See on siis see linn, kus eelmine kord samas firmas töötasime. Seekord me aga otsustasime ööbida hoopis kolmandas karavanpargis, mida me eelmisel korral ei näinudki. Tuleb tunnistada, et see oli neist kolmest kõige vingem – suur bassein ja mullivann, korralikud ja viisakad pesuruumid, mõnus väliköök, külastajatele mõeldud maitsetaimede nurgake ja muidugi ka wifi.

Kõige parem jäätis!

Goondiwindis pidime hommikul pettuma, kui avastasime, et Coles on pühapäeviti suletud. See pisiasi ei olnud meil enam meeles. Mis seal siis ikka. Ostsime oma nädala toidu(aine)d Foodworksist ning olime valmis viimast juppi oma reisist läbima. Veel oli vaja selgeks teha üks asi – kas teed Meandarrasse on läbipääsetavad? Nimelt oli mõned päevad enne, kui oma sõiduga Queenslandi alustasime, käinud üle idakalda suur orkaan Debbie ja selle tagajärjel olid mitmed teed üleujutatud. Internetist leidsime ühe kaardi, mis andis hetkeolukorrast ülevaate ja selle järgi oli meie olukord üsna nigel. Selleks, et saada Meandarrasse oleksime me pidanud tegema umbes 500km ringi. Otsustasime küsida kohalikust politseijaoskonnast abi, ent pühapäevasel päeval oli ka see suletud. Istusime jaoskonna ees olevale pingile, et mõelda, mis siis nüüd saab. Nii kümne minuti pärast sõitis kohale üks politseiauto ja sellest väljunud politseinik tuli meie poole. Kurtsime talle oma muret, kuid tema teatas, et just oli tulnud teade sellest, et teed on taas avatud. Tänasime politseinikut abi eest ja võtsime suuna oma tulevase kodu poole. (Paaris kohas oli tee siiski veel kergelt üleujutatud.)

Mõni ehib oma cabineid, mõni aga mitte.

Mõnus bassein ja mullivann.

Meandarrasse jõudes laius igal pool suur tühjus. Selles väikeses linnas on kaks pisikest poodi (üks pooleldi tühi toidupood, kus ei müüda saiagi, teises poes, mis meenutab ajaleheputkat, müüakse siiski õnneks ka saia hinnaga 5 dollarit tükk), sõjamuuseum, mälestusmärk sõdades langenutele (on igas linnas), raamatukogu, kirik, välibassein, hotell-pubi, isiklike karavanide jaoks mõeldud puhkeala ja see ongi üsna kõik. Inimesi näha ei olnud. Otsisime siis oma töökohta, kuid esimene silt juhatas meid võssa. Peaaegu oleksime mutta kinnigi jäänud, kuid õnneks pääsesime sellest. Siis nägime kahte autot mööda sõitmas ja läksime teed küsima. Leidsime tänu abile õnneks õige teeotsa üles. Teadmata, mis või kes meid seal ees ootab hiilisime vaikselt oma kodule lähemale. Koputasime uksele ja selle avas üks noormees. Andsime talle teada, et me nüüd elame ja töötame siin, kuid teda see ei paistnud väga huvitavat ning ta koristas edasi. Pärast lühikest pausi küsisime ta nime ja ilmselgelt oli tegu eestlasega. Edasi suhtlesime emakeeles. Selgus, et selles majas elab veel tema sõber ja üks vanem mees, kes on austraallane.

Meie elamise köögipool.

Ja koridor. Meie tuba teine uks paremal.

Valisime siis toa, kus elama hakata. Olgugi, et sellest toast oli alles mõned päevad tagasi üks eesti poiss välja kolinud, siis olid ämblikud jõudnud juba korralikke võrkke sinna kududa. Leidsime oma toast ühe elusa red backi ja surnud konna. Hakkasime siis koristamisega pihta ja kaks-kolm tundi hiljem oli tuba elamiskõlbulik. Teine tuba aga oli umbes viis korda hullemas seisus ja seal ei töötanud korralikult konditsioneer, mistõttu otsustasime, et elame kahekesi ühes toas. WC ja dušširuumide koristuseni sel päeval veel ei jõudnud. Need on kohutavas seisus, täis ämblikke (ka red backe!!!), nende võrke, kärbseid, konni. (Tuleb tunnistada, et enne sisse kolima hakkamist sai käidud linna peal uurimas teiste majutusvõimaluste kohta, ent need langesid oma priske hinna tõttu ära.)

Vaade silodele.

Tegime poistega tutvust ja uurisime, mis meid siis tööl ees ootamas on. Saime korraliku ülevaate, kuid seda, mis päriselt ees ootas me siiski ei osanud ette näha. Esmaspäeval alustasime kell 6 hommikul tööpäevaga. Õnneks on elamine töökoha territooriumil, mistõttu ei pea väga palju varem ärkama, et tööle sõita. Hommikul tegi ülemus meile kiire ringreisi saidil ning seejärel liitusime poistega oma tööplatsil. Meid võeti tööle järelkoristust tegema. Me eeldasime, et äkki on vaja mingit vilja veel ära koristada või muud sarnast, ent meie ülesanne oli hoopis tarpe (suured presendid, mis käivad üle viljahunnikute) vedada välja ühest suurest kuhjast, seejärel lõigata nende küljest välja teibitükid ja õmblused ning laduda presendid üksteise otsa ning siis masina abil see kõik rullideks keerata. Töö on füüsiliselt raske, kuid konti ei murra. Asja tegi hullemaks see, et need tarpid on seal vedelenud kaks hooaaega ja seega on nad mustad ja räpased. Putukad, hiired, prussakad, ämblikud, sajajalgsed ja muud loomad on nende sisse kodugi rajanud. Mõni haiseb ka kohutavalt. Aga mis seal ikka. Alguses oli hirmus, ent paar päeva hiljem juba ükskõik. Nii me siis töötasime seal. Poisid tirisid suuremaid tarpe, meie väiksemaid ja väga suuri tiriti masinaga. Kuna meil oli hea seltskond koos, siis oli tööd tore teha ja aeg läks ruttu. Meie koristustiimis olime viiekesi – neli eestlast ja kohalik noormees, kes peamiselt laaduriga suuremaid tarpe tiris.

Selline hunnik ootas meid ees. 

Tänaseks on kogu plats puhas.

Kuna tööpäevad lõppevad üsna varakult, siis õhtud kipuvad venima ja venima. Väga midagi teha ei ole ja kuhugi minna ka mitte. Sellest hoolimata sattusime kahel päeval ka kohalikku kõrtsi, et juua üks  siider ja süüa head ja paremat.

Vaade meie toa aknast.

Meie ülemus oli väga häritud sellest, et meil ei ole bunker koolitust. Bunker on suur viljakuhi. Me ei saa siiani aru, miks teda see häiris, sest me otseselt selle otsa ei roni ja üldse meie ainuke kokkupuude viljaga on see, et töötame selle kõrval. Need katted, mida me lõigume ja rullime on küll bunkeri katted, kuid me teeme seda tööd ju maa peal, mitte viljakuhja otsas. Igal juhul esimese nädala lõpus, vist oli reedel, korjas ülemus meid ühel hetkel auto peale ja viis meie majja, kus oli valmis pandud laud ja projektor. Laua ümber istusid umbes seitse töötajat, kellest mõnda olime varem kohanud. Projektori juures seisis meile juba vana tuttav suur-suur aussi mees, tobe irve näol. See mees tegi meile enne esimest korda GrainCorpi tööle asumist koolituse ohutuse teemal ja käis meil viljas töötades alko- ja narkoteste tegemas. Nüüd oli see onu meie majas ja tegi töötajatele korduskoolitust. Tal olid meie näod isegi meeles. Aga esimese asjana visati mulle kätte alkomeeter ja mingi vatitups, millega narkotesti tehakse. Kuna rohkem onul neid kaasas ei olnud, siis Kristlin pääses testist. Eks oli nagunii teada, et tulemused on puhtad. Me siiski korralikud tüdrukud. 😀

Meie ülemus oli palunud sellel onul teha meile kiire koolitus bunkeri ja hopperi teemal. Seejärel kiired testid, mille vastused ta meile ette ütles (ta tegi seda ka eelmine kord koolitusel) ning sellega saime oma GrainCorpi passi templi, et võime töötada bunkeri ja silo juures. Mis me tegelikult sellest koolitusest õppisime? Vastus on, et mitte midagi, sest ta vuristas info nii kiiresti ette ja seejärel arutas teiste töötajatega mingeid punkte ja see oligi kõik. No olgu, ma tean nüüd, et kui varjus näitab kraadiklaas 42 kraadi, siis võin keelduda bunkeri otsa ronimisest. Sellega meie esimene nädal tööl ka lõppes.

Tarpid valmis rullimiseks.

Punased sildid ja kollased sildid eristavad, kas tegu on põranda või pealmise tarpiga.

Hunnik ümbertöötlusesse minevaid rulle.

Kui õigesti mäletame, siis peaks olema 58 rulli, mis lähevad ümbertöötlusesse, kuid neile lisanduvad ka põranda ja katte tarpid, mida siin pildil näha ei ole. Seega kolme nädalaga rullisime kuskil 70 rulli. 

Laupäeval viis üks poistest teise poisi Brisbane’i, et see paar päeva hiljem sealt lennukile saaks minna. Kuna meil ei olnud mitte ühtegi asjalikku plaani selleks päevaks, siis sõitsime kaasa. Väike peatus Dalbys ja 4 tundi autosõitu hiljem olime Brisbane’is. Kõigepealt käisime vaatamas Mt Coot-tha vaateplatvormi, kust avaneb vaade Brisbane’i linnale. Eelmine kord, kui Brissis olime, tahtsime seda vaatama minna, aga kuna Google Maps juhatas meid valesse kohta, siis ei hakanud ümber keerama ja loobusime sinna minekust.

Mt Coot-tha vaateplatvormilt vaade Brisbane’i linnale.

Pärast seda sõitsime hiljuti avatud kaubanduskeskusesse, kus tunnike enne sulgemist saime veel poodides ringi vaadata ning seejärel tahtsid poisid näha Fisherman Islandit, mis on Brisbane’i küljes asuv väike saareke, kus asub kaubasadam. Sõitsime ringi ja otsisime, kuidas saaks ligi GrainCorpi territooriumile. Päris sisse meid ei lastud.

Õues oli juba pimedaks läinud ja kõhud tühjad. Läksime aga taas kord Mäkki. Jutustasime ja naljatlesime ja õige pea oligi aeg üks poistest oma hotelli maha jätta. Meie aga võtsime suuna Meandarra poole. Kui me lõpuks kell 01:30 tagasi koju jõudsime, siis vajusime rampväsinuna voodisse.

Pühapäeval käisime saja kilomeetri kaugusel Chinchillas Mäkis tasuta wifit nautimas. Chinchilla on tuntud kui Austraalia meloni pealinn, üle kahe aasta toimuvad seal melonifestivalid.

Uus nädal algas jälle samamoodi – tirisime tarpe, lõikusime välja teibitud kohad ja õmblused, seejärel rullisime need kokku ja kõik. Järgmised kaks päeva aga saime tarpidest veidi vaheldust. Kristlin tegi seda, milleks teda esialgu GrainCorpi tööle võeti. Esmaspäevast kolmapäevani võttis aga proove ja analüüsis neid – lihtsalt sel korral sissetuleva vilja asemel võttis proove väljaveetavast viljast. Goondiwindis meie mentorina töötanud Denise on nüüd siin saidil ja tuletas Krissule meelde, kuidas see töö käis ning õpetas veidi ka weighbridge’ i tööd. Kuna eesti poiss pandi trimmerdama, siis oli vaja veel leida ka mulle tööd. Mina sain au sõita traktoriga – murutraktoriga. Paarutasin mööda saidil olevaid murulappe ja niitsin oma vinge masinaga kõik tutid maha. Nüüd saan öelda, et olen ka John Deere’i traktoriga sõitnud. 😀

Minu John Deere. Kuulus firma, mis teeb traktoreid ja muid põllutöömasinaid. 

Tavaline tööpäev

Neljapäev oli lühendatud päev. Krissu oli tagasi koristustiimis ja kuna eelmine päev oli olnud eesti poisi viimane tööpäev, siis olime tööl kolmekesi – mina, Kristlin ja Tom. Kõik ootasid pikkisilmi, et kell saaks 12 päeval. See tähendas tööpäeva ja ühtlasi ka töönädala lõppu. Ees ootas neli vaba päeva, sest oli munadepühade aeg. Jätsime ka selle eesti poisiga hüvasti, sest temal oli aeg teha veel viimane ringreis enne koju lendamist. Seejärel pakkisime oma asjad ja sõitsime rannikule puhkama. Sellest kirjutan juba järgmises postituses.

 

Ikka Teie

Janet ja Kristlin

Kängurusaar

Käes oli kaua oodatud teisipäev, 14.märts. Plaan oli ärgata 5:30 hommikul, kuid mina tegin silmad lahti juba kakskümmend minutit varem, sest tagumik oli vajunud vastu maad. Nimelt oli mu madrats otsustanud just nüüd otsad anda. Olin juba eelmisel hommikul samas olukorras, kuid tol hetkel lootsin, et kork ei olnud korralikult kinni. Seega sain teisel hommikul samas seisus olles aru, et nüüd on taas aeg ühe madratsiga hüvasti jätta. Meie esimene madrats andis otsad, kui olime teel Melbourne’i poole. Ehk on see märk, et oleks aeg kolida sisetingimustesse ja aitab telgis elamisest? Kaks kuud juba elatud, peaks nagu piisama. Kuna teadsime, et Kängurusaarel on elamine kallis, siis olime arvestanud võimalusega veel mõned nädalad telgis elada. Nüüd, kui minu madrats oli katki ja meil polnud aimugi, kas leiame saarelt mõne poe, et uus madrats osta, siis oli meie olukord üsna nigel. Sellegipoolest alustasime hommikut positiivsete emotsioonidega ja valmis minema vastu uutele väljakutsetele. Hommikul sõitsime veel läbi teel olevast Coles’ist, et osta vett ja veel mõned nipet-näpet asjad ning seejärel algas pooleteisttunnine sõit Cape Jervis asuva sadama poole.

Tee sadamani oli ilus ja mägine. Tekkis tahtmine teha peatus ja seda ilu nautida, kuid meil aega nappis ja pidime püsima teel, et õigel ajal sadamas olla. Lõpuks, kui kohal olime, siis tegime chek-in’i ära ja mina jäin autosse ootama. Kaasreisijad pidid laevale sisenema jala. Ühel hetkel tuli Kristlin auto juurde tagasi ütlema, et esimesi autosi hakati peale laskma ja nad peavad sõitma laevale tagurpidi. Sel hetkel hakkas mul süda sees puperdama. Ma ei pea ennast just kõige paremaks tagurpidi sõitjaks. Olgugi, et olen seda viimasel ajal päris palju praktiseerinud ja suudan isegi sirgelt tagurdada, kuid avalikus kohas ja kitsastes tingimustes tundus see päris hirmus. Mis siis, kui ma ei saa sirgelt sõidetud ja hakkan rooliga mängima? Mis siis, kui sõidan sillalt maha? Mis siis, kui lähen mõnele autole või laevaseinale vastu? Judinad jooksid üle selja, kui jäin sinna üksinda paanitsema. Kui minu kord lähenema hakkas, siis hakkasid autod minema õiget pidi peale. Hoidsin pöialt, et ka minul on võimalus nina eest praamile sõita. See oli minu õnnepäev ja ma ei pidanudki piinlikust tundma. Sõitsin ilusti peale ja rahu majas. Märkimisväärne on see, et laevas oli igat autot juhendamas ka töötaja, kes näitas täpselt, kui palju ja kuhu poole keerata ning kui kaugele sõita. Kuna nendes praamides ei ole väga palju ruumi, siis on seal kõik välja arvutatud, et ilusti autod ära pakkida. Muide, praegu meenus, et kui pileteid ostsime, siis pidime märkima auto andmed. Seal pidin tegema linnukese kasti, mis kinnitab, et auto ei ole üle 5 meetri pikk. Arvasime, et no meil ju suht tavaline auto ja vaevalt ta nii pikk on, kuid kui piletid juba taskus olid, siis mõtlesin siiski guugeldada. Tuli välja, et meie auto on 5042 mm (auto dokumentidest neid andmeid ei leidnud). Kartsin, et need neli sentimeetrit saavad meile veel saatuslikuks ka. 😀

Praamile sõitmas

Nelikümmend viis minutit praamisõitu möödus rahulikult. Õnneks olime valinud tuulevaikse päeva. Alguses istusime esimesel korrusel laua taga, Krissu proovis magada ja mina vahtisin merd. Viisteist minutit enne sildumist otsustasime siiski välistekile minna. Seal oli nii mõnus ja külmast ei olnud juttugi. Soe tuul sasis veidi juukseid, kuid see oli mõnus ja jahutav. Vaade meie ees laiuvale saarele oli samuti imeline. Nii palju avastamist ootas meid ees. Annan siin väikse ülevaate ka saare kohta.

Saar mere poolt vaadates

Kängurusaar on Austraalia saartest suuruselt kolmas Tasmaania ja Melville’i järel. Saar kuulub Lõuna-Austraalia osariigile ja on 4405 ruutkilomeetrit suur (võrdluseks, et Saaremaa on 2673 ruutkilomeetrit). Idast läände on 150 km ja põhjast lõunasse 90 km. Inimesi on 2011. aasta seisuga saarel 4 417 (Saaremaal on 30 966). Saar eraldus mandrist umbes 10 000 aastat tagasi, kui veetase tõusis. Saar on tuntud ka aborigeenide nime järgi Karta ehk “Island of the Dead” (“Surnute saar”). 

Ja sadam.

Meie esimene peatuspunkt oli nagu ikka Penneshaw infoputkas. Küsisime nõu öömajade kohta. Väga palju asjalikku infot ei saanud. Võtsime ette 60 km sõidu Kingscote’i linna poole, kuhu on suur osa saare elanikest koondunud. Pärast kerget nälja kustutust kohalikus kohvikus hakkasime pihta öömajade otsimisega. Meie õnneks ei olnud esimene koht väga kaugel. 600 meetrit keskusest ja paarsada meetrit merest. Läksime asja uurima, kuid ootused ei olnud suured. Tegu oli väikeste korteritega ja nende hinnad on teatavasti päris kopsakad. Patricku nime kandev meesterahvas võttis meid kenasti vastu ja teatas kohe, et nädala hind on 250 dollarit. See summa ei olnud meie jaoks suur, sest kartsime palju suuremaid numbreid kuulda. Meile aga ei meeldinud mõte, et peame maksma kahe nädala üüri ette. Läksime sellegipoolest tuba vaatama. Väga viisakas, kahetoaline, korralik wc ja dušširuum, köök kogu varustustega, televiisor, neli voodit. Meil jäid suud ammuli. Kas tõesti see ruum on vaid 250 dollarit nädal? Ütlesime onule, et me võtaks selle kohe, kuid kahe nädala ettemaks ei kõla väga hästi, sest me polnud oma töökohas väga kindlad. Patrick tuli meile aga vastu ja lubas maksta nädal korraga. Olime müüdud. Jätsime onu korterit koristama (eelmine üürnik oli just lahkunud) ja ise läksime linna sularaha tooma. Tegime veel igaks juhuks natuke uuringut, kas ehk leiab mõne veel odavama koha. Üks karavanpark oli täis broneeritud ja teine tahtis cabini eest 200 dollarit nädal, wc ja pesuruumid ei pidavat sees olema ning tagatipuks veel kolm nädalat ettemaksu ka. Loobusime. Me olime oma korterist pimestatud ja rohkem võimalusi ei kaalunudki. Teadsime, et sellest linnast on meie töökohta 10 km rohkem sõitu kui Parndana-nimelisest linnast, kuid etteruttavalt võin öelda, et käisime mõni aeg hiljem seal. See koht kujutas endast ühe tänava pikkust kolgast. Me tegime õige valiku. Andsime Patrickule veel aega koristamiseks ja sõitsime mereäärde. Kõndisime muuli otsa, kus meie tähelepanu püüdis hüljes, kes oli muuli varju lebotama tulnud. Jälgisime teda pikalt, kuid kell tiksus edasi ja meil oli vaja veel palju teha. Maksime nädala üüri ja saime toa võtme. Lõpuks ometi saab voodis magada, toas pesta ja süüa teha. Öösel vetsu minnes ei pea telgilukku lahti tegema lootes, et ämblikud sisse ei roni, samuti ei pea enam oma õhtuid mööda saatma õues kärbeste seltsis. Meil oli korter – rahu, vaikus, luksus, konditsioneer!(!!!) ja palju ruumi asjade laialilaotamiseks. Lõpuks ometi saime oma asjad autost tuppa tassitud ja ei pidanud enam igal hommikul oma asju autost otsima.

Okei, aitab kiidulaulust. Saite aru küll, kui õnnelikud me oma korteri üle olime ja oleme siiani.

Saime asjad vaevu tuppa toodud, kui oli aeg sõita töö juurde esimesele kohtumisele. Olime elevil, sest tegu olevat siiski viie tärniga hinnatud ja selle saare ühe kuulsaima veinitööstusega. Kui 20 km oli juba seljataga, siis oli aeg teha üks vasakpööre, mille järel mina muutusin üsna tõsiseks – kruusatee. Mulle ei meeldi mööda kruusateid sõita meie armsa Falconiga. Kannatasime need 7 km ära ja lõpuks tuli istanduse hoov, ent ei läinud ka seal olukord paremaks. Veel 3 km kruusateid. Oeh! Nägime aga, et üks auto on teepeal seisma jäänud ja reisijad autost välja tulnud ning vahivad puu otsa. Kohe oli asi selge, et seal peab olema koaala. Sõitsime lähemale ja seal see armas tegelane oligi ja täitsa ärkvel kohe. Me ei jäänud teda seekord imetlema, vaid sõitsime oma uue töökohaga tutvuma.

Ülemus Yale tegi kiire ülevaate, mis saama hakkab, lasi meil täita erinevaid pabereid, rääkis ohutusest ja näitas, kus miski asub, lugedes ühtlasi sõnad peale, et me ei tohi peale wc ja istanduse mitte kuhugi minna. Sellega meie kohtumine lõppes. Ei tekkinud meil suurt vaimustust ja juba hakkasime mõtlema uue töö otsingule. Me tegelikult teadsime ette, mis meid ootab. Olime ka teadlikult sellest, et palk on neli dollarit väiksem kui oleks normaalne tunnis saada. Aga me ei tulnudki siia saarele tööd tegema, vaid ennekõike puhkama. Me tahtsime seda saart näha ja oleksime igal juhul tulnud, kuid kuna tekkis võimalus ka tööd teha, siis võtsime pakkumise vastu. Pealegi oli meil soov üks päev ka viinamarjaistanduses töötada, et näha lähemalt veini valmistamise protsessi. Plaan oli teha saarel tööd vaid nii palju, et oma kuludega nulli jääksime – et saaksime tagasi praamipiletitele, elamisele ja vaatamisväärsustele kuluva raha. Yale aga teatas kohe, et töö lükkub edasi ja ei ole teada, millal algab. (Ta oleks võinud siis bäkkerid hiljem saarele kutsuda, meil oli nimelt kohustus olla kindlal päeval kohal.) Meie plaan oli olla saarel umbes kaks nädalat. Eeldades et selle ajaga saame nähtud kõik, mida näha ja teenitud tagasi ka piletite ja muu raha. Nüüd, kui selgus, et meie töö ei pruugi veel nädala jooksul alata, siis oli õhus üks suur küsimärk. Mis saab edasi? Me ei lasknud sellest ennast morjendada, sest peamine plaan oli siiski saart näha.

Kolmapäeval me ei teinud endale suuri plaane, sest üle pika aja ei olnud meil kuhugi kiiret. Nii me hakkasimegi saare avastamisega vaikselt pihta oma kodulinnast Kingscote’is. Jalutasime mööda mereäärt ja vaatasime, mis poode meil siin linnas ka on.

Neljapäeval saime kõne, et järgmisel päeval oodatakse meid hommikul tööle, sest ühed teised bäkkerid ei ilmunud tööle. Seega otsustasime olla asjalikud ja sõitsime veidi kodulinnast kaugemale. Esimesena võtsime ette põhjakaldal asuva suplusranna Emu Bay. Suurt vaimustust see rand meis ei tekitanud. Meri oli küll helesinine, ent kaldal oli väga palju kuivanud mererohtu ja ujuma see väga ei kutsunud. Kuna teadsime, et kõige ilusamad rannad peaksid olema hoopis lõunakaldal, siis me jäime just neid ootama.

Emu Bay

Mehed kuival paati vedamas.

Edasi viis tee meid Parndanasse. Nagu eespool mainisin, siis see linnake on täitsa tühi. Sõitsime sealt läbi ja midagi põnevat ei näinud. Paar poodi ja mõned majad ja kõik. Paar kilomeetrit eemal oli aga palju kiidetud loomapark. Teadsime, et seal saab koaalasid kallistada ja ilmselgelt me pidime sinna kohale siis ju minema. Kohapeal selgus, et lisaks piletirahale (25 dollarit) peab koaalade kallistamise eest maksma veel 20 dollarit. Korra käis peast läbi mõte, et jalutame minema, sest see on puhas röövimine, kuid lõpuks otsustasime siiski piletiraha välja käia ja piirduda koaalade eemalt vaatamisega. Kõigepealt läksime otsima vombatit (kogu saare ainus vombat), kuid teda me ei näinudki. See tegelane oli ennast nii hästi ära peitnud, et ei näinud me teda kordagi, kuigi käisime mitu korda tema puurist mööda. Park ise midagi erilist ei olnud. Kõiki loomi olime varem teistes parkides juba näinud. Nägime ära ka need ehtsad suured, musklites kängurud. Kui käes oli koaalade tutvustamise aeg, siis läksime koaalade puuri juurde ja tuli välja, et piletiraha sees on võimalus siiski koaalasid veidi lähemalt näha ja neid isegi katsuda. Need olid ilmselt meie mõlema parimad 15 minutit. 😀 No need tegelased on lihtsalt nii armsad ja pehmed ja toredad ja karvased ja võrratud ja… Oeh. Okei, aitab koaala jutust. Vaadake parem pilte. 😀

Reedel käisime tööl, kuid kuna viinamarjad ei olnud veel valmis, siis tegelesime hoopis noorte viinamarjaväätide sidumise ja pügamisega. Pidime valima välja oksa, mis võiks olla selle taime kõige viljakam ja selle siis traadi külge siduma ning ülejäänud oksad maha lõikama. Lihtne töö, kuid need ämblikud, kes seal igale poole oma võrku olid koonud, viskasid küll lõpuks üle. Töötasime koos kahe inglasega (samad, kes eelmisel päeval kohale polnud ilmunud).

Tegelikult nägime peale koaalade ka teisi loomi ja linde…

Dingod

See lind oskas öelda “Hello”

Suur känguru

No vaadake neid lihaseid

Coocobarra

Laupäeval külastasime Flinders Chase’ i rahvusparki. Seal ootas meid ees kaks kuulsat vaatamisväärsust – Admiral Arch ja Remarkable Rocks ning hunnik asiaate. Kuigi informatsiooniputkast soovitati meil sinna parki minna võimalikult hommikul vara, kui suured ekskursioonigrupid ei ole veel kohale jõudnud, siis ega me seda soovitust ju ometi kuulda ei võtnud. Jõudsime parki keskpäeval, kui parkla oli autosid täis ja asiaate täis bussid olid just kohale jõudnud. Pidime sellega leppima ja lootus inimesteta pilte saada oli üsna väike.

Rahvuspargi juures olev tuletorn

Admiral Arch on suur auk kalju sees ja see on lihtsalt imetlusväärne. Minu top 5 Austraalia vaatamisväärsuse nimistusse mahub ta kindlasti. Seal oli ka palju hülgeid (New Zealand fur-seals). Remarkable Rocks on suured kivimürakad, igaüks neist ise kujuga. Ka need olid ilusad ja huvitavad, kuid pärast Admiral Archi ei tekitanud minus nii suurt vaimustust. Plaanis oli saare lõunakallas ühe päevaga ära näha, kuid kuna alustasime päeva päris hilja ja rahvuspargis läks oodatust kauem aega, siis käisime sel päeval läbi veel vaid Hanson Bay’st. Ilus sinine vesi ja inimtühi rand oli ilus lõpp-punkt päevale.

Admiral Arch

Remarkable Rocks

Pühapäeval jätkasime oma avastusretke esialgu Seal Bay’s. See on rand, mis on merilõvide (Australian sea–lions) päralt. Inimesed seal ujuda ei saa ja ei tohi, kuid giidiga tuuri eest makstes on võimalik neile tegelastele üsna lähedale pääseda. Meie ei võtnud seda tuuri, kuid tegelasi nägime sellegipoolest, sest veidi väiksema raha eest oli võimalik mööda laudteed kõndida ning sealselt vaateplatvormilt liival magavaid merilõvisid jälgida.

Seal Bay

Järgmiseks peatuspunktiks oli Väike Sahara (Little Sahara), mis kujutab endast suuri liivamägesid, mida mööda ronida. Raha eest on võimalik rentida ka sandboard ehk surfilauda meenutav laud ja sellega mööda liivamägesid alla lasta. Kuna sel päeval oli õues tapvalt kuum ja liiv oli samuti tuline, siis me ei hakanud sandboardi laenutama, vaid ronisime liivamäe otsa ja tegime paarkümmend minutit pilte ning sellega asi piirdus. Krissu tahtis väga veel tagasi minna, et sandboardiga ka sõita, kuid ajanappuse tõttu me seda teha ei jõudnudki.

Little Sahara

Imemaitsvad burgerid Vivonne putkas sisse söödud, siis võtsime selle päeva viimaseks sihtpunktiks palju kiidetud ja isegi kogu Austraalia kõige ilusamaks rannaks nimetatud Vivonne Bay. Meie sellest rannast küll vaimustusse ei sattunud. Vesi oli ilus ja sinine nagu igal pool, ent vees oli taaskord jube palju vetikaid. Muidugi tee sinna oli ka väga kehvas seisus kruusatee, mis tuju juba enne randa jõudmist tahtis alla viia. Aga võtsime siis selle aja ja ujusime ja nautisime kuuma päikest. Enne rannast lahkumist ronisime veel ühe künka otsa, kust avastasime õige Vivonne Bay. Nimelt me olime selle kõrval teises väikeses rannasopis. Kuid sealt künka otsast vaadates ei olnud ka see pikema rannaribaga lahe osa nii ilus midagi. Me oleme siin riigis kindlasti palju kaunimaid randu näinud.

Vivonne Bay

Esmaspäeval saime jälle kuus tundi viinamarjavääte traadi külge siduda ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis järgmisel ööl oli meil tohutu äikesetorm. Kuna oleme kuulnud uudiseid, kuidas Lõuna-Austraalia on pärast suuri torme mitu päeva elektrita, siis tekitas see meis veidi hirmu. Sel öösel me palju ei maganud. Iga kõvem kõuepauk või valgussähvatus äratas üles. Olgugi, et meil oli korteris neli voodit, ronis õde öösel suurest hirmust minu voodisse. (Minagi olin juba valmis tema voodisse jooksma.)

Magamata öö oli oma töö teinud ja terve teisipäeva olime nagu elavad laibad. Ei jaksanud ennast voodist palju kaugemale vedada ja nii me vahtisime terve päeva telekat. Õhtul jutustasime veel naabrimehega, kes üritas meile korduvalt selgeks teha, et peame kindlasti Darwinisse minema ning lõpuks tegime väikese jalutuskäigu mereääres. Torm oli murdnud puid ja mõnest kohast isegi tee ära viinud. Seda oli päris nukker vaadata. Õnneks selle tormiga siiski suuremaid kahjustusi kaasnenud.

Kolmapäeval tahtsime siiski veel veidi ringi vaadata ja sõitsime American Riverisse. See pisike linnake on oma nime saanud selle järgi, et 1803. aastal olevat ameeriklasest hülgekütid sinna randunud ja arvanud, et on kuskil jõe ääres. Sellest ka nimi American River ehk eesti keeles Ameerika jõgi. Nüüd on see väike kalurilinn turismimekaks mereande armastavatele inimestele. Külas on pisike kalapood, kus saab proovida värskeid austreid jm. Ka meie pistsime oma pea ukse vahelt sisse ning otsustasime, et peame ka need kiidetud mereannid ära proovima. Tol hetkel, kui me oma austrite taldrikuga laua taha jõudsime, oli poes veel üks keskealine paarike. Nemad jälgisid suure huviga, kuidas need kaks blondi siis nüüd neid austreid mekivad. (Olime eelnevalt müüjale teavitanud, et proovime neid esimest korda. Loomulikult kõik kuulsid seda.) Ega me ei saanud siis halba nägu teha ja ka töötaja küsimuse peale, et kuidas need ka maitsevad, proovisime häid sõnu välja öelda. Mina võin austreid süüa, ent toidu sees. Lihtsalt paljalt neid alla kulistada ei taha küll enam.

 

Austreid proovimas

Känguru kaka kommid

Proovisime ka kohalikku mett.

Tegime ka väikese tiiru veel seal kandis olevates randades, kuid see päev oli tohutult jahe ja ujuma me ei kippunud. Nägime ka esimest korda elusat madu. Too roomas meie auto eest läbi, pääsedes napilt eluga. Oli umbes 3 meetrit pikk teine. Ma olen paar korda tee ääres madusid surnult näinud, kuid see oli esimene, keda nägime liikumas. Korraks ehmatas ära küll. Loodame, et rohkem neid tegelasi enam ei kohta ka.

American Riverist leidsime ka Aussi piltidega mängukaardid.

Neljapäeval ja reedel olime taaskord tööl. Seekord siis tegime seda, milleks meid oli tööle palgatud – korjasime viinamarju. Töö oli küll kerge, kuid omamoodi rõve. Kõik kohad kleepusid sellest viinamarjavedelikust, ämblikud ja nende võrgud igal pool, ussid ja muud putukad viinamarjakobarate vahel jne. Päeva lõpuks oli ka selg küürutamisest valus ja otsustasime, et reede jääb meie viimaseks päevaks sel ametipostil. Me teadsime ju nagunii, et me ei jää seda tööd pikalt tegema, kuid siis saime selgeks, et selle raha eest pole mõtet seal päevagi kauem olla. Tahtsin juba neljapäeval jalga lasta, ent Kristlin arvas, et oleme reede ka, sest siis neil nädalavahetusel aega uusi inimesi otsida. Reede oli aga puhas huumor. Hommikul hakkas peale reaalne orjade kiusamine. Ülemused istusid kukil ja kamandasid aina kiiremini tööle hakkama, ähvardades ka (vaimne vägivald!), et muidu võtavad uued meetmed käsile. Kuna mulle nende suhtumine ei meeldinud, siis näitasin seda oma pohhuistlikus olekus ka üsna selgelt välja. Närvi ajas, et mõlemad mehed ootasid meilt erinevat tööstiili – üks tahtis, et kõik viinamarjad oleksid ilusad, mis ämbrisse satuvad, vaid kuivanud võisid ka minna, ühtki viinamarja ei tohtinud niisama ära visata või kasvama jätta, teine aga käskis minema visata kõik kobarad, kus vähemalt kolmandik oli hallitanud/mädanenud. See tekitas tohutut segadust, eriti kuna mehed pidevalt su õla taga kommenteerimas olid. Tuli pidevalt jälgida kumb neist nüüd läheduses on. Neid asju, mis algul segadusse ja hiljem närvi ajasid, oli veelgi. Päeva lõpus tahtis ülemus meiega aga rääkida. Mõtlesin, et nüüd loeb sõnad peale, kuidas peame rohkem pingutama. Selle peale ma oleks ta otse sinna samusesse saatnud ja öelnud, et meile aitab – me nüüd lahkume. Ta aga hoopis teatas, et vallandab meid kommunikatsioonilistel põhjustel. Ma sain hea törtsu naerda selle peale, kuid otsustasin, et ei hakka midagi vastu plõksima ka. Ütlesime vaid, et tahtsimegi ära minna ja sellega asi piirdus. Lahkusime ja oleme nüüd veendunud, et ega neid korjamistöid väga enam teha ei taha küll. Vot, siis selline oli meie mõlema esimene ja loodetavasti ka viimane vallandamise kogemus. Me siin oleme ikka arutanud, et kas minu pohhuistlik olek sel päeval oli liiga väljapaistev või sai meile “saatuslikuks” hoopis Kristlini küsimus ülemusele, kui olime saanud taaskord uue õpetuse kõik mädanenud marjakobarad (need olid ikka väga mädanenud marjad!) valimatult ämbrisse visata: “Kas teie jaoks on kvantiteet kvaliteedist olulisem?”

Laupäeval käisime veel viimaseid randu avastamas. Stokes Bay, mis oli taaskord päris kena ja mõnus rand. Sinna viis tee kaljude vahelt, mis tegi selle ranna minu jaoks veelgi huvitavamaks. Vees oli ka väike kividest muul, mis hoidis suuremad lained eemale. Seal inimesed ka sulistasid vees. Kõrval aga peksid lained kaldale ja oli hoiatus ohtlike lainete eest, mis tirivad su endaga kaasa (rip current).

Tee Stokes Bay juurde läks kaljude vahelt. Kahjuks pildile seda jäädvustada ei suutnud ja videot ei saa siia blogisse laadida.

Lõunat süües käis üks wallaby meid piilumas.

Meie Kängurusaare viimaseks avastuseks jäi taaskord palju kiidusõnu saanud rand – Snelling Beach. Teel sinna nägime jälle koaalasid puu otsas lösutamas ja turiste neid altpoolt pildistamas. Rand ise oli täis kalamehi ja eemal paistis ka paar paati. Ilusa ilmaga oleks seal olnud kindlasti mõnus sulistada. Pühapäeval nautisime taaskord Kingscote’i võlusid.

Bassein meie kodu kõrval.

Kingscote’i muul

Meie Kängurusaare avastamine sai lõpu esmaspäeval. Olime just koduuksest välja astumas, et minna veel viimasele tiirule sel saarel, kui saime kõne oma agendilt, et tal on meile tööd pakkuda. Võtsime selle töö vastu ja kuna ees oli ootamas 2000 km sõitu, siis pakkisime ruttu asjad, et jõuda paar tundi hiljem väljuvale praamile. Lõpp sel saarel tuli meie jaoks jube kiirelt, kuid usume, et nägime piisavalt ja kauem poleks seal midagi teha vast olnudki.

Kängurusaar on küll väga ilus oma puutumatu loodusega, ent ometi me sellest vaimustusse ei sattunud. On neid imeilusaid, helesinise veega randu (siin olid need ka puhastamata), kohalikke loomi ja taimi, rahulikke väikelinnu juba nähtud küll ja küll. Vaimustus on kadunud, sest miski enam üllatusmomenti ei paku. Kui just mitte selle saare bensiinihinnad – 150 senti liiter, mis on rohkem kui 30 senti kallim kui Adelaide’ist lahkudes 😛

Tervitame

Janet ja Kristlin

Varsti tuleb

postitus kängurusaarest on juba ammu valmis aga ootab, et mu ōde selle enne postitamist läbi loeks. Natuke peate veel kannatama. Aga selle nädala jooksul peaks ikka üles saama ikka.

Seniks üks armas pilt