Käes oli kaua oodatud teisipäev, 14.märts. Plaan oli ärgata 5:30 hommikul, kuid mina tegin silmad lahti juba kakskümmend minutit varem, sest tagumik oli vajunud vastu maad. Nimelt oli mu madrats otsustanud just nüüd otsad anda. Olin juba eelmisel hommikul samas olukorras, kuid tol hetkel lootsin, et kork ei olnud korralikult kinni. Seega sain teisel hommikul samas seisus olles aru, et nüüd on taas aeg ühe madratsiga hüvasti jätta. Meie esimene madrats andis otsad, kui olime teel Melbourne’i poole. Ehk on see märk, et oleks aeg kolida sisetingimustesse ja aitab telgis elamisest? Kaks kuud juba elatud, peaks nagu piisama. Kuna teadsime, et Kängurusaarel on elamine kallis, siis olime arvestanud võimalusega veel mõned nädalad telgis elada. Nüüd, kui minu madrats oli katki ja meil polnud aimugi, kas leiame saarelt mõne poe, et uus madrats osta, siis oli meie olukord üsna nigel. Sellegipoolest alustasime hommikut positiivsete emotsioonidega ja valmis minema vastu uutele väljakutsetele. Hommikul sõitsime veel läbi teel olevast Coles’ist, et osta vett ja veel mõned nipet-näpet asjad ning seejärel algas pooleteisttunnine sõit Cape Jervis asuva sadama poole.
Tee sadamani oli ilus ja mägine. Tekkis tahtmine teha peatus ja seda ilu nautida, kuid meil aega nappis ja pidime püsima teel, et õigel ajal sadamas olla. Lõpuks, kui kohal olime, siis tegime chek-in’i ära ja mina jäin autosse ootama. Kaasreisijad pidid laevale sisenema jala. Ühel hetkel tuli Kristlin auto juurde tagasi ütlema, et esimesi autosi hakati peale laskma ja nad peavad sõitma laevale tagurpidi. Sel hetkel hakkas mul süda sees puperdama. Ma ei pea ennast just kõige paremaks tagurpidi sõitjaks. Olgugi, et olen seda viimasel ajal päris palju praktiseerinud ja suudan isegi sirgelt tagurdada, kuid avalikus kohas ja kitsastes tingimustes tundus see päris hirmus. Mis siis, kui ma ei saa sirgelt sõidetud ja hakkan rooliga mängima? Mis siis, kui sõidan sillalt maha? Mis siis, kui lähen mõnele autole või laevaseinale vastu? Judinad jooksid üle selja, kui jäin sinna üksinda paanitsema. Kui minu kord lähenema hakkas, siis hakkasid autod minema õiget pidi peale. Hoidsin pöialt, et ka minul on võimalus nina eest praamile sõita. See oli minu õnnepäev ja ma ei pidanudki piinlikust tundma. Sõitsin ilusti peale ja rahu majas. Märkimisväärne on see, et laevas oli igat autot juhendamas ka töötaja, kes näitas täpselt, kui palju ja kuhu poole keerata ning kui kaugele sõita. Kuna nendes praamides ei ole väga palju ruumi, siis on seal kõik välja arvutatud, et ilusti autod ära pakkida. Muide, praegu meenus, et kui pileteid ostsime, siis pidime märkima auto andmed. Seal pidin tegema linnukese kasti, mis kinnitab, et auto ei ole üle 5 meetri pikk. Arvasime, et no meil ju suht tavaline auto ja vaevalt ta nii pikk on, kuid kui piletid juba taskus olid, siis mõtlesin siiski guugeldada. Tuli välja, et meie auto on 5042 mm (auto dokumentidest neid andmeid ei leidnud). Kartsin, et need neli sentimeetrit saavad meile veel saatuslikuks ka. 😀

Praamile sõitmas
Nelikümmend viis minutit praamisõitu möödus rahulikult. Õnneks olime valinud tuulevaikse päeva. Alguses istusime esimesel korrusel laua taga, Krissu proovis magada ja mina vahtisin merd. Viisteist minutit enne sildumist otsustasime siiski välistekile minna. Seal oli nii mõnus ja külmast ei olnud juttugi. Soe tuul sasis veidi juukseid, kuid see oli mõnus ja jahutav. Vaade meie ees laiuvale saarele oli samuti imeline. Nii palju avastamist ootas meid ees. Annan siin väikse ülevaate ka saare kohta.

Saar mere poolt vaadates
Kängurusaar on Austraalia saartest suuruselt kolmas Tasmaania ja Melville’i järel. Saar kuulub Lõuna-Austraalia osariigile ja on 4405 ruutkilomeetrit suur (võrdluseks, et Saaremaa on 2673 ruutkilomeetrit). Idast läände on 150 km ja põhjast lõunasse 90 km. Inimesi on 2011. aasta seisuga saarel 4 417 (Saaremaal on 30 966). Saar eraldus mandrist umbes 10 000 aastat tagasi, kui veetase tõusis. Saar on tuntud ka aborigeenide nime järgi Karta ehk “Island of the Dead” (“Surnute saar”).

Ja sadam.
Meie esimene peatuspunkt oli nagu ikka Penneshaw infoputkas. Küsisime nõu öömajade kohta. Väga palju asjalikku infot ei saanud. Võtsime ette 60 km sõidu Kingscote’i linna poole, kuhu on suur osa saare elanikest koondunud. Pärast kerget nälja kustutust kohalikus kohvikus hakkasime pihta öömajade otsimisega. Meie õnneks ei olnud esimene koht väga kaugel. 600 meetrit keskusest ja paarsada meetrit merest. Läksime asja uurima, kuid ootused ei olnud suured. Tegu oli väikeste korteritega ja nende hinnad on teatavasti päris kopsakad. Patricku nime kandev meesterahvas võttis meid kenasti vastu ja teatas kohe, et nädala hind on 250 dollarit. See summa ei olnud meie jaoks suur, sest kartsime palju suuremaid numbreid kuulda. Meile aga ei meeldinud mõte, et peame maksma kahe nädala üüri ette. Läksime sellegipoolest tuba vaatama. Väga viisakas, kahetoaline, korralik wc ja dušširuum, köök kogu varustustega, televiisor, neli voodit. Meil jäid suud ammuli. Kas tõesti see ruum on vaid 250 dollarit nädal? Ütlesime onule, et me võtaks selle kohe, kuid kahe nädala ettemaks ei kõla väga hästi, sest me polnud oma töökohas väga kindlad. Patrick tuli meile aga vastu ja lubas maksta nädal korraga. Olime müüdud. Jätsime onu korterit koristama (eelmine üürnik oli just lahkunud) ja ise läksime linna sularaha tooma. Tegime veel igaks juhuks natuke uuringut, kas ehk leiab mõne veel odavama koha. Üks karavanpark oli täis broneeritud ja teine tahtis cabini eest 200 dollarit nädal, wc ja pesuruumid ei pidavat sees olema ning tagatipuks veel kolm nädalat ettemaksu ka. Loobusime. Me olime oma korterist pimestatud ja rohkem võimalusi ei kaalunudki. Teadsime, et sellest linnast on meie töökohta 10 km rohkem sõitu kui Parndana-nimelisest linnast, kuid etteruttavalt võin öelda, et käisime mõni aeg hiljem seal. See koht kujutas endast ühe tänava pikkust kolgast. Me tegime õige valiku. Andsime Patrickule veel aega koristamiseks ja sõitsime mereäärde. Kõndisime muuli otsa, kus meie tähelepanu püüdis hüljes, kes oli muuli varju lebotama tulnud. Jälgisime teda pikalt, kuid kell tiksus edasi ja meil oli vaja veel palju teha. Maksime nädala üüri ja saime toa võtme. Lõpuks ometi saab voodis magada, toas pesta ja süüa teha. Öösel vetsu minnes ei pea telgilukku lahti tegema lootes, et ämblikud sisse ei roni, samuti ei pea enam oma õhtuid mööda saatma õues kärbeste seltsis. Meil oli korter – rahu, vaikus, luksus, konditsioneer!(!!!) ja palju ruumi asjade laialilaotamiseks. Lõpuks ometi saime oma asjad autost tuppa tassitud ja ei pidanud enam igal hommikul oma asju autost otsima.
Okei, aitab kiidulaulust. Saite aru küll, kui õnnelikud me oma korteri üle olime ja oleme siiani.

Saime asjad vaevu tuppa toodud, kui oli aeg sõita töö juurde esimesele kohtumisele. Olime elevil, sest tegu olevat siiski viie tärniga hinnatud ja selle saare ühe kuulsaima veinitööstusega. Kui 20 km oli juba seljataga, siis oli aeg teha üks vasakpööre, mille järel mina muutusin üsna tõsiseks – kruusatee. Mulle ei meeldi mööda kruusateid sõita meie armsa Falconiga. Kannatasime need 7 km ära ja lõpuks tuli istanduse hoov, ent ei läinud ka seal olukord paremaks. Veel 3 km kruusateid. Oeh! Nägime aga, et üks auto on teepeal seisma jäänud ja reisijad autost välja tulnud ning vahivad puu otsa. Kohe oli asi selge, et seal peab olema koaala. Sõitsime lähemale ja seal see armas tegelane oligi ja täitsa ärkvel kohe. Me ei jäänud teda seekord imetlema, vaid sõitsime oma uue töökohaga tutvuma.
Ülemus Yale tegi kiire ülevaate, mis saama hakkab, lasi meil täita erinevaid pabereid, rääkis ohutusest ja näitas, kus miski asub, lugedes ühtlasi sõnad peale, et me ei tohi peale wc ja istanduse mitte kuhugi minna. Sellega meie kohtumine lõppes. Ei tekkinud meil suurt vaimustust ja juba hakkasime mõtlema uue töö otsingule. Me tegelikult teadsime ette, mis meid ootab. Olime ka teadlikult sellest, et palk on neli dollarit väiksem kui oleks normaalne tunnis saada. Aga me ei tulnudki siia saarele tööd tegema, vaid ennekõike puhkama. Me tahtsime seda saart näha ja oleksime igal juhul tulnud, kuid kuna tekkis võimalus ka tööd teha, siis võtsime pakkumise vastu. Pealegi oli meil soov üks päev ka viinamarjaistanduses töötada, et näha lähemalt veini valmistamise protsessi. Plaan oli teha saarel tööd vaid nii palju, et oma kuludega nulli jääksime – et saaksime tagasi praamipiletitele, elamisele ja vaatamisväärsustele kuluva raha. Yale aga teatas kohe, et töö lükkub edasi ja ei ole teada, millal algab. (Ta oleks võinud siis bäkkerid hiljem saarele kutsuda, meil oli nimelt kohustus olla kindlal päeval kohal.) Meie plaan oli olla saarel umbes kaks nädalat. Eeldades et selle ajaga saame nähtud kõik, mida näha ja teenitud tagasi ka piletite ja muu raha. Nüüd, kui selgus, et meie töö ei pruugi veel nädala jooksul alata, siis oli õhus üks suur küsimärk. Mis saab edasi? Me ei lasknud sellest ennast morjendada, sest peamine plaan oli siiski saart näha.
Kolmapäeval me ei teinud endale suuri plaane, sest üle pika aja ei olnud meil kuhugi kiiret. Nii me hakkasimegi saare avastamisega vaikselt pihta oma kodulinnast Kingscote’is. Jalutasime mööda mereäärt ja vaatasime, mis poode meil siin linnas ka on.
Neljapäeval saime kõne, et järgmisel päeval oodatakse meid hommikul tööle, sest ühed teised bäkkerid ei ilmunud tööle. Seega otsustasime olla asjalikud ja sõitsime veidi kodulinnast kaugemale. Esimesena võtsime ette põhjakaldal asuva suplusranna Emu Bay. Suurt vaimustust see rand meis ei tekitanud. Meri oli küll helesinine, ent kaldal oli väga palju kuivanud mererohtu ja ujuma see väga ei kutsunud. Kuna teadsime, et kõige ilusamad rannad peaksid olema hoopis lõunakaldal, siis me jäime just neid ootama.


Emu Bay

Mehed kuival paati vedamas.
Edasi viis tee meid Parndanasse. Nagu eespool mainisin, siis see linnake on täitsa tühi. Sõitsime sealt läbi ja midagi põnevat ei näinud. Paar poodi ja mõned majad ja kõik. Paar kilomeetrit eemal oli aga palju kiidetud loomapark. Teadsime, et seal saab koaalasid kallistada ja ilmselgelt me pidime sinna kohale siis ju minema. Kohapeal selgus, et lisaks piletirahale (25 dollarit) peab koaalade kallistamise eest maksma veel 20 dollarit. Korra käis peast läbi mõte, et jalutame minema, sest see on puhas röövimine, kuid lõpuks otsustasime siiski piletiraha välja käia ja piirduda koaalade eemalt vaatamisega. Kõigepealt läksime otsima vombatit (kogu saare ainus vombat), kuid teda me ei näinudki. See tegelane oli ennast nii hästi ära peitnud, et ei näinud me teda kordagi, kuigi käisime mitu korda tema puurist mööda. Park ise midagi erilist ei olnud. Kõiki loomi olime varem teistes parkides juba näinud. Nägime ära ka need ehtsad suured, musklites kängurud. Kui käes oli koaalade tutvustamise aeg, siis läksime koaalade puuri juurde ja tuli välja, et piletiraha sees on võimalus siiski koaalasid veidi lähemalt näha ja neid isegi katsuda. Need olid ilmselt meie mõlema parimad 15 minutit. 😀 No need tegelased on lihtsalt nii armsad ja pehmed ja toredad ja karvased ja võrratud ja… Oeh. Okei, aitab koaala jutust. Vaadake parem pilte. 😀






Reedel käisime tööl, kuid kuna viinamarjad ei olnud veel valmis, siis tegelesime hoopis noorte viinamarjaväätide sidumise ja pügamisega. Pidime valima välja oksa, mis võiks olla selle taime kõige viljakam ja selle siis traadi külge siduma ning ülejäänud oksad maha lõikama. Lihtne töö, kuid need ämblikud, kes seal igale poole oma võrku olid koonud, viskasid küll lõpuks üle. Töötasime koos kahe inglasega (samad, kes eelmisel päeval kohale polnud ilmunud).


Tegelikult nägime peale koaalade ka teisi loomi ja linde…

Dingod

See lind oskas öelda “Hello”

Suur känguru

No vaadake neid lihaseid

Coocobarra
Laupäeval külastasime Flinders Chase’ i rahvusparki. Seal ootas meid ees kaks kuulsat vaatamisväärsust – Admiral Arch ja Remarkable Rocks ning hunnik asiaate. Kuigi informatsiooniputkast soovitati meil sinna parki minna võimalikult hommikul vara, kui suured ekskursioonigrupid ei ole veel kohale jõudnud, siis ega me seda soovitust ju ometi kuulda ei võtnud. Jõudsime parki keskpäeval, kui parkla oli autosid täis ja asiaate täis bussid olid just kohale jõudnud. Pidime sellega leppima ja lootus inimesteta pilte saada oli üsna väike.

Rahvuspargi juures olev tuletorn
Admiral Arch on suur auk kalju sees ja see on lihtsalt imetlusväärne. Minu top 5 Austraalia vaatamisväärsuse nimistusse mahub ta kindlasti. Seal oli ka palju hülgeid (New Zealand fur-seals). Remarkable Rocks on suured kivimürakad, igaüks neist ise kujuga. Ka need olid ilusad ja huvitavad, kuid pärast Admiral Archi ei tekitanud minus nii suurt vaimustust. Plaanis oli saare lõunakallas ühe päevaga ära näha, kuid kuna alustasime päeva päris hilja ja rahvuspargis läks oodatust kauem aega, siis käisime sel päeval läbi veel vaid Hanson Bay’st. Ilus sinine vesi ja inimtühi rand oli ilus lõpp-punkt päevale.

Admiral Arch



Remarkable Rocks





Pühapäeval jätkasime oma avastusretke esialgu Seal Bay’s. See on rand, mis on merilõvide (Australian sea–lions) päralt. Inimesed seal ujuda ei saa ja ei tohi, kuid giidiga tuuri eest makstes on võimalik neile tegelastele üsna lähedale pääseda. Meie ei võtnud seda tuuri, kuid tegelasi nägime sellegipoolest, sest veidi väiksema raha eest oli võimalik mööda laudteed kõndida ning sealselt vaateplatvormilt liival magavaid merilõvisid jälgida.

Seal Bay
Järgmiseks peatuspunktiks oli Väike Sahara (Little Sahara), mis kujutab endast suuri liivamägesid, mida mööda ronida. Raha eest on võimalik rentida ka sandboard ehk surfilauda meenutav laud ja sellega mööda liivamägesid alla lasta. Kuna sel päeval oli õues tapvalt kuum ja liiv oli samuti tuline, siis me ei hakanud sandboardi laenutama, vaid ronisime liivamäe otsa ja tegime paarkümmend minutit pilte ning sellega asi piirdus. Krissu tahtis väga veel tagasi minna, et sandboardiga ka sõita, kuid ajanappuse tõttu me seda teha ei jõudnudki.

Little Sahara


Imemaitsvad burgerid Vivonne putkas sisse söödud, siis võtsime selle päeva viimaseks sihtpunktiks palju kiidetud ja isegi kogu Austraalia kõige ilusamaks rannaks nimetatud Vivonne Bay. Meie sellest rannast küll vaimustusse ei sattunud. Vesi oli ilus ja sinine nagu igal pool, ent vees oli taaskord jube palju vetikaid. Muidugi tee sinna oli ka väga kehvas seisus kruusatee, mis tuju juba enne randa jõudmist tahtis alla viia. Aga võtsime siis selle aja ja ujusime ja nautisime kuuma päikest. Enne rannast lahkumist ronisime veel ühe künka otsa, kust avastasime õige Vivonne Bay. Nimelt me olime selle kõrval teises väikeses rannasopis. Kuid sealt künka otsast vaadates ei olnud ka see pikema rannaribaga lahe osa nii ilus midagi. Me oleme siin riigis kindlasti palju kaunimaid randu näinud.

Vivonne Bay
Esmaspäeval saime jälle kuus tundi viinamarjavääte traadi külge siduda ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis järgmisel ööl oli meil tohutu äikesetorm. Kuna oleme kuulnud uudiseid, kuidas Lõuna-Austraalia on pärast suuri torme mitu päeva elektrita, siis tekitas see meis veidi hirmu. Sel öösel me palju ei maganud. Iga kõvem kõuepauk või valgussähvatus äratas üles. Olgugi, et meil oli korteris neli voodit, ronis õde öösel suurest hirmust minu voodisse. (Minagi olin juba valmis tema voodisse jooksma.)
Magamata öö oli oma töö teinud ja terve teisipäeva olime nagu elavad laibad. Ei jaksanud ennast voodist palju kaugemale vedada ja nii me vahtisime terve päeva telekat. Õhtul jutustasime veel naabrimehega, kes üritas meile korduvalt selgeks teha, et peame kindlasti Darwinisse minema ning lõpuks tegime väikese jalutuskäigu mereääres. Torm oli murdnud puid ja mõnest kohast isegi tee ära viinud. Seda oli päris nukker vaadata. Õnneks selle tormiga siiski suuremaid kahjustusi kaasnenud.
Kolmapäeval tahtsime siiski veel veidi ringi vaadata ja sõitsime American Riverisse. See pisike linnake on oma nime saanud selle järgi, et 1803. aastal olevat ameeriklasest hülgekütid sinna randunud ja arvanud, et on kuskil jõe ääres. Sellest ka nimi American River ehk eesti keeles Ameerika jõgi. Nüüd on see väike kalurilinn turismimekaks mereande armastavatele inimestele. Külas on pisike kalapood, kus saab proovida värskeid austreid jm. Ka meie pistsime oma pea ukse vahelt sisse ning otsustasime, et peame ka need kiidetud mereannid ära proovima. Tol hetkel, kui me oma austrite taldrikuga laua taha jõudsime, oli poes veel üks keskealine paarike. Nemad jälgisid suure huviga, kuidas need kaks blondi siis nüüd neid austreid mekivad. (Olime eelnevalt müüjale teavitanud, et proovime neid esimest korda. Loomulikult kõik kuulsid seda.) Ega me ei saanud siis halba nägu teha ja ka töötaja küsimuse peale, et kuidas need ka maitsevad, proovisime häid sõnu välja öelda. Mina võin austreid süüa, ent toidu sees. Lihtsalt paljalt neid alla kulistada ei taha küll enam.

Austreid proovimas

Känguru kaka kommid

Proovisime ka kohalikku mett.
Tegime ka väikese tiiru veel seal kandis olevates randades, kuid see päev oli tohutult jahe ja ujuma me ei kippunud. Nägime ka esimest korda elusat madu. Too roomas meie auto eest läbi, pääsedes napilt eluga. Oli umbes 3 meetrit pikk teine. Ma olen paar korda tee ääres madusid surnult näinud, kuid see oli esimene, keda nägime liikumas. Korraks ehmatas ära küll. Loodame, et rohkem neid tegelasi enam ei kohta ka.

American Riverist leidsime ka Aussi piltidega mängukaardid.

Neljapäeval ja reedel olime taaskord tööl. Seekord siis tegime seda, milleks meid oli tööle palgatud – korjasime viinamarju. Töö oli küll kerge, kuid omamoodi rõve. Kõik kohad kleepusid sellest viinamarjavedelikust, ämblikud ja nende võrgud igal pool, ussid ja muud putukad viinamarjakobarate vahel jne. Päeva lõpuks oli ka selg küürutamisest valus ja otsustasime, et reede jääb meie viimaseks päevaks sel ametipostil. Me teadsime ju nagunii, et me ei jää seda tööd pikalt tegema, kuid siis saime selgeks, et selle raha eest pole mõtet seal päevagi kauem olla. Tahtsin juba neljapäeval jalga lasta, ent Kristlin arvas, et oleme reede ka, sest siis neil nädalavahetusel aega uusi inimesi otsida. Reede oli aga puhas huumor. Hommikul hakkas peale reaalne orjade kiusamine. Ülemused istusid kukil ja kamandasid aina kiiremini tööle hakkama, ähvardades ka (vaimne vägivald!), et muidu võtavad uued meetmed käsile. Kuna mulle nende suhtumine ei meeldinud, siis näitasin seda oma pohhuistlikus olekus ka üsna selgelt välja. Närvi ajas, et mõlemad mehed ootasid meilt erinevat tööstiili – üks tahtis, et kõik viinamarjad oleksid ilusad, mis ämbrisse satuvad, vaid kuivanud võisid ka minna, ühtki viinamarja ei tohtinud niisama ära visata või kasvama jätta, teine aga käskis minema visata kõik kobarad, kus vähemalt kolmandik oli hallitanud/mädanenud. See tekitas tohutut segadust, eriti kuna mehed pidevalt su õla taga kommenteerimas olid. Tuli pidevalt jälgida kumb neist nüüd läheduses on. Neid asju, mis algul segadusse ja hiljem närvi ajasid, oli veelgi. Päeva lõpus tahtis ülemus meiega aga rääkida. Mõtlesin, et nüüd loeb sõnad peale, kuidas peame rohkem pingutama. Selle peale ma oleks ta otse sinna samusesse saatnud ja öelnud, et meile aitab – me nüüd lahkume. Ta aga hoopis teatas, et vallandab meid kommunikatsioonilistel põhjustel. Ma sain hea törtsu naerda selle peale, kuid otsustasin, et ei hakka midagi vastu plõksima ka. Ütlesime vaid, et tahtsimegi ära minna ja sellega asi piirdus. Lahkusime ja oleme nüüd veendunud, et ega neid korjamistöid väga enam teha ei taha küll. Vot, siis selline oli meie mõlema esimene ja loodetavasti ka viimane vallandamise kogemus. Me siin oleme ikka arutanud, et kas minu pohhuistlik olek sel päeval oli liiga väljapaistev või sai meile “saatuslikuks” hoopis Kristlini küsimus ülemusele, kui olime saanud taaskord uue õpetuse kõik mädanenud marjakobarad (need olid ikka väga mädanenud marjad!) valimatult ämbrisse visata: “Kas teie jaoks on kvantiteet kvaliteedist olulisem?”



Laupäeval käisime veel viimaseid randu avastamas. Stokes Bay, mis oli taaskord päris kena ja mõnus rand. Sinna viis tee kaljude vahelt, mis tegi selle ranna minu jaoks veelgi huvitavamaks. Vees oli ka väike kividest muul, mis hoidis suuremad lained eemale. Seal inimesed ka sulistasid vees. Kõrval aga peksid lained kaldale ja oli hoiatus ohtlike lainete eest, mis tirivad su endaga kaasa (rip current).

Tee Stokes Bay juurde läks kaljude vahelt. Kahjuks pildile seda jäädvustada ei suutnud ja videot ei saa siia blogisse laadida.

Lõunat süües käis üks wallaby meid piilumas.

Meie Kängurusaare viimaseks avastuseks jäi taaskord palju kiidusõnu saanud rand – Snelling Beach. Teel sinna nägime jälle koaalasid puu otsas lösutamas ja turiste neid altpoolt pildistamas. Rand ise oli täis kalamehi ja eemal paistis ka paar paati. Ilusa ilmaga oleks seal olnud kindlasti mõnus sulistada. Pühapäeval nautisime taaskord Kingscote’i võlusid.

Bassein meie kodu kõrval.

Kingscote’i muul

Meie Kängurusaare avastamine sai lõpu esmaspäeval. Olime just koduuksest välja astumas, et minna veel viimasele tiirule sel saarel, kui saime kõne oma agendilt, et tal on meile tööd pakkuda. Võtsime selle töö vastu ja kuna ees oli ootamas 2000 km sõitu, siis pakkisime ruttu asjad, et jõuda paar tundi hiljem väljuvale praamile. Lõpp sel saarel tuli meie jaoks jube kiirelt, kuid usume, et nägime piisavalt ja kauem poleks seal midagi teha vast olnudki.
Kängurusaar on küll väga ilus oma puutumatu loodusega, ent ometi me sellest vaimustusse ei sattunud. On neid imeilusaid, helesinise veega randu (siin olid need ka puhastamata), kohalikke loomi ja taimi, rahulikke väikelinnu juba nähtud küll ja küll. Vaimustus on kadunud, sest miski enam üllatusmomenti ei paku. Kui just mitte selle saare bensiinihinnad – 150 senti liiter, mis on rohkem kui 30 senti kallim kui Adelaide’ist lahkudes 😛
Tervitame
Janet ja Kristlin