Bali

Ammu-ammu aega tagasi, kui meil oli veel aasta 2016 ja lähenemas olid jõulud,  sõitsime Austraaliast Balile puhkama.

2016. aasta üheteistkümnenda detsembri hommikul jätsime kolmekesi hüvasti pikka aega meie koduks olnud Goondiwindi karavanpargi ja kohalike elanikega. Meil oli aeg võtta ette teekond Queenslandi osariigi pealinna Brisbane’i, kust lendasime järgmisel päeval Balile puhkama. Jätsime auto eestlaste juurde hoiule ning õhtul jõudsime veel teha kiire tiiru linna peal.

DSC_5852

Käisime raha vahetamas. Saime mõnda aega rikkana end tunda.

Balile jõudsime järgmisel päeval umbes kella kolme paiku. Kuna meie majutuskoht oli kinni pandud saare kõige lõunapoolsemasse tippu ja vahepeal olid kohutavad ummikud, siis jõudsime umbes kaks tundi pärast maandumist rampväsinuna oma Sandat Mas Gottages nime kandvasse hotelli. Koht ise oli ilus ja rahulik. Bassein võlus meid kohe, mistõttu unustasime sooja vee puudumise sootuks. See tuli meelde alles siis, kui õhtul oli tahtmine sooja vee all end puhtaks kasida. See selleks.

IMG_0009

Meie mõnus bassein

DSC_6311

DSC_5862

DSC_6120

Esimesel päeval puhkasime ja käisime kohalikus rannas, mis kahjuks ei olnud mõeldud ujumiseks. 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuv koopa sisse uhutud rand oli küll kena vaadata ja surfaritele kindlasti mõnus koht lainete püüdmiseks, kuid ujuda seal ei saanud, vähemalt tõusu ajal mitte. Nautisime vaadet ja külastasime mõnda rannaäärset poodi ning esimene päev oligi õige pea läbi.

IMG_0213

Mõnus näks basseini ääres nosimiseks

IMG_0022

Supper hästi maitsvad värsked mahlad.

Järgmise päeva hommikul nautisime taas basseini ja otsustasime uuesti mere ääres väikese ringkäigu teha. Teel koju ostsime super head jäätist, mida olime ka eelmisel õhtu nosimas käinud. Kuna mõne tunni pärast pidi saabuma autotäis sugulasi, siis hotellist kaugele me minema ei hakanudki. Lõpuks, kui meie emme, issi, onutütar oma lapse ja emaga kohale jõudsid, kallistused, kingitused, eesti kommid, must leib, kilud, kohukesed ning muu hea ja parem kätte saadud, siis sõime koos lõunat ja läksime taas meie väikesesse kooparanda. Päev möödus logeledes ja puhates basseini ääres.

IMG_0037

Kui palud natuke kommi tuua. Pildilt on puudu veel kohukesed ja kirju-koer.

IMG_0126

Eelnevalt olime välja uurinud, et meie majutuskoha lähedal on kuulus Uluwatu tempel. Kolmanda päeva hommikul läksimegi tänavanurgale autot kauplema, et siis templit oma silmaga kaeda. Templi parklasse jõudes tervitasid meid seal ahvid. Turistidele kohaselt tahtsime neid ikka lähedalt näha ja piltigi teha. Mida me ei osanud ette näha, oli see, et need pärdikud on maiad kõige peale, mida on võimalik kätte saada. Nii kargaski üks ahv ema õlale ja haaras ta peast päikeseprillid, mida veidi maad eemale nosima läks. Suurest ehmatusest hoolimata proovisime teha kõik endast oleneva, et need tagasi saada. Viskasime talle isegi Kasekese komme, kuid neid ta ei tahtnud. Lõpuks saabus olukorda lahendama üks kohalik mees, kes talle banaani viskas, mille peale ahv prillid vastu viskas. Tol hetkel oli ehmatus suur, nutt kurgus ja hirm nahavahel, kuid praegu järele mõeldes teeb see suurt nalja. Nüüd juba teame, et Uluwatu ahvid pidavatki väga agressiivsed ja ahned olema.

IMG_0057

Öömaja juures olevasse randa minev koobas.

DSC_6246DSC_6297

DSC_6182

Keegi oli lennuki endale hoovi parkinud.

DSC_6180

Tänavatoit

DSC_6065DSC_6000

 

Tempel ise oli suur ja asus kaljuäärel. Templisse sisse me küll ei saanud, kuid oli mida imetleda ka väljastpoolt. Parklas oli ka korralik Indoneesia turg. Seal avastasin mina oma kauplemise ande ja sain esimest korda kohaliku käest kiita, et olen selles hea.

28080841_1178515938945759_2086341637_o28080832_1178515818945771_944572430_o

Järgmisel päeval võtsime ette veidike pikema sõidu ja uudistasime kõigepealt turismimagnetiks olevat kohta nimega Potato Head, mis asub Seminyaki rannas. Seal on hotellid, rannaklubid, restoranid. Peamiselt veedavad seal oma puhkust rikkad ja ilusad, meie nautisime vaid vaadet merele ja jäätist. Tegime ka väikese jalutuskäigu rannas, mis oli aga väga must. Seejärel sõitsime Kuta poole, kus teel sinna külastasime ka suurt siseturgu. Seal leidus kaupa igale maitsele ja vanusele – riided, söögid, suveniirid, jalanõud, puuviljad ja palju muud. Üks väheseid kohti, kus tingida ei saanud ning hinnad on võrreldes tänaval kaubitsevate kohalikega veidike kõrgemad.

IMG_0082

IMG_0101

28125270_1178515795612440_887907769_o

DSC_6024

Järgmiseks sihtpunktiks oli Kuta linn. See linn on tuntud peamiselt oma ööelu poolest. Kui me sinna jõudsime, siis hakkas vihma sadama ja seega me palju aega seal ei raisanud. Sõime Jamie Oliveri restoranis lõunat ja külastasime veel mõnda poodi. Lõpuks sõitsime vihmast märgadena hotelli poole tagasi.

DSC_5994

DSC_5963

Uus päev ja uue hooga suundusime Uluwatu poolsaare teisele kaldale, et sealseid randu näha. Külastasime Melasti Beachi ja Green Bowl Beachi. Edasi viis tee meid Nusa Dua Peninsula Islandi turistimekasse, mis on võrreldes ülejäänud Baliga väga puhas. Uhked majad ümberringi, vähe pealetükkivaid kohalikke ja mitmed ilusad ujumisrannad. Õhtul olime jälle basseini ääres värskeid puuvilju nautimas.

DSC_5942

Kütust saab sellisest putkast.

Hommikut alustasime taas auto otsimisega. Kuna kõik tänavanurgal äritsevad poisid olid meile juba tuttavad ja meie neilegi, siis muutus kauplemine iga kord aina lihtsamaks. Sellegipoolest nad ikka proovisid esialgu utoopilisi summasid küsida, kuid minu suurepärase kauplemisoskuse abil saime hinnad väga soodsaks. Sõitsime Jimbarani, kus esimesena vaatasime hommikust turgu ning seejärel jalutasime mööda mereäärt kalaturu poole. See rand oli rõvedalt räpane. Prahti oli igal pool ja krabid nende vahel. Kalaturg oli suur ja valik võttis silme eest kirjuks. Muidugi oli ka lõhn kalaturule kohane. Sel päeval oli palavus jube tappev ja pidime isegi veidike aega ühes restoranis istuma ja Coca-Colat jooma, et kehale turgutust anda.

DSC_6157

DSC_6141

Linnatänavate vahel jalutades nägime ka puuviljalette ja ostsime õhtuks kaasa eksootilist värsket kraami – ussivilja, draakonivilja, väikeseid banaane jne. Nautisime ka tänavatoitu.

DSC_6149

DSC_6131

Seitsmendal päeval käisime Uluwatu lähedal asuvat Dreamland Beachi uudistamas, kus olid mõnusad suured lained. See oli esimene kord, kui reisi jooksul saime merevette, sest igal pool olid lained üle pea ja ujuda ei saanud. Sealt edasi jalutasime külavaheteid mööda Bingin Beachile, mis meeldis meile kõige enam. Ka seal nautisime sooja merevett ja mäeotsast avanevaid vaateid. Kodu poole jalutades külastasime surfipoodi ja imestasime, kui kallid kõik hinnad olid. Kuna tegu oli Austraalia firmaga, siis olid hinnad võrreldes kohaliku kaubaga väga kõrged.

IMG_0344IMG_0156DSC_6147

DSC_6134

Igal pool tänavatel, majade ees, postide otsas jne on nende karbikesed, mida nad jumalatele jätavad. Natuke tüütu oli pidevalt üle nende hüpata, sest need olid sõna otseses mõttes ka kõnniteel jalus.

DSC_6102DSC_6088DSC_6083

 

Päeva viimaseks rannaks jäi kuulus Padang Padang Beach. Selles rannas oli sissepääs pileti alusel. Tee veeni viis koopast läbi mööda kitsast treppi alla. Ka seal sai mõnuga ujuda.

Uuel päeval võtsime oma asjad ja kolisime saare keskel asuvasse linna nimega Ubud. Viisime oma kodinad hotelli. Kuna selgus, et toad ei olnud veel valmis, siis läksime paar maja eemal asuvasse restorani sööma. Kui paar tunnikest hiljem hotelli naasime, siis saime oma asjad tubadesse ära viia ja võisime võtta ette juba pikema jalutuskäigu. Ubud on nimelt kuulus oma templite, turu ja ahvi metsa poolest. Viimasesse otsustasime siiski mitte pärast Uluwatu kogemust minna. Ahve oli niisamagi tänaval näha.

DSC_6327

DSC_6323

Järgmise hotelli bassein

IMG_0393

Ilus tempel

DSC_6369

DSC_6439DSC_6309

 

Peaaegu iga templi lähedal olid inimesed tantsuetendustele pileteid müümas. Ka meie tahtsime sellest kultuurielamusest osa saada ja nii me veel samaks õhtuks piletid ostsimegi. Etendus oli väga võimas ja omamoodi huvitav – elav muusika, uhked kostüümid ja tants. Väga palju pannakse rõhku sõrmede ja silmade tööle. Õhtul hakkas sadama ja basseinis lebotamise asemel vaatasime rõdult äikesetormi.

DSC_6390

DSC_6388

Ubudis võtsime meie oma perega ette ka väikese ekstreemspordi ja läksime raftingut tegema ehk siis kärestikulisele jõele paadiga sõitma. Me saime väga toreda giidi, kes tegi nalja ja muidugi paar korda suutis meid ka ehmatada. Jalutuskäik jõeni kulges riisipõldude vahel, tundus, et läbi kellegi hoovi ning lõpuks mööda pikki treppe aina alla ja alla. Sõit ise oli mõnus ja vahepeal saime kose all ujudagi.

DSC_0002

Olime eelnevalt kokku leppinud, et läheme järgmisel öösel vulkaani otsa ronima, kuid vihma hakkas jubedalt sadama ja meie plaan jäi katki.

Hommikul kolisime uude linna – Sanur.  Enne seda võtsime ette kosutava ujumise basseinis. Teel Sanuri otsustasime külastada ka vaatamisväärsusi. Riisipõllud olid ilusad ja võimsad. Nägime ka seda, kuidas põldudel riisi pekstakse. Aga nagu Balile ikka kohane, leiti võimalus, kuidas iga asja eest raha küsida. Nii pidi tegema annetuse (mille summa ette öeldi) mehele, kelle põllud need väidetavalt olid, samuti ka riisipeksjate filmimise eest pidi annetusi jagama jne. Järgmine peatuskoht oli kohvikus, kus sai juua Luwaki väljaheite kohvi. See oli meil selle reisi jooksul juba teist korda seda proovida. Tegu peaks olema maailma kõige kallima kohviga. Meile toodi lisaks kohvile ka erinevate maitsetega teid, mida mekkida. Kohal oli kakameister isiklikult. See väike armas tegelane tegi ka väikese kaka meie kaasreisija õlale, pärast seda teda enam keegi väga sülle võtta ei tahtnud. Väga suur vaatamisväärsus oli aga kohalik, kes ilma igasuguse turvavarustuseta lihtsalt paljajalu mööda palmipuud üles ronis, et seal kuivanud oksi maha lüüa. Jõudsime külastada ka kohalikku hõbedavabrikut, kust üht-teist kaasa ostsime. Aga eks see taas üks turistilõks ole.

DSC_6497

Riisipõllud

DSC_6534

28081764_1178515865612433_1512550660_o

DSC_6587

Väike sittur isiklikult

DSC_6585

DSC_6610

Mees palmi otsas turnimas

Sanuris oli meil kinni pandud sviidid, et jõulud ikka mõnusasti vastu võtta, kuid kohale jõudes selgus, et need sviidid ei olnud midagi muud kui lihtsalt tavalised toad. Pärast pikki vaidlusi ja vihastamisi otsustasime öö seal mööda saata ja hommikul uus ja viisakam koht muretseda. Ega nii väikese hinna eest ei saanudki palju paremat kohta oodata. Hommikul andis kiire internetis tuulamine teada, et kuskil üsna lähedal on kordades viisakam hotell ja seal isegi vabu tube saadaval. Läksime asja uurima. Tuli välja, et neil ainult kaks sviiti ja kaks natuke madalama staatusega tuba saadaval. Hind oli muidugi kordades suurem kui eelmises peldikus. Meile tehti aga soodustust ja otsustasime need toad võtta. See otsus oli igati õige, sest asukoht oli super – paarsada meetrit merest ja muidugi oli ka bassein ja toad kõik väga ilusad. Hotelli nimi oli vist Puri Gopa.

Tiirutasimegi ringi seal samas kandis, vaatasime tänavaid, poode, merd, lebotasime jne. Meil oli suur soov käia ära ka mõnel saarel. Nii me leidsimegi putka, kus müüdi erinevaid ekskursioone. Kauplesime veidi hinda alla ja järgmisel hommikul sõitsime juba Lembongani saarele. Lained olid tohutud ja hoidsime hinge kinni, et ei peaks jumala eest jälle kalu toitma minema. Saarel oli mõnusalt rahulik. Ei olnud pealetükkivaid kohalikke ja rämpsu vedeles palju vähem. Ujusime, mõnulesime, nautisime sööki, mõni käis banaaniga vee peal sõitmas, väike paat viis meid natuke eemale snorgeldama. Snorgeldamisvarustus oli küll väga kehv ja tagantjärele mõeldes, siis ega seal midagi väga ilusat vee all näha olnudki. Vees ulpisid muidugi ka kilekotid ja veepõhjas lebas isegi autorehv. Ümberringi oli kümmekond paati ja see kütuse hais ajas südame pahaks. See ei olnud väga meeldiv kogemus. Mõned tunnid hiljem võtsime jälle julguse kokku, et istuda laeva peale, mis mööda neid suuri ja ebameeldivaid laineid kihutades meid tagasi Sanuri viis. Sel korral polnud küll väga kindel tunne, et üldse kohale jõuame.

IMG_0584IMG_0574DSC_6649DSC_6665

Olime vahepeal saanud vulkaani otsa ronimiseks uue kokkuleppe ja nii meid ootaski ees öine matk Mt Baturi otsa. Batur on 1717meetri kõrgune tegevvulkaan. Tegu on Bali kõrguselt teise vulkaaniga Agungi (3142 m) järel. Sõit Sanurist sinna oli üsna pikk. Alustasime sõitmist kell 2 öösel, et alustada ronimist kell neli öösel. Lootsime, et saame autos magada, kuid see sõit oli täis igasugusi seiklusi. Alustades sellega, et juht ajas kassi alla ja selle laiba meile pagasiruumi tõstis ning lõpetades sellega, et pidime tegema väikse ümbersõidu, et see kass juhile koju viia, sest kassid on Balil pühad loomad, kes tuleb kombekohaselt kiiresti riituste saatel tuhastada.

Lõpuks jõudsime siiski mäe jalamile. Ronimine võttis mõned tunnid aega ja alguses olime kõik suure hurraaga minemas. Õige pea aga sai selgeks, et mina ja ema tippu välja ei roni. Ilmselt minu haigus hakkas juba ilminguid näitama (mille tõttu hiljem haiglasse sattusin) ja jõud oli minu kehast täiesti kadunud. Jõudsime enne päikeseloojangut üles, kuid täiesti tippu läksid issi ja Krissu koos giidiga. Aga sealt natuke altpoolt oli ka imeline vaade. Issi ja Krissu said üleval vulkaani aurude sees muna keeta. Meie vaatasime madalamal, kuidas ahv teise seltskonna giidilt veepudelit varastab. See pingutus sinna otsa minna oli seda kindlasti väärt ja ma arvan, et see jõululaupäeva hommik jääb meile alatiseks meelde. Pärast hommikusööki võtsime ette tee alla parklasse. Valges, kui nägid ka, kuhu astusid, oli see kordades lihtsam ja võttis vähem aega.

DSC_6789DSC_6827DSC_6777

28081252_1178515875612432_1600418035_o

DSC_6877

Elevanditempli üks koobas

Teel Sanuri poole põikasime veel läbi elevandi templist ja rampväsinuna tagasi jõudes tegime kerge lõunaune (kell ei olnud veel keskpäevalgi) ja õhtul läksime mere äärde restorani jõule tähistama. Vahepeal vist lebotasime ka rannas ja nautisime massaaži.

DSC_6945

DSC_6950

DSC_5856

Lennujaama sõites palusime sõita üle selle tee. Tegu on tegelikult maksustatud teega aga olime nõus maksma. Pimedas küll nii hästi ei näinud, kuid midagi siiski.

28080794_1178515835612436_717656220_o

Sellega meie puhkus Balil läbi saigi. Pakkisime õega oma kodinad ja võtsime suuna taas Austraalia poole. Esimesed päevad veetsime Brisbane’is tänu minu senini tuvastamata haigusele ja sealt edasi hakkas meie tripp mööda kallast allapoole pihta.

28126588_1178515772279109_968313814_o

JK

 

Advertisements

Tai vol2

Tai…

…ehk veel meenutusi, kuidas meie aasta välismaal lõppes 1. juuni varahommikul sõitsime pärast magamata ööd Darwini hostelist taksoga lennujaama poole. Oli aeg jätta hüvasti Austraaliaga ning veidi Taimaal puhata. Otsustasime Taist läbi põigata kahel põhjusel – 1) pileteid ostes olime oma viimasest tööst väga väsinud ja tahtsime veidi puhata (Unustasime muidugi, et meil tuleb peaaegu 5 nädalat pikk trip Austraalia idarannikul, südames ja top endis.); 2) lennupiletid puhkusega Tais läksid sama kalliks maksma kui oleks olnud otselend Eestisse. Eelistasime 27-tunnisele lennule veidi soojas kliimas puhata ja mängida. Pealegi olime oma reisi alustanud aasta eest Tais ning oli tore mõte seda seal ka lõpetada.

Meie viimane marsruut oli siis Darwin-Singapur-Phuket-Ao Nang-Krabi-Bangkok-Moskva-Tallinn. Phuketisse lennates tegime vahepeatuse Singapuris, kus katusel näiteks suur spa (meie ujukad olid muidugi äraantavas pagasis.)

IMG_6763

Singapuri lennujaama bassein

IMG_6767

Singapuri lennujaam

Jõudsime Phuketi lennujaama ja aeg oli hakata kauplema taksot, mis meid Ao Nangi sõidutaks. Päris mitu juhti ütlesid, et see on nii kaugel ja nemad sinna ei sõida. Oli ka neid, kes ütlesid utoopilise hinna. Kuna enamus lennujaamas olevaid taksosid sõidavad ühe hinnatariifi järgi, siis ei olnud meil palju võimalust kauplemiseks. Meie pakutud hinnast nad keeldusid ja nii pidime maksma natuke rohkem, et lõpuks ikkagi oma hotelli pääseda.

Istusime siis auto peale, kus juht oli üsna ebaviisakas, kuid no mis seal ikka – kuidagi oli vaja ju hotelli jõuda. Olime umbes 45 minutit sõitnud, kui juht hakkas oma puises inglise keeles midagi seletama, et ees on tema sõber taksoga ja see sõber sõidab just sinna, kuhu meie läheme. (Eelnevalt oli ta vist kogu oma suguvõsa ja tutvusringkonna läbi helistanud. Aina helistas ja helistas igale poole. Ju soovis meid teistele pähe määrida. Tol hetkel me sellest muidugi aru ei saanud.) Me ei teinud väga välja, kuid siis ütles, et tema peab sõitma muidu Phuketisse tagasi ja siis on juba pime jne. No siis saime aru, et tahab, et istuksime ta sõbra taksosse. Olime veits segaduses, sest tegu oli minibussiga, ent me maksime privaattakso eest. Üritasime seda ka onule selgeks teha, kuid ta teatas, et terve see minibuss on meie päralt. Tõsi on see, et seal siiski istus peale juhi veel üks inimene – tema naine. Aga no see selleks, see juht oli vähemalt viisakas ning jutustas ja pööras meie tähelepanu aknast näha olevale. Enne autode vahetust haaras Kristlin siiski autojuhi käes oleva lehe enda kätte, kus kirjas, kuhu meid vaja viia. Seda kindlustamaks, et me ikka kohale jõuaksime ning vajadusel saaksime autojuhi peale kaebuse esitada. Autojuht kauples sellest küll pool endale. Hiljem andsime teise poole meid sõidutanud autojuhile, et ta saaks vahendajatele näidata, et just tema viis meid sihtkohta ära. Loodetavasti sai meie eest raha endale siiski too viimane juht.

Jõudsime lõpuks oma hotelli, mis oli imelises kohas kaljunõlva all, vihmametsa sees. Elasime väikeses hütikeses ja kõik eluks vajalik oli majas sees olemas. Tegime õhtul veel kiire söögi hotelli restoranis. Päev oli olnud väga pikk ja eelmine öö oli ka vahele jäänud, mistõttu otsustasime end korralikult välja magada. Öösel ärkasin ma munkade laulu peale, mis ilmselt tuli mägedest. Esialgu ma sellest aru ei saanud, ent kui iga öö sama asi kordus, siis taipasin, et tegu ei ole kellegi halva muusika maitsega, vaid hoopis reaalselt munkadega, kes mägedes oma päikesetõusu laulu laulavad.

IMG_6788

IMG_6775

Meie onn

IMG_6786

ja bassein

IMG_6785

Maja kõrval väike mägi

Hommikul avastasime oma hotelli võlusid ning seejärel sõitsime linna. Linn oli meist vähem kui 2 km kaugusel ja sinna viis meid iga täistund tasuta marsa. Meil oli plaani võetud, et külastame vähemalt ühte saart ning seetõttu me käisime erinevatest turismiinfopunktidest küsimas, kuhu ja millal minna. Jalutasime ka pikalt mööda Ao Nangi randa ning hüppasime sisse erinevatesse poodidesse, et kohalikule kaubale pilk peale heita. Sel päeval me võtsime vabalt ja nautisime Ao Nangi ilu ja võlu. Saime ostetud ka järgmiseks päevaks nelja saare reisi.

23482845_1117171951746825_1176483913_o

Riisiroog ananassi sees – parim Tai toit.

23484821_1117171961746824_971012335_o

Sellised sõidukid

23484419_1117171955080158_838707323_o23555240_1117171991746821_1645943843_o

Nii me esimese juuli varahommikul oma hotelli ees taksot ootasimegi ning seejärel startisime saarte poole. Esialgu siiski Ao Nangi randa, kus me maksime viimase osa reisi maksumusest ning meid kupatati vastavalt värvile autode peale ning sõit “sadamasse” võis alata. Sadamat tegelikult seal ei olnud. Taimaale kohaselt olid paadid ninapidi liiva sees ja sinna peale saamiseks pidi läbi vee jalutama. Sõit võiski alata ning esimesena võtsime suuna Pranang Beachi poole. Ilus liivarand, kaljukoobas ja helesinine vesi. Kes soovis, siis need said ka mägironimist harjutada. Meie sellest siiski loobusime. Mõnulesime vees ja võtsime hoopis päikest.

IMG_684423555078_1117172061746814_1740096054_o23514839_1117172078413479_2104230939_o23483213_1117172098413477_172909297_o

Edasi viis tee meid snorgeldama Chicken Islandi juurde. Meile see koht suurt vaimustust ei tekitanud. Üksikud kalad ja natuke koralle merepõhjas ning ulpivad kilekotid, mida kõik rannad täis on. See kõik jäi kõvasti alla Great Barrier Reefi võludele. Teised paadil olnud paistsid küll sellest ilust väga pimestatud olevat.

23482855_1117172051746815_1531941328_o

Kana pea kujuline saar

Kolmandaks peatuspunktiks oli Tup Island. See väike saareke meeldis mulle kõige enam. Pisike saareke ning madalas vees oli võimalik jalutada veel kahe saare juurde. Kuna meil aega nappis ja vesi oli päris kõrge, siis kaugema saare juurde me jalutama ei hakanudki.

23482840_1117172075080146_684481755_o

Neljandaks saareks oli Poda Island. Sellele saarele jõudes muutus seni imeilusana püsinud ilm jahedaks ja tuuliseks. Õige pea hakkas tibutama ka vihma. Nautisime seda, et merevesi oli soojem kui õhk ning taevast sadavad vihmapiisad ei olnud üldse häirivad. Kui vihm juba tugevamaks muutus ja lained üha hoogsamalt paati kõigutasid, oli aeg võtta suund tagasi Ao Nangi poole. Tuleb tunnistada, et ega me väga kindlad ei olnud, et me selle paadiga elusa ja tervena tagasi jõuame.

23483280_1117172071746813_1024906037_o23483213_1117172098413477_172909297_o

Õhtul otsustasime veel teha väikese tiiru Krabi linnas, kus külastasime õhtust turgu. Seal turul sai osta kõike, mida hing ihkas. Ka toiduvalik oli seal väga kirju – putukatest uhkete kookideni välja. Me piirdusime koogitükiga, sest olime eelnevalt Ao Nangis kõhud täis söönud, ning lasime endast karikatuuri maalida. Kuna meil oli taksojuhiga kokku lepitud, et oleme linnas umbes 3 tundi, siis oli meil ka aega kohalikes kaubanduskeskustes käia. Lõpuks jõudsime takso juurde siiski enne kokkulepitud aega.

IMG_6917

rohutirtsud

IMG_6909

IMG_6965

Vot see on hea asi. Küpsetatud banaan ja jäätis.

Järgmisel päeval võtsime jälle ette sõidu kaugemale. Seekord külastasime siis Hot Springsi, Emerald Pooli, Tiger Cave´i. Tiger Cave on kuulus tempel, mis asub mäe otsas ja sinna viib 1237 astet. Me keerasime kahesajanda astme peal ringi. Oleks olnud jaksu minna edasi küll ja oleks ehk päeva lõpuks isegi üles välja jõudnud, kuid palavus oli tappev ja süda peksis metsikult. Me ei näinud mõtet riskida oma tervisega. Pealegi need trepiastmed on päris kõrged. Plätudega polnud keskpäevases kuumuses lihtne ronida. Vaatasime veidi templite vahel ringi ning tegime endale talismanid. Balilt saadud ahvi hirmu tõttu ei hakanud ka ahvide vahele ronima minema.

23516167_1117171965080157_1035608431_o

Hot Spring oli kuumavee allikas, kus vesi oli umbes 40 kraadi. Mõnulesime seal kuumas vees kuni ühel hetkel hakkas pea ringi käima ja mõni meist pargipingil pikutas ja südamerütmi taastas.

IMG_693123483177_1117171958413491_509858213_o

Emerald Pool oli mõnus sinine lombike, mis oli küll ülerahvastatud, kuid tegime seal siiski ka väikese supluse. Üldse oli see väga mõnus jalutuskäik vihmametsas ühe ujumiskoha juurest teise juurde. Meie jaoks päeva mõnusaim osa.

IMG_6951

Õhtul vajusime rampväsinuna magama. Viimasel päeval Ao Nangis võtsime jälle vabamalt. Hommikul lebotasime basseinis, päeval käisime linnas ning päevitasime rannas. Käisime massaažis ning sõime ananassi sees serveeritud riisi. Õhtul organiseerisime takso, kes pidi meid järgmisel hommikul lennujaama viima. Juhtus aga see, et see taksojuht ei ilmunud hommikul välja ja nii me ajasime hotelli kokaga (kes oli jube tore meesterahvas) mööda hotelli taga inimest, kes võiks meid lennujaama viia. Kõik töötajad muidugi magasid nii vara hommikul. Lõpuks siis ajas kokk ühe taksojuhi üles, kes oli valmis selle tunniajase sõidu ette võtma. Õnneks olime ärganud piisavalt vara ja varunud seega kõvasti aega. Nüüd teame, et ega neid tailasi väga usaldada ei tasu.

IMG_7044

Taksos rippus selline kaelakett. Usuga seotud.

Krabi lennujaamas tegime kiire hommikusöögi ning läksimegi lennukile. Tunnike hiljem olime Bangkokis ja otsisime jälle taksot. Lõpuks viis taas ligi tunniajane sõit meid hotelli, kus esimese asjana võtsime ette jalutuskäigu mäkki, et kõhud täis süüa (sealne tänavatoit ei tekitanud üldse isu) ning seejärel hotellis üks power nap teha. Selleks, et Bangkok ei jääks meelde, kui ilma akendeta hotellituba, kus lubatud wifi ei töötanud, siis istusime roosa takso peale ja sõitsime kümmekond kilomeetrit eemal asuva templi juurde. Sõit sinna kestis üle tunni. Kohale jõudes hakkas padukat tulema ja me otsustasime autost mitte väljuda. Pealegi hakati kohe templit sulgema. Keerasime otsa ringi ja tagasiteel jäime veelgi suuremasse ummikusse. Tükk aega olime juba istunud ja liiklus ei läinud kohe kuidagi edasi, kui hüppasime lõpuks autost välja ja läksime kaubanduskeskusesse vihmakeepe ostma. Keebid käes, hakkasime jalutama hotelli poole. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu minna ka. Lõpuks oli siiski targem auto otsida. Millegipärast aga ükski taksojuht meid peale võtta ei tahtnud, sest küll oli meie hotell liiga kaugel ja küll ei tahtnud nad ummikutesse jääda ja mõnel hakkas tööpäev läbi saama jne. Lõpuks saime tuk tuki, kes meid hotelli ära viis. Vahepeal ta üritas seletada midagi, millest me aru ei saanud. Saime aru vaid seda, et midagi on rehviga ja midagi keerleb, kuid millest jutt, ei tea.

IMG_7036

Lennukil on nägu pähe tehtud.

23547066_1117171888413498_979926568_o

IMG_7039

Vot nii tehakse Tais tööd.

IMG_7046

Kuulus tempel, mida vihma  tõttu ei näinudki.

23483012_1117171988413488_1956277985_o

Mingi muu tempel.

Nautisime veel viimast korda restoranis kohalikku toitu ning seejärel pakkisime taas oma kotid kokku, et järgmisel hommikul alustada viimast reisi suunal Bangkok-Moskva ja Moskva-Tallinn.

Lennujaama sõitsime taas taksoga, mis sai eelmisel õhtul broneeritud. Ehkki teadsime, et kilomeetri hinna järgi sõitvad taksod peaksid olema odavamad kui kindla summa peale kokkulepitud, siis võtsime hotelli töötaja peale käimisel siiski viimase. Rõhutas, et see odavam. Ju oli ta taksojuhi tuttav. Tegelikult tuli reis lennujaama veidi kallim kui sealt eelmisel päeval kilomeetritaksoga linna tulek. See-eest aga vältis juht sel korral ummikuid, kasutas kiirteid, mistõttu võitsime ajas korralikult. Lennujaama jõudes juhtus aga see, et meil polnud täpset raha. Temal aga polnud tagasi anda. Ütles, et jätaksime siis talle ülejääva osa tipiks. Me vastu, et tulime kindla summa eest, mis on niigi üle makstud, ja ei taha sulle tippi jätta. Pealegi see me viimane raha ja me peame selle eest veel lennujaamas hommikusööki ostma. Lõpuks laheneski see nii, et maksime talle mõned bahtid vähem. Vähemalt rohkem ei pidanud Tais taksodega sõitma.

Terve päeva pidime vältima interneti kasutamist, et mitte reeta oma asukohta. Olime ju lubanud saabuda tegelikult päev hiljem. Aga näe – tegime hoopis üllatuse. 🙂

Jõudsime õnnelikult koju 5. juulil 2017 – aasta ja 7 päeva pärast lahkumist.

IMG_6995

23516272_1117171908413496_149202236_o

23484904_1117171921746828_1854053578_o

 

Janet, Kristlin ja meie Koaala

*Ideaalis kirjutame veel kunagi paar postitust asjadest, mis veel kirja pole saanud. Kui veel keegi lugemas on 😛 , vähemalt endal hea tulevikus meenutada, kui mälu enam kõige teravam ei ole.

IMG_7050

Do you have a sink in your room?

Alice Springsist lendasime lennukiga Darwinisse. Mõnus tuul ja jahedus asendusid nüüd troopilise ja lämmatava palavusega. Kohale jõudes oli plaan asjad kõigepealt hostelisse ära viia. Seekord võtsime takso asemel lennujaamast transfeeri, mis viis meid küll õigesse kohta, kuid pani meid siiski maja taga maha. Pidime siis oma suurte kottidega ümber maja jalutama, et õige sissepääs üles leida. Mõlemal 23 kg seljas ja 7 kg kõhul. Jõudsime kuidagi õige ukseni ning kui chek in sai tehtud, siis oli aeg nende kottidega veel läbi rahvast täis sisehoovi ja treppe mööda teisele korrusele ronida. Õuest läbi kõndides hoidsin küll hinge kinni, et keegi kogemata otsa ei tormaks, sest siis oleksime olnud otse basseinis. Nimelt pidime kõndima basseiniäärt mööda, et trepini jõuda. Tuba ei olnud küll suurem asi, kuid aastaga oleme näinud igasuguseid urkaid ja mõne puuduva aknaklaasi või olematute kappide pärast ei pilgutanud me enam silmagi. Veidi veider oli vaid pidev hosteli töötajate poolne kraanikausi olemasolu kontroll meie toas. Tõenäoliselt oli tegu alkoholikontrolliga. Meile valmistas aga korduv kraanikausi olemasolu küsimine vaid nalja. Teise päeva õhtul märkasime, et olime broneerinud televiisori ja külmkapiga toa, aga neid meil ei olnud. Chek-out’i tehes mainisime seda ka juhatajale ja saime 10 dollarit tagasi. Ei olnud küll suur summa, kuid asi oli siiski ju põhimõttes.

Esimesel õhtul ei jõudnudki me reisiväsimuse tõttu Darwinis väga palju teha. Jalutasime linnas ringi ning otsisime süüa. Kuna hostel oli peatänaval, siis olid kõik kohad käe-jala ulatuses. Teisel päeval alustasime aga korraliku linnatuuriga. Esimese asjana käisime infos ja uurisime maad ning seejärel  käisimegi kaardi abil tähtsamaid punkte läbi. Meie tee viis kohe randa, kus oli mõnus laguun. Kuna Põhja-Austraalias on krokodillide oht peaaegu igal pool veekogude läheduses, siis oli ka Darwini linnas ujumiseks mõeldud ala merest eraldatud. Lisaks sellele oli rajatud ka lainetega bassein. Seal saab nautida seitset erinevat tehislikult tekitatud lainet. Pilet sinna maksab täiskasvanule 7 dollarit. Meie ei pidanud seda vajalikuks ning jalutasime linnas edasi. Käisime veel Teise maailmasõja purustuste ja kahjude kohta infot hankimas spetsiaalsel vaateplatvormil, kust avanes vaade läbi puude ka merele. Jalutasime parlamendi- ja valitsushoone juures, nägime vana raekojahoone jäänuseid, külastasime suveniiripoode ja ega seal väga midagi rohkem teha olnudki. Õhtul nautisime välikino lamamistoolidel filmi “Jasper Jones”. Film ise oli südamlik ja kaasahaarav detektiivilugu. Selle kinokülastuse tegi eriti meeldejäävaks see, et lisaks nendele mõnusatele lebotoolidele olid seal ringi sebimas opossumid. Nii sai iga mõne aja tagant kuulda, kuidas mingi seltskond itsitab ja siis veidi hiljem järgmine seltskond jne. Opossumid jalutasid toolide all ja otsisid süüa ning kui nad vastu su jalgu läksid, siis ehmatas ikka ära küll. Lahkusime kinost mõnusate emotsioonidega ja jalutasime mööda öist Darwini linna hosteli poole.

IMG_6073

IMG_6747

IMG_6076

Lainete bassein

IMG_6080

IMG_6083IMG_6090IMG_6101

IMG_6113

Opossum

Uus päev tõi uued seiklused. Hommikul kolisime hostelist välja ja läksime oma viimasele rendiautole järele. Ka sel korral otsustasime campervani kasuks, sest nägime, kui mugav oli elu, kui asjad olid kindlas kohas, söögitegemise võimalused igal ajal käepärast ning voodit ei pidanud igal hommikul kokku pakkima. Kui auto oli käes ning poest järgnevaks nädalaks ka toidukraam varutud, siis võtsime suuna Litchfieldi rahvuspargi poole.

Rahvuspargile lähenedes hakkasime teeääres nägema tossu ning mõnes kohas ka leeke. Ega me täpselt aru ei saanud, miks teeveered tossavad, sest kuuma nii palju küll ei olnud, et metsatulekahjud oleks võinud tekkida. Sõitsime aga julgelt edasi ja jõudsime lõpuks ka esimesse rahvusparki.

IMG_6294IMG_6301IMG_6306IMG_6307

Esimese peatuse tegime magnetic termite moudsi ehk hiiddermiitide (või ka magnettermiitide) hauamonumenti meenutavate pesade juures. Pesa põhjas on kuninganna, keda ümbritsevad töölised, üleval on sõdurid, vahele mahuvad veel nümfid jt. Pesade ehitajaks on pimedad töölisdermiidid. Pesad on alati servaga põhja suunas, jättes kitsaima külje kõrvetava päikese kätte, et nii pesa sisetemperatuuri reguleerida. Siin oli uudistajatele loodud võimalus neid võimasaid hauamonumente lähemalt uurida. Tegelikult aga võib neid Põhjaterritooriumil ringi sõites sageli mujalgi märgata.

IMG_6134IMG_6139

Teiseks vaatamisväärsuseks selles imelises rahvuspargis oli Buley Rockhole, mis oli suurepärane koht vees mõnulemiseks. Eesti keeles võib seda nimetada vist joaks, kuigi väga mingit juga seal siiski ei olnud. Olid aga erinevatel kõrgustel asuvad augud, millest vesi läbi voolas. Nii sai valida endale meelepärase koha ja seal mõnuleda. Kuna allpool oli kõige sügavam ja seal olid ka inimesed juba ees ujumas, siis läksime üles täitsa esimese augu juurde, et seal põlvekõrguses vees lihtsalt lebotada. Natukese aja pärast otsustasime ka “korrus” allapoole kolida ja seal veemassaaži nautida. Nii suuremaid kui ka väiksemaid inimesi oli seal päris palju. Isad hüppasid paari meetri kõrguselt vette ja pojad järgi, oli ka neid, kes oma beebidega mõne pisikese augu valisid, kus siis mõnusalt vedeleda. Litchfieldi rahvuspark asub Darwinist vaid 129 km kaugusel, mistõttu on see darwinlaste üks lemmikumaid puhkekohti.

IMG_6150

Buley Rockhole

IMG_6159IMG_6175

Järgmine peatuskoht oli Florence Falls. Nagu ka nimi ütleb, et tegu oli järjekordselt jugadega. Nende juurde jõudmiseks tuli astuda 135 trepiastet allapoole. Kaks kõrvuti voolavat juga ja nende all laiumas suur looduslik bassein, kus inimesed ujusid ja ilma nautisid. Ka meie mõnulesime veidi vees, kuid otsustasime sel päeval veel vähemalt ühte juga näha, mistõttu viis tee meid peagi Tolmer Fallsi juurde. See koht ei olnud mõeldud ujumiseks. Võtsime ette pisikese matkaraja joa juurde, kuid ühel hetkel saime aru, et sealt see vaade nii ilus ei olegi ja läksime mööda rada tagasi vaateplatvormile. Sealt avanes tõesti imeline vaade joale. Muideks, joa all asub koobas, mis on koduks paljudele erinevatele nahkhiirtele.

IMG_6187

Florence Falls

IMG_6228

Tolmer Falls

Päev hakkas õhtusse veerema, mistõttu oli aeg leida ööbimiskoht. Leidsime Wangi Fallsi lähedal ühe karavanpargi, kuhu viis kruusatee. Mõtlesime pikalt, kas riskime mööda seda teed minna või ei riski. Nimelt oli meil rendiautoga keelatud kruusateedel sõita. Alice Springsis oli kruusateel lubatud sõita kuni 12 km, juhul kui seal lõpus on ööbimiskoht. Darwinist autot rentides öeldi vaid, et kruusateed on keelatud, ent rohkem midagi ei täpsustatud. Kuna tegu oli sama rendifirmaga, siis lootsime, et ehk see kaks kilomeetrit seal kruusateel meile trahvi kaela ei too.

Hommikul külastasime veel viimast juga Litchfieldi rahvuspargis – Wangi Falls. Ka seal ootas ees kaks imeilusat juga, mille alla ujuda. Seal oli ka hoiatus, et vihmaperioodil on ujumine krokodillide tõttu keelatud. Üleujutuste tõttu pääsevad nad tõenäoliselt siis sinna. Meie olime Wangi Fallsi juures siiski sel ajal, kui rahvuspargivahid (rangerid) olid ujumiseks loa andnud. Aga sellegipoolest hoidsid rangerid sellel kohal silma peal, oli neid selgi päeval ringi tiirutamas näha.

IMG_6268

Wangi Falls

Ühe joa juures oli kalju sees ka väike auk, kuhu sisse inimesed ronisid. Meiegi läksime seda uudistama. Seal asus põhjatu bassein, kus vesi oli tükk maad soojem kui paar meetrit eemal olevas looduslikus basseinis.

Kui hommikune mõnus suplus tehtud sai, siis oli aeg sõita välja sellest 1500 ruutkilomeetri suurusest rahvuspargist. Tee viis meid edasi ikka lõuna poole. Pärast kiiret lõunapausi Katherine’is jõudsime õhtuks Matarankasse. Ööbisime taas karavanpargis. Hommikul käisime karavanpargis barramundide söötmist vaatamas. Barramundi on austraallaste üks lemmikumaid kalu, mida nad meelsasti söövad (fish and chips). See kala võib kaaluda kuni 60 kg ja kasvada 1,8 m pikkusteks. Barramundi tuleb aborigeenide keelest ja tähendab pika skeletiga jõekala.

Mataranka asub Darwinist 420 km kaugusel Elsie rahvuspargis ja me sõitsime sinna ainult ühe koha pärast – selleks on Mataranka Bitter Springs Thermal Pool ehk soojaveeallikast toituv looduslik bassein. Seal on türkiissinine ning kristallselge vesi, kus on veetemperatuuriks aastaringselt 34 kraadi. Inimesed käivad seal lihtsalt mõnulemas, kuid nimest hoolimata ei ole veel tegelikult ravivat toimet. Kuid mõnus vannivesi on see sellegipoolet. Seal oli juba hommikul vara päris palju rahvast, kuid see meid ei seganud ja ka meie ronisime vette. Mida me ei teadnud, et sinna oleks pidanud minema mõne ujumiseks mõeldud abivahendiga, näiteks nuudli või rõngaga. Inimesed istusid oma nuudli peale ja lasid veevoolul end kanda umbes 150 meetrit eemal oleva sillani. Seal pandi plätud, mis olid eelnevalt nuudli otstesse kinnitatud,  jalga ja kõnniti tagasi algusesse. Kuna meil ei olnud nuudlit, siis pidime end ise vees liigutama, et mitte põhja vajuda ja tänu sellele ei saanud me seda sooja vett ja ümbritsevat loodust nii palju nautida. Näiteks sel ajal, kui me seal olime, oli üks vallabi teisel pool kaldal söömas ja käis vahepeal vee ääres joomas, teda ei paistnud inimesed üldse häirivat.

IMG_6326

Vees kohtasime ka väliseestlast. Me ujusime, kui meiega hakati rääkima, et kes me sellised oleme ja kust me tuleme. Jutustasime ja rääkisime Eestist, kui meeter-kaks eespool olnud mees teatas, et tema abikaasa on ka Eestist. Sellepeale see sama abikaasa täpsustas, et tegelikult on tema vanemad eestlased ja ta on ise vaid korra Tallinnas käinud. Vot, ka sellistes olukordades võib rahvuskaaslasi kohata.

IMG_6353IMG_6388

Edasi viis tee meid Nitmiluki rahvusparki (või ka Katherine Gorge’i rahvusparki). Tegu on 2920-ruutkilomeetrise alaga. Ka see maa kuulub aborigeenidele (Jawoyn), kes seda koostöös riigiga korras hoiavad ning oma ajalugu ja traditsioone tutvustavad. Omapärane on see park seetõttu, et piki Katherine´i jõe sängi on tekkinud 13 sügavat kuristikku, mis on suviste paduvihmavoogude poolt 1650 miljoni aasta vanusesse punasesse liivakivimassi uuristanud lisajõesängid. Katherine´i jõel on võimalik veeta aega kanuuga sõites, paadikruiisil käies, helikopteriga õhust seda ilu nautides. Kõik need on aga üsna kulukad. Meie otsustasime hoopiski tutvuda kultuurikeskuses kohalike aborigeenide ajalooga ning seejärel võtta ette veidi alla 4-kilomeetrise matka. (Pargi territooriumil on 100 km ulatuses eri raskusastmega matkaradasid, pikim 72 km.) Vaade Katherine´i jõele oli Barrawei Lookoutist imeline. Nägime jões ujumas vähemalt üht krokodilli ning suunasime kehakeelt kasutades mööduvad kruiisipaadid teda uudistama. Tegu oli meie esimese looduses nähtud krokodilliga. Tekitas õudu, kuidas küll lastakse inimesed jõele kanuuga sõitma ja ujuma, kui krokod on ka seal? Arvestades tapvat palavust ning juba ka hilist kellaaega, ei hakanud rohkem matkaradu ette võtma.

IMG_6415IMG_6420IMG_6435

Ööseks sõitsime tagasi Katherine’i (umbes 30 km), et sealt hommikul veel ühte Nitmiluki rahvuspargi juga vaatama minna – Edith Falls. See juga meile mingit vaimustust ei tekitanud. Ka seal oli võimalik ujuda ja inimesed isegi snorgeldasid, kuid me ei hakanud vette üldse minemagi. Nägime vees ka madu, mistõttu kadus ujumisisu sootuks. Tegelikult oleks pidanud tegema ühe matkarajatiiru ja ronima mööda üsna rasket teed joa juurde üles, kus oleks saanud ka veel ujuda, kuid ilm oli varahommikusest ajast hoolimata metsikult palav ja me ei hakanud seda teed ette võtma. Seadsime aga järgmise asukoha GPS-i sisse ning paar tundi hiljem olimegi Kakadu National Parkis.

IMG_6439

Edith Falls

Kakadu rahvuspark on peaaegu 20 000 ruutkilomeetrit ning kuulub UNESCO loodus- ja kultuuripärandi nimistusse. Aborigeenid on siinseil aladel elanud üle 50 000 aasta (juba enne jääaega!). Ka seegi park kuulub aborigeenidele, kes on selle valitsusele rentinud, parki juhatakse üheskoos. Siinne loodus on äretult rikkalik – leidub punaseid kaljuastanguid, koskesid, jõgesid, tiike, kollaseid kivikülvis platoosid, tulvavees üleujutatud tasandikke ja rannamadalikke. Kakadu on koduks 68 imetajaliigile, üle 120 roomajaliigile, 26 konnaliigile, 300 kalaliigile, üle 2000 taimeliigile, üle 10 000 putukaliigile, üle 290 linnuliigile (s.o enam kui kolmandik Austraalias elavatest lindudest). Mitmed neist on hävimisohus, mitmeid aga ei leidu kusagil mujal maailmas. Siin leidub nii magevee (leidub ainult Austraalias) kui ka soolase vee krokodille, mistõttu on ujumine rahvuspargis keelatud. Kakadu looduspargis asub ka üks maailma suurimaid uraanimaardlaid.

Ostsime ranger stationist pargi sissepääsupiletid (40 dollarit tükk) ja selle imelise rahvuspargi avastamine võis alata. Esimeseks peatuspunktiks oli meil Ngurrungurrudjba ehk teise nimega Yellow Water, kus tegime lühikese soomatka. Seal sai imetleda loodust, linde, kui hästi läheb, siis võb seal näha ka krokodille, dingosid, pühvleid ja metsikuid hobuseid. Meil õnnestus näha lisaks kalameestele ja turistidele ka linde ja metsikuid hobuseid. Sel õhtul põikasime veel läbi Warradjani aborigeenide kultuurikeskuse suveniiripoest ning seejärel võtsime koha kõrval asuvasse karavanparki. Suur ja uhke park (kallis muidugi ka). Kuna kõik kohad olid täis, saime elektrita koha kuskil puude all. Õhtul vedelesime tähistaevast nautides basseinis.

IMG_6444IMG_6448IMG_6455

Järgmisel päeval külastasime kõigepealt seda sama aborigeenide kultuurikeskust, kus sai lähemalt lugeda aborigeenide traditsioonide kohta. Seejärel sõitsime Nourlangie´sse (Burrungkuy), kus sai näha kaljujooniseid, millest vanimad võivad olla isegi vähemalt 20 000 aastat vanad. Kakadu rahvuspargis on tänaseks avastatud juba üle 5000 kaljujooniste leiukoha, mis jutustavad aborigeenide muinasunest, toidulauast ning annavad ülevaate valge inimese saabumisest nende maadele.

IMG_6462IMG_6467IMG_6469

IMG_6486

See on ligi 20 000 aastat vana joonistus kängurust

IMG_6496

Kahjuks on suur osa Kakadu rahvuspargist kruusateedega kaetud, nii ei olnud meil võimalus igale poole sisse keerata. Ka kaks suurt ja kuulsat juga – Jim Jim Falls ja Twin Falls – jäid meil nägemata, millest on isegi veidi kahju.Tegelikult ühe juurde neist ei saanud ka 4WD omanikud sel ajal, sest üleujutuste tõttu oli tee kinni.

Edasi sõitsime Bowali külaliskeskusesse, kus esimese tunnikese veetsime kinos. See ei olnud tavaline kino, vaid seal näidati silmaringi arendavaid dokumentaalfilme, mis seotud kohalike aborigeenide ja Kakadu rahvuspargiga. Me nägime, kuidas pargivahid käisid mudasse kinni jäänud krokodille kuivanud jões otsimas (Kakadus täitsa tavaline, et kuival hooajal krokodillid kuu aega mudasse maetud, heal juhul liigutavad vaid silmi); kuidas pargivahid käisid kaljujooniseid otsimas; kuidas üks teadlane proovis aru saada väikese, väljasuremisohus kukkurlooma liikumistest ja elust; kuidas senini oma traditsioone järgivad aborigeenid küpsetasid ja sõid kilpkonna; kuidas päästeti krokodillide vahelt jõe tulvavetesse jäänud autosid jne. Mina oleksin võinud seda seal tunde vaadata, kuid aega meil nii palju ei olnud. Seal keskuses oli ka väike muuseum, kuhu me sisse põikasime. Üks nurgake oli erinevate loomade häälitsuste kuulamiseks. Sel hetkel, kui vajutasin dingode pildi juures olevat nuppu, tabas mind äratundmine. Alles eelmisel ööl ärkasin endale võõra kisamise peale üles ja ei saanud aru, mis asi see oli. Nüüd siis sain vastuse. Kuskil meie auto läheduses olid dingod olnud. Hea, et me öösel pissile ei tahtnud minna, oleksime veel nende nunnude metsikute koertega kokku põrganud.

Õhtuks sõitsime Ubiri, kus veel enne päikeseloojangut uudistasime kaljujooniseid ning seejärel ronisime kõrgele mäe otsa. Kuna ümberringi aga jälle kõik tossas ja põles, siis päikeseloojangut nägime vaid läbi tossu. Vaade sealt ülevalt oli siiski imeline.

IMG_6541IMG_6552IMG_6567IMG_6574

IMG_6565

Selleks ajaks olime saanud teada, et kulupõletamise taga seisab aborigeenide kümneid tuhandeid aastaid vana komme puhastada loodust siis, kui maale tehtav kahju on kõige väiksem, ent sellega kaasnev tulu siiski suur. Valged inimesed on selle tarkuse ka tänaseks kasutusele võtnud. See võimaldab ära hoida võimalikke suuremaid metsapõlenguid, mis on Austraalias kerged tekkima, ning mõjub loodusele tervendavalt, taastab looduse bioloogilist mitmekesisust.

Ööbima jäime seekord Kakadu rahvuspargi telklasse, mis oli valgustuseta (ka wc) ning lubatud sooja vee asemel vaid jahe vesi. Mitte, et meil midagi nende tingimuste vastu oleks olnud, ent maksta selle eest vaid 6 dollarit vähem kui eelmisel ööl uhkes kommertskaravanpargis, on röövimine. Olgu öeldud, et Kakadus on ka tasuta telkimisalad, ent neisse sageli ilma neljaveoliseta ei pääse, ammugi siis mitte rendiautoga.

Hommikul külastasime veel Kakadu rahvuspargi nn pealinna Jabirud. Sellest külas leiab siis lisaks supermarketile veel ka postkontori, raamatukogu, turismiinfokeskuse ja paar väiksemat poodi. Kuna rahvuspargis poode ei leidu, siis see koht on kohalike jaoks väga oluline. Muidugi käivad seal ka turistid oma toiduvarusid täiendamas. Kõige tuntumate toidupoodide (Coles ja Woolworths) kõrval oli see supermarket üsna naeruväärne, ent olulisemad asjad saab sealt vast ikka kätte.

Enne rahvuspargist väljumist külastasime veel Mamukala vaateplatvormi, kus parajasti üks turismigrupp lõunatas. Parematel päevadel on seal võimalus lisaks lindudele, vesiroosidele ja muule taimestikule näha ka krokodille.

IMG_6585

Rahvuspark jäi selja taha ning võtsime suuna Darwini poole. Teel möödusime pühvlist, kelle jäsemeid mingi vend maha raius. Hiljem kuulsime, et loom oli päev-paar varem alla aetud ning nüüd käisid kohalikud teda nüsimas.

Meie mõlema soov oli näha neid suuri ja hirmsaid soolase vee krokodille (“salties”) päris oma silmaga. Seetõttu võtsime juba päris ammu plaani Adelaide Riveri külastuse. Nimelt siis selle jõe ääres on mitmed erinevad turismikeskused, kus saab paadiga jõel olles näha hüppavaid krokodille. Jõudsime päeva viimasele paadisõidule ja meie õnneks oli seal turiste vähe. Nii oli meil paadis mõnusalt ruumi ringi liikuda ja krokodille mõlemalt poolt uudistada. Meie väga tore kapten rääkis palju huvitavat ja harivat nende suurde elukate kohta. Näiteks, et tegu on maailma suurima roomaja ning veekogu ääres paikneva kiskjaga. Isased on 6-7meetrised ja võivad kaaluda üle tonni, emased vaid 3-meetrised. Krokodilli sugu saab määratud haudumise temperatuuri järgi – isane 30-32 kraadi, emane 28-30 kraadi. Seega ema otsustab, mis soost järglasi ta soovib. Igal krokodillil on elamiseks oma territoorium ja meie kapten teadis kõigi nende alasid ja nimesid peast.

Aga kõik nägi välja nii, et me sõitsime mööda jõge mõnisada meetrit edasi ja kui kapten või ka reisijad mõnda krokodilli nägid, siis hakkasime teda paadi juurde meelitama. Kapten sidus pika pulga küljes rippuva nööri otsa lihakamaka ja sellega meelitas kroko kohale. Natuke õrritas, et loom hüppama hakkaks ning seejärel andis selle liha siis tänutäheks krokodillile. Kapten rääkis, et seal jões elab mitu tuhat krokodilli ja umbes sajal neist on ka nimed. Tänasel päeval ma kahjuks neid nimesid enam ei mäleta. Aga kõige suurem, keda me nägime, oli kuus meetrit pikk Scary, kes lösutas kaldal. Kuna see tegelane oli vaid nädal varem pistnud pool lehma pintslisse, siis see väike lihatükk talle huvi ei pakkunud. Me olime paadiga täiesti tema kõrval ja kui oleks tahtnud riskida, siis oleks võinud teda vabalt puudutada. Kohati tundus see päris hirmus, sest sa ei tea kunagi, mida see loom parajasti mõtleb, kuid kapten väitis, et ta on õppinud juba neid loomi tundma ja saab nende liigutustest kohe aru, mida see elukas parajasti plaanitseb.

IMG_6631

IMG_6664

Kuus meetrit pikk Scary

IMG_6674IMG_6679

IMG_6686

Kapten toitis linde käe pealt

Söötsime kokku umbes seitset-kaheksat krokodilli, lisaks nägime mõnda veel ujumas. Lisaks viis kapten meid paadiga väga kalda ligi, kust saime piiluda krokodillimune. Ema oli õnneks parajasti eemale ujunud ja nii saime neid mõne meetri kauguselt näha.

Vot selline superlahe elamus oli.

Darwinisse me sisse sel ööl veel ei sõitnud, ööbisime mõnikümmend kilomeetrit eemal. Õhtul sulistas üks veel viimast korda Austraalia karavanpargi basseinis ja teine proovis blogi kirjutada. Nii me eluke veeres.

Uus hommik viis meid taas Darwinisse. Kuna auto pidime tagasi viima alles kella kolme paiku, siis sõitsime veel lähiümbruses ringi ja vaatasime kohti, kuhu oleks muidu pidanud bussiga sõitma. Külastasime muuseumi (Museum and Art Gallery), kus esitleti nii Austraalia loomaliike, kunsti, paate, käsitööd jm. Üks saal oli pühendatud 1974. aasta jõulude aeg Darwini maatasa teinud tsüklon Tracyle. (Ei saa mainimata jätte, kuidas meile meeldib,et suurem osa Austraalia muuseume on tasuta.) Pärast seda liikusime rannas. Lõpuks tassisime oma kodinad hostelisse ja viisime auto tagasi. Autolaenutusest tagasi sõitsime hoopiski bussiga. Õhtul jõudsime veel laguuni äärde ning kirikusse ühe Sydney tütarlastekoori kontserdile. Järgmisel päeval sai veel korduvalt asju ümberpakitud, sest tuli vabaneda kolmest lisakilost. Seejärel sai veel joostud mööda ametiasutusi ning võtta ette veel viimane jalutuskäik laguuni juurde. Öösel hostelis väga magada ei lastud ning kartuses sisse magada väga ei julgenud ka. Lennuk startis juba kell 6 läbi Singapuri Phuketisse. Ees oli ootamas viimane puhkusest puhamise puhkus Tais.

IMG_6734

IMG_6733IMG_6732

IMG_6743

IMG_6751

Njämm-Njämm jäätis

IMG_6754

Nii lõppeski meie viimane ühine Austraalia trip. Alustasime seda 27. mail Romast, kust suundusime mööda idarannikut üles Daintree rahvuspargini. Seejärel veetsime nädala Kesk-Austraalias Alice Springsis ja Kata-Tjuta rahvuspargis ning reisi lõpp kulges Darwinis ja Põhjaterritooriumi rahvusparke külastades. 29. juuni varahommikul startis lennuk Tai suunas. Alustasime oma reisi 2016. aasta juunis Taist ning otsustasime selle ka seal aasta hiljem lõpetada.

Põhjaterritooriumit soovitame aga kõigil, kes huvituvad Austraalia ajaloost, kultuurist, imelisest loodusest ja matkaradadest, külastada. Meie arvates on see koht, kust tasuks oma reisi alustada, et mõista paremini Austraalia ajalugu ja olemust.

Aga üht-teist sai veel nähtud ja tehtud enne koju jõudmist. Neist edaspidistes postitustes.

PS! Õnnitleme neid, kes tõesti viitsisid selle pika postituse läbi lugeda. 😀

 

Janet ja Kristlin

Austraalia südames

IMG_5418

Vaade kõrbele lennukist

IMG_5423IMG_5415Jõudsime Austraalia südamesse – Põhjaterritooriumile (Northern Territory). Ilm oli üsna mõistlik, ei mingit üleliigset kuumust ega suurt külma. Lennuväljalt pidime jalutama terminali sisse. Kõik oli kuidagi omamoodi. Ühel pool lennukid, teisel pool puud ja põõsad. Kui me lõpuks lennuväljahoonesse sisse saime ning oma kotid üles olime leidnud, siis oli aeg mõelda, mis edasi saab. Meil oli broneeritud auto, kuid selle kättesaamiseni oli veel aega. Tegime siis lennujaama Wi-Fit kasutades ära online check-in, et auto kättesaamine vähem aega võtaks.

DSC_2285

IMG_6037

DSC_2302

Varsti oligi aeg võtta takso ja sõita meie vingele masinale järele. Meie uues ja uhkeks masinas sai sel korral sees elada. Kuna kõrbes ei ole iga nurga taga ööbimiskohta, siis tundus see ainuõige valik olevat. Minu jaoks tundus see veidi hirmuäratav, sest nii suure autoga ei olnud ma varem sõitnud, kuid õnneks harjusin üsna ruttu. Suureks plussiks sellise masina puhul on seegi, et su asjad on kogu aeg kindlas kohas, mitte tagaistmel laiali. Lisaks on söögitegemise ja nõudepesu võimalused ka täiesti olemas.

Esimesel päeval me siiski Alice Springsist kaugemale ei läinud. Meil oli vaja varuda söögikraami ja tahtsime ka veidi linna näha. Alice Springsis ei ole soovitatav pimedas ringi jõlkuda ja seetõttu otsisime veel valges karavanpargi, kus auto täis laadida ja vesi sisse panna.

DSC_2327

Öö oli jube külm. Seda ei osanud me küll oodata. Päeval oli ju mõnus ja soe, veidi tuuline vaid, kuid öösel pidime riideid selga panema, et kuidagi ellu jääda. Hommikuks oli asi selge, et me peame küsima endale soojapuhuri. Kuna me olime autole võtnud paketi, millega sai tasuta igasuguseid vajaminevaid asju juurde küsida, siis kasutasimegi võimalust ja võtsime ka vajamineva puhuri. Sellega oli muidugi mure, et see vajas elektrit. Vähemalt tõi teadmine, et see olemas on, meile natuke sooja juurde.

Alustasime sõitu Uluru poole. Kui linnast välja jõudsime, siis laius igas suunas vaid punane liiv ja põõsad. Ei mingeid maju, lehmakarju, tehaseid, rääkimata inimestest. Aeg-ajalt sõitsid vastu autod, kuid oli ka hetki, mil mitmekümne kilomeetri jooksul ei näinud ühtegi teist masinat. Sõita tuli ainult otse ja otse. Peaaegu pool maad oli seljataga, kui jõudsime ühe tankla juurde Erldunas. See oli pop koht, sest parkimiskohta oli raske leida ja tankurite järjekorrad olid mitu autot pikad. Meiegi tegime seal väikese pausi, et tankida ja jalgu sirutada. Seal kõrval oli emude farm ja neid ilusaid linde sai ka läbi aia imetletud.

DSC_2335DSC_2340IMG_5460

See tankla tähistas ka esimest pööramist pärast paarisada kilomeetrit sirget teed. Tee muutus küll veidi kitsamaks, kuid üldjoontes olid ka järgmised 251 km samasugused – lõputu kõrb, üksikud vastutulevad autod, paar mahajäetud autot tee veeres, paar väikest küla ja kõik.

Jõudsime lõpuks Mount Conneri vaateplatvormile. Ma ei tea, kuidas me küll ei mõelnud sellele, et kohanimi tähistab seda, mida me sealt näeme. Me arvasime millegipärast, et sealt paistabki Uluru. Blondid oleme. Tegime pilte ja mõtlesime, et varsti saame ümber selle kivi kõndima minna. Tagasisõites taipasime, et see ei olegi Uluru, viimane oli ju veidi teise kujuga.

IMG_5467

Uluru asub Uluru-Kata Tjuta rahvuspargis, mis kuulub UNESCO maailmapärandite nimistusse nii oma silmapaistva looduse (al 1987) kui ka kultuuripärandi (al 1994) poolest.

Arvatakse, et aborigeenid on elanud neil aladel juba 30 000 aastat. Esimene valge inimene William Christie Gosse jõudis kaamli seljas Ulurini 1873. aastal ning nimetas selle Ayers Rockiks. 1950. aastatest muutus koht turismiatraktsiooniks. Pärast pikki läbirääkimisi anti maa 1985. aastal aborigeenidele (Traditional Aboriginal Owners) tagasi. Anangu rahvas rentis seejäral maa 99 aastaks föderaalvalitsusele, mis tähendab, et rahvusparki juhivad koos nii Anangu rahvas kui ka Parks Australia.

Ja lõpuks olimegi kohal. Meie ees oli suur ja uhke kivi. Mitte lihtsalt üks kivi, vaid maailmakuulus punane liivakivi Uluru ehk teise nimega Ayers Rock. See kivi on 348 m kõrge, 863 m üle merepiiri ning ümbermõõduks on 9,4 km. Muide, vähemalt kaks kolmandikku Ulurust on veel maa all. Väidetavalt on tegu suuruselt teise monoliidiga maailmas, suurim on Mount Augustus Lääne-Austraalias.

Me jõudsime Uluru juurde vahetult enne päikeseloojangut. Maksime pargi külastamise kolmepäevase tasu – 25 dollarit inimene. Jooksime kiiresti läbi infokeskusest, et uurida, mida ja kus järgnevatel päevadel vaadata. Eelkõige huvitasid meid tol hetkel parimad päikeseloojangu ja -tõusu kohad, et nautida nendega kaasnevat värvidemängu Ulurul. Seejärel sõitsime vaateplatsile, kus oli kümneid autosid juba ees ootamas ning inimesed kaameratega autode katustel seda ilu nautimas ja jäädvustamas.

IMG_5518

Uluru – värvid muutuvad minutitega

IMG_5532

Pärast päikeseloojangut ja sellest tehtud sadu pilte oli aeg leida ööbimiskoht. Selles rahvuspargis ööbida ei tohi ja lähim karavanpark oli 20 km eemal. Ayers Rock Resort oli täis turiste ja elektriga kohast võisime vaid und näha. Pidime leppima tavalise platsiga, lootes, et öösel ära ei külmu.

Ayers Rock Resort ise on suuruselt neljas linn Põhjaterritooriumil Darwini, Alice Springsi ja Katherine´i järel. Seal linnakus on hotellid, telkimisala, pood, bensiinijaam, restoranid, basseinid, tasuta buss ja tasuta õpitoad külastajatele (nt aborigeenide toidulaud), võimalik autosid ja mootorrattaid rentida ja tuure broneerida (nt Ulurut nautida päikeseloojangu ajal kaamli seljas või hoopiski helikopterilt seda imetleda (õnneks Uluru kohal siiski helikopterid ei lenda)), lähedal asub lennujaam. Ööbimine on seal küll kallis (odavaim elektrita plats telkimiseks 43 dollarit öö, meil õnnestus saada campervanidele mõeldud lisaplatsile, kus 25 dollarit öö), ent see ka arusaadav, sest linn asub muust asustusest niivõrd kaugel. Näiteks ümbertöötlemiseks minev prügi saadetakse 1663 km kaugusele Adelaide’i. Adelaidest toob ka kaks korda nädalas 55 meetrit pikk rekka vajalikku kraami Ayers Rock Resorti.

Hommikul ajasime kargud varakult alla, sest päikesetõus ootas. Kui me päikesetõusu ajaks platvormile jõudsime, siis oli seal inimesi juba hordides. Paljudel veel hommikumantelgi seljas, mõnel tekid ümber ja termosedki käes. Mina olin plätudes ja inimesed vaatasid mind kui ilmaimet. Sain ka mitu korda vastata küsimusele, et kas mul külm ei ole. Tegelikult natuke ikka oli küll, kuid vastasin kindlalt, et olen Põhja-Euroopast ja ma olen sellega harjunud.

IMG_5569IMG_5558

Kui päike oli tõusnud, siis oli aeg hommikust süüa ja enne pikemat matka endale väike puhkus lubada. Meid ootas kõigepealt ees kahetunnine ekskursioon (Mala Walk) aborigeenist giidi ja pargivahiga, kes rääkisid Uluruga seonduvatest aborigeenide traditsioonidest. Pärast sõime ning siis võtsime ette 10,6 km jalutuskäigu ümber kivi (Uluru Base Walk) ning õhtu lõpetasime taas kord päikeseloojangut imetledes.

IMG_5583DSC_2467DSC_2537DSC_2547

IMG_5590

Nende koopamaalingute eesmärk on poistele õpetada, kuidas ellu jääda, kust toitu ja juua saab jne

Otsustasime juba enne Uluru juurde sõitu, et meie ei lähe selle otsa ronima, sest see on vastuolus Anangu rahva sooviga, kelle püha koht see on. Ronimine on lubatud vaid turistide kohalemeelitamiseks. See on lubatud Parks Australia poolt sulgeda, kui rahvuspargikülastajatest ronijate protsent langeb alla 20. Kui varemalt sai Uluru otsas panna oma nime kirja, et sa oled sinna tippu jõudnud, siis tänasel päeval saab infokeskuses panna oma nime kirja külalisraamatusse, et sa otsustasid ronimata jätta. Panime ise ka oma nimed kirja. Uluru otsa ronimine on tegelikult vägagi ohtlik. See on väga järsk – 35 hukkunut, vigastatuid kordades rohkem. See suletakse ronimiseks, kui õues on üle 36 soojakraadi. Meie saabumise päeval suleti see kaheks päevaks, sest üks ronimist toetav tugipost oli lahti tulnud.

IMG_5598IMG_5602IMG_5609IMG_5664IMG_5650

IMG_5627

Meie giid

IMG_5719

 

IMG_5724IMG_5739

Ulurust on meil pilte sadu, ent palju jäi veel jäädvustamata, kuna teatud pühapaiku ei tohtinud pildistada/filmida.

Järgmisel hommikul me päikesetõusuks siiski enam kohale ei läinud. Vajasime veidi rohkem und. Sel päeval sõitsime Ulurust veidi kaugemale Kata Tjuta (The Olgas) juurde. Seal olid ees suured kuplikujulised kivid, mitte küll nii suured kui Uluru, kuid üks kividest oli kõrgem küll. Kokku on seal 36 kivi, millest kõrgeim Mt Olga – 546 meetrit. Külastasime Sunset Viewing ala ning seejärel sõitsime Valley of the Windsi, kus imetlesime vaadet Karu vaateplatsilt ning seejärel ronisime üle kivide Karinana vaateplatsilt Kokku 5,4 km. Pärast kosutavat pausi tegime veel 2,6 km-se Walpa Gorge Walki. Ei oskagi öelda, kumb siis rohkem meeldis – Uluru või Kata Tjuta.

IMG_5818

Taamal Kata Tjuta

IMG_5845

Karu Lookout

IMG_5849

IMG_5859

Otsi meie Koaalat 😀

IMG_5864

IMG_5871

Karinana Lookout

Enne karavanparki minekut tegime veel ringi kultuurikeskuses, kus sai lugeda aborigeenide ajaloo, traditsioonide ja kommete kohta. Sel päeval nautisime päikeseloojangut karavanpargis olevalt vaateplatvormilt.

Uuel hommikul viis tee meid Kings Canyoni juurde. Seal ootas meid taas üks korralik matk. Üle kanjoni viis meid matkarada, mis algas 500 astmega üles. See oli paras katsumus, kuid iga aste oli hilisemat ilu väärt. Ülesse jõudes sai imetleda vaateid üle Watarrka rahvuspargi ja kanjoni enda. Mööda kivist teed ja kanjoniservi kõndides jõudsime Edeni aeda, kus sai imetleda rohelist oaasi ja väikest looduslikku basseini. Seal siiski ujuda ei tohtinud, sest tegu on meeste püha kohaga, kuid vaadata oli sellegipoolest ilus. Rada oli 6 km pikk ja selle läbimiseks tervetel ja treenitud inimestel pidi minema 3-4 h. Meie läbisime selle veidi alla kolme tunniga. Ju siis oleme terved ja treenitud. 😀

IMG_5937IMG_5952IMG_5953IMG_5979IMG_5985

IMG_5988IMG_6016Pärast seda üsnagi väsitavat matka võtsime siiski ette veel paaritunnise autosõidu ja jäime ööbima tee veeres paiknevale puhkealale. Peale meie oli seal veel umbes 7-8 masinat. Meil õnnestus teel sinna lõpuks kohata ka dingot.

Hommikul olime pärast tunnikest sõitu taas kord Erlduna tanklas, et hommikust süüa. Endiselt oli seal väga palju autosid. Me pikalt ei peatunudki, sest tahtsime Alice Springsis ka veel ringi vaadata ja sinna oli veel paar tundi sõitu. Lõpuks, kui kohal olime, siis heitsime pilgu linnale Anzac Hilli vaateplatvormilt ning läksime uudistama Lendavate arstide keskust, kes teenindavad neid Austraalia piirkondi, kus arstiabi poleks muidu kiiresti kättesaadav. Astusime sisse ka galeriidesse, et imetleda aborigeenide kunsti. Tänu Uluru giidile oskasime nüüd juba aimata, mida kunstnik mingi täppide või kriipsude reaga võis kujutada.

IMG_6036

IMG_6053

Alice Springs

Järgmisel päeval külastasime kooli nimega Alice Springs School of the Air. Kool sai alguse 1951, mil esmaseks sidevahendiks oli hoopiski raadio (viimane tund raadio vahendusel oli 2005. aastal). See on esimene taoline kool maailmas. Tegu on maailma suurima klassiruumiga, mille pindala on 1300000 ruutkilomeetrit.

IMG_6058

IMG_6066

Kaart, kus on märgitud õpilaste kodud

Tänasel päeval istuvad õpetajad koolis ja on arvuti kaudu ühenduses õpilastega, kes elavad sadu ja tuhandeid kilomeetreid eemal. (Kui mälu ei peta, siis hetkel antud koolis õppimas 140-150 4-14aastast last.) Ka meie saime uudistada, kuidas selline tund toimub. Läbi Skype-i taolise programmi saab õpetaja jälgida lapsi ja vastupidi. Kuna Austraalias on nii pikad vahemaad, siis ei ole igal lapsel võimalik füüsiliselt koolis kohal käia ja nii ei jää nad haridusest ilma. Näiteks õpivad seal koolis need lapsed, kelle vanemad karja kasvatavad või rahvusparkides töötavad, aborigeenide kogukonna lapsed. Lisaks on seal ka mitmeid lapsi, kes reisivadki mööda Austraaliat oma peredega ringi.

Lastel on konkreetne tunniplaan ja õppematerjalid saadetakse nendeni postiga. Paar korda aastas saavad kõik lapsed ühel ajal kokku, et üheskoos sportida, laulda ja mängida. Õpetaja külastab igat last korra aastas lapse kodus. Igal lapsel peab olema ka isiklik õppetöödes abistaja, kes saab teda kohapeal juhendada ning õpetajale edusammudest tagasisidet anda. Kool on õppeedukuselt Põhjaterritooriumi parema 10% seas.

Meile see kool meeldis ja kui oleks vaid rohkem aega olnud, siis oleks tahtnud pikemalt seda kõike jälgida. Paraku aga oli aeg viia auto tagasi ja ise lennujaama poole liikuda. Ees oli veel viimane linn Darwin ja selle ümbruses asuvad rahvuspargid.

IMG_5781IMG_5802

Janet ja Kristlin

NB! Ehkki oleme juba nädala kodumaal viibinud, siis on veel avaldamist ootamas 3-4 blogipostitust, mille proovime peagi ka valmis saada.

 

Idakalda viimane

Meie auto pidaski vastu – jõudsime Cairnsi! Olime väga rõõmsad, kuid enam edasi sellega minna ei riskinud. Linna jõudes sõitsime esimese asjana infoputkasse, et saada selgust erinevate võimaluste kohta Daintree vihmametsa ja Great Barrier Reefile snorgeldama minekuks. Saime hunniku erinevaid voldikuid ja tuuride pakkumisi, mille võtsime plaani õhtul läbi sirvida. Kell oli ka üsna palju, mistõttu läksime karavanparki otsima. Pika tiirutamise peale leidsimegi ühe, kuhu oma telgi üles sättisime. Nii pisikeste platsidega karavanparki pole me varem näinud. Põhimõtteliselt olid autod nii koos, et autoust pärani lahti teha ei saanudki ja öösel võisid kuulda, kuidas ümberringi inimesed norskasid.

DSC_1502

Meie pikaaegne kodu

Hommikul ärkasime teadmata, et see oli meie viimane öö meile armsaks saanud telgis. Nimelt võtsime hommikul esimese asjana ette erinevad autolammutustöökojad ja diilerid. Kohe esimesest kohast saime pakkumise, mille ka hiljem vastu võtsime. Kui enamus lammutusi tahtsid meie autot saada põhimõtteliselt ilma rahata, siis too diiler pakkus vähemalt midagigi. Ehkki meie armas Falconoli meid peaaegu terve aasta võrdlemisi hästi teeninud, siis olime tegelikult ammu leppinud, et selle auto eest me suurt midagi tagasi ei saa. Oluline oli auto kellelegi edasi anda, et see meie nimele ei jääks. Kuigi numbrimärkideta mahajäetud autosid vedeleb siin igal pool tee ääres, siis me looduse huvides oma Falconiga nii teha ei tahtnud.

DSC_1963

Kui diiler oli oma pakkumise teinud ja igaks juhuks maad uuritud ka teistest töökodadest, siis oli asi selge, et nüüd peame auto oma varandusest tühjaks tassima ja veel enne tööpäeva lõppu auto diilerile viima, sest muidu pidi hind veelgi langema. Asusimegi otsima uut öömaja. Leidsime mõistliku hinnaga bäkkerite hosteli, kuid kuna chek-in oli alles kolme tunni pärast, siis sõitsime lähima Vinniese kaltsuka juurde ja hakkasime sorteerima välja enam-vähem kõlbulikku kraami, mida heategevuseks ära anda. Inimesed käisid mööda, töötajad vaatasid mitu korda ukse vahelt, kuid me ikka tõstsime asju kõlbulike asjade kotist prügikotti ja vastupidi. Lõpuks said padjad, tekid, sööginõud, matkatoolid ja palju muud üle antud ja asusime hostelit otsima. Kuna kohale jõudes oli ikka veel aega, siis läksime lühikesele linnatuurile. Kesklinn ja peatänav olid meie hostelist kilomeetri kaugusel ja nii saime mitu korda seal nende päevade jooksul käia. Esimesel korral linna minnes aga jooksime täiesti kogemata ühe väikese Rootsi kohviku otsa. Nende plakatil oli ka Eesti lipp, mis mulle kogemata silma jäi. Läksime kohvikusse asja uurima. Tuli aga välja, et lisaks Rootsist toodud kaubale oli seal ka teistest Euroopa riikidest head ja paremat saada. Nii müüdi seal näiteks Kalevi šokolaade ja komme, kodumaist kõrvitsasalatit ja hapukapsaborši ja veel nipet-näpet. Cairnsis ja selle ümbruses on päris palju eestlastest seljakotirändureid. Neil ikka veab, kui saavad kodumaist kaupa sealt osta.

IMG_5203IMG_5205

Lõpuks saime hostelisse oma asjad sisse viia ja auto tühjaks tassitud ning seejärel oligi aeg teha autoga viimane sõit. Falcon oli meil juuli keskpaigast juuni alguseni ja selle ajavahemikus sai sõidetud 25 000-30 000 km Täpset arvu ei tea, sest enam ei mäleta palju ostes kilomeetreid ees oli.

Täitsime diileri juures paar dokumenti, andsime üle autovõtmed ning jätsime oma Falconiga hüvasti. Loodame, et ta tehakse korda ja ta leiab omale uue(d) ning toreda(d) omaniku(d). Meie aga olime sellest hetkest alates jalamehed. Tipa-tapa, kurval meelel jalutasime linnas ja sadamakail, vaatasime linnabasseinis ujuvaid inimesi, nautisime päikeseloojangut.

DSC_2211

Cairnsis on igal õhtul ööturg, kus leidub suveniire, aasiapäraseid toite, massaaži pakkuvaid asiaate ja muud nänni. Külastasime ka siis seda marketit ja esimesel päeval leppisime vaid kurba meelt hellitava churroga. Kuid etteruttavalt olgu öeldud, et me jõudsime turule ja nende magusalettideni veel ja veel Cairnsis veedetud õhtute jooksu tagasi.

DSC_1903

Turumelu

DSC_1905

DSC_1915

Need on didgeridood

IMG_5220

Churro

IMG_5240

Vahvel jäätise ja šokolaadikreemiga

IMG_5244

Nüüd oli meil uus eesmärk – leida rendiauto. Nimelt oli meil suur tahtmine minna avastama Daintree National Parki ehk kogu planeedi vanimat vihmametsa. Seal leidub loomi ja taimi, mida pole õimalik kohata mitte kusagil mujal maailmas. Saimegi taskukohase hinnaga auto ja laupäeval (10. juunil) sõitsime vihmametsa. Poolteist tundi autosõitu ja viis minutit köistraadiga praamiga üle jõe ja olimegi vihmametsas. Esimeseks peatuseks oli Mount Alexandra vaateplatvorm, kus kohtasime kohe ka ühte hiiglaslikku ämblikku. Inimese käelaba suurune Golden Orb Spider ei olevat õnneks aga mürgine. Edasi viis tee meid Discovery Centre keskusesse kus saime jalutada mööda erinevaid radu vihmametsas ning kuulata erinevate taimede, loomade, lindude ja viljade kohta huvitavat ja harivat juttu läbi isikliku pult-giidi. Saime teada, et igal hetkel enda ümber vaadates võib vihmametsas eristada vähemalt 150 erinevat puud. Lisaks üldisele jutule oli võimalik kuulata ka aborigeenide enda looduse tõlgendusi – näiteks milleks nad mingit taime kasutavad, millised on nende uskumused. Üks rada viis ka torni, kust paistis imeline vaade vihmametsale.

IMG_5250

Sel pildil on Golden Orb Spider, kui hästi vaadata.

DSC_2165

Köispraam

DSC_2014

Vihmamets

DSC_2077IMG_5261IMG_5264

IMG_5270

Kaasuarid, keda me ei näinudki. Väiksem on isane (1,5 m, 35 kg), suurem emane (1,8 m, üle 60 kg). On raskuselt teised ja kasvult kolmandad linnud maailmas. Emasel võib olla 3-5 muna erinevate isastega. Jätab munad isase hoolde ja hiljem tibud ka üles kasvatada. Ise lahkub. Kaasuarid neelavad puuvilju tervelt. Nad ei seedi seemneid, mistõttu iga kehast väljuv seeme on uue vihmametsa taime alge.

IMG_5273

Erinevad vihmametsa viljad. Kaasuarid söövad neid.

IMG_5285

Kaks tegelast kudrutamas

IMG_5259

DSC_1987

Tarka juttu kuulamas

Edasi viis tee meid jäätisevabrikusse, kus sai maitsta värsketest puuviljadest tehtud jäätist. Tolle päeva pakkumises oli mango,  leivapuu vilja, ogaõuna ja Davidsoni ploomi maitsed. Viljapuuaed on kõigile külastajatele uudistamiseks avatud. Lõpuks jõudsime välja Cape Tribulationi vaateplatvormile, kuid kuna pilved olid päikest varjutama tulnud, siis see vaade ei olnud nii piltilus kui reklaamplakatitel nähtu. Kuna õues oli veel siiski valge ja tundsime, et tahaks seda metsa veel lähemalt näha, siis tegime ka lühikese jalutuskäigu Marrdja Boardwalkil.

IMG_5302

IMG_5298

Banaanipuud

DSC_2097

Cape Tribulation

IMG_5332

Vihmametsas kasvavad sellised puud.

IMG_5339

IMG_5347

Keegi tegi vihmametsas nalja.

IMG_5351

Kuid aeg oli hakata Cairnsi poole tagasi liikuma ja enne auto tagastamist tegime veel kiire põike Port Douglasesse ja sealsele Trinity Bay vaateplatvormile. Tuleb märkida, et kaasuare ei õnnestunud meil siingi kohata. (Ehkki üks lind paistis pimedas küll väikese kaasuari moodi välja. Kindel selles aga olla ei saa.)

IMG_5360

Trinity Bay

Pühapäeval oli varajane äratus, sest meid ootas ees Suur Vallrahu (Great Barrier Reef) oma imelise veealuse maailmaga. See oli meie mõlema suur soov ja merehaiguse hirmust hoolimata otsustasime seda ka teha. Kui esimesel päeval Cairnsi jõudes uurisime, millal on tuul kõige väiksem ja meri kõige rahulikum, siis saime vastuseks pühapäeval ja esmaspäeval. Ostsimegi pühapäevaks piletid snorgeldama, kuid hommikul selgus, et tuul on 30 m/s ja üsna pilvine ilm pealekauba. Mis seal siis ikka. Võtsime tabletid sisse ja läksime paati. Üks töötajatest tegi enne sadamast lahkumist lühikese ülevaate sellest, mis meid ees ootamas on. Mainis ka nii muuseas, et tuul on tugev, lained on suured ja isegi tema peab sel päeval võtma merehaiguse vastu rohtu. Muidugi see ei olnud eriti lohutav. Olin valmistunud kõige hullemaks. Etteruttavalt võin öelda, et tabletid mõjusid päris hästi ja meie kalu sel päeval ei toitnud vastupidiselt nii mõnelegi teisele reisijale. Aga need detailid ei olegi olulised.

IMG_5369

Sellise paadiga käisime snorgeldamas.

IMG_5397IMG_5402

Sõit kestis umbes kaks tundi ja olimegi kohal esimeses peatuspunktis. Nüüd oli kaks tundi aega, et snorgeldada ja/või sukelduda. Meie valisime snorgeldamise. Esialgu oli nende lainetega raske hakkama saada, sest nad lükkasid aina paadi poole tagasi, kuid vallrahu oli umbes 50 meetrit eemal. Lõpuks jõudsime vallrahu seinani ja imeline korallimeri oli meie ees. Nii palju erinevaid värve, kujusid ja suuruseid. Nii palju erinevaid kalu ja teisi mereloomi.

Kristlin läks korraks paadile oma maski kohendama ja mina jäin üksinda seda ilu nautima, kui järsku tundsin jubedat valu oma paremal käel, mis hetk hiljem lõi ka vasakule jalale. Sain aru, et kordub aasta tagasi Tais juhtunu. Hakkasin kätega vehkima, et keegi mind päästma tuleks, sest selleks hetkeks tundsin valu ja kipitust ka vasakul käel, paremal jalal ja kõril. Kui meeskonnaliige päästerõngaga minuni jõudis, siis olin üsna veendunud, et tegu oli meduusiga. Seda kinnitas ka töötaja, kes mu käes olnud kaamera küljest meduusi niidi ära võttis. Mind toimetati paadile ja valati äädikaga üle. Kuulsin, kuidas töötajad omavahel arutasid, mis meduusiga oli tegu. Väidetavalt oli see Blue Bottle Jellyfish, kes pidi olema küll valus ja ebameeldiv, kuid inimesele ohutu. Lootsin, et nende teadmised on piisavad ja ma ei pea endale helikopterit järgi kutsuma. Valust sai ühel hetkel tulitamine ja kipitamine. Istusin seal paadis aeg-ajalt äädikaga pritsides ja külma peal hoides. Valu pidi poole tunniga kaduma. No läks veidi kauem, sest pärast lõunapausi, kui teisele vallrahule sõitsime, andis kipitus ikka veel tunda. Ma otsustasin siiski, et ei lase sellel oma tuju rikkuda ja hüppasin koos teistega ookeanisse uuele snorgeldamise ringile. Sel korral olin valvsam ja hoidsin pidevalt silma ümbrusel peal, et ei peaks enam ühegi meduusiga tegemist tegema. Õigesti tegin, et vette tagasi läksin, sest tuul oli veidi raugenud ja vee läbipaistvus paranenud. Teine snorgeldamise koht pakkus veelgi rohkem silmailu.

FHD0024FHD0014FHD0027FHD0010DSC_2189

Päev merel möödus üsna ruttu. Oleksime tahtnud veelgi kauem seda kõike nautida. Kaks tundi ühes kohas ja kaks teises kohas tundus enne mereleminekut jube pika ajana, kuid tagantjärele mõeldes läks see aeg jube ruttu. (Kokku kestis reis peaaegu 8 tundi.) Oleme nüüd taas ühe kogemuse võrra rikkamad – oleme näinud Suurt Vallrahu nii õhust kui ka vee alt. Mõlemad olid suurepärased kogemused!

Esmaspäeval käisime veel mööda linna ja nautisime Cairnsi elu. Ehkki plaan oli see päev veeta Kurandas, siis suure väsimuse tõttu loobusime sellest väljasõidust.

IMG_5409

Cairns

IMG_5246IMG_5215IMG_5232IMG_5210

Teisipäeva varahommikul suundusime lennujaama, et lennata Austraalia südamesse – Alice Springsi. Kividest, matkaradadest ja aborigeenidest aga juba järgmises postituses.

IMG_5305

Vihmametsas söömas käies oli selline kiri üleval. 

Janet ja Kristlin

IMG_5413

Siis veel oli lubatud 23 kg + 7 kg käsipagasit. (Taisse lennates pidime kolm kilo vähemaks saama ja avastasime seda viimasel õhtul.)

Lõpusirge

IMG_5018

DSC_1680

IMG_5037IMG_5028

Pärast lennureisi jõudsime ööseks Bowenisse. Hommikul kimasime edasi Townsville’i poole. Selles linnas oli parajasti tänavalaat, kust me saime imemaitsvat suhkruroojooki.

IMG_4807

Infoputkas uurisime Magnetic Islandi kohta, kuid otsustasime, et seekord sinna ei lähe. Kartsime, et jääme ajahätta. Tegime hoopis väikese jalutuskäigu linnas ja seejärel sõitsime vaateplatvormile. Pärast seda kolme kilomeetrit kurvilisi teid ülesmäge otsustas meie auto hakata  allaandmise märke ilmutama. Üles jõudes tundsin imelikku rehvi põlemise haisu ja kapotti avades nägin ka veidi tossu. See ehmatas meid korralikult ära ja kartsime, et nüüd peame edasi minema jalgsi. Nimelt lasime auto vahetult enne Romast lahkumist autotöökojas üle vaadata. Seda siis seetõttu, et kas on üldse lootust autot Queenslandis müüma hakata. Kuna meie auto on Lõuna-Austraalia regoga, mis on ainus osariik, mis ei nõua ülevaatust, siis pidime seda nüüd tegema, et saaksime autot siin müüa. Töökojas selgus, et peamiseks takistuseks, miks me ei saa müüa, on Queenslandi osariigi tõendi puudumine selle kohta, et meil on gaasiseadeldisega auto. Selle saamine maksab aga sama palju kui auto ise väärt on. Lisaks sellele olid rehvid läbi ja mõned nipet-näpet asjad veel. See oleks tähendanud, et ülevaatuse läbimine oleks maksma läinud üle 2000 dollari. Loobusime sellest ja leppisime mõttega, et auto läheb lammutusse. Kuna meil oli tol hetkel veel ees vaid 2500 km, siis hoidsime pöialt, et peame selle tee vastu. Mehaanik küll hoidis kahe käega peast kinni ja ütles, et nende rehvidega me küll kuhugi ei jõua.

DSC_1565

Mõni hommik saime telgist otse basseini.

Nüüd, kui olime Townsville’i kõige kõrgemas tipus, tundus, et olukord on lootusetu. Aga olime selleks kõigeks juba eelnevalt valmistunud ja oma asjad ära pakkinud, et vajadusel kotid selga visata ja bussiga oma teekonda jätkata. Lasime autol veidi puhata sel ajal, kui ise vaadet linnale nautisime.

IMG_4822

Townsville

IMG_4813

Kõik läks hästi ja jõudsime probleemideta mäest alla. Hoidsime hinge kinni, et jõuaksime ikkagi Cairnsini välja, ja jätkasime sõitu.

Sõitsime ja sõitsime ning otsustasime ööbida Inghamis. Hommikul võtsime suuna Wallaman Fallsi poole. Jälle ootas ees kurviline tee ja mäkketõus. Hoidsin hinge kinni, et seal vihmametsa vahel meie auto ikka vastu peaks, kuid veidi üle kilomeetri mägist teed ja kordus sama, mis Townsville’i vaateplatvormile sõites. Pidasime nõu ja otsustasime keerata otsa ringi ning sõita linna tagasi. Infost küsisime nõu rendiautode kohta, sest tahtsime kindlasti seda juga vaatama minna. Tegu on Austraalia kõrgeima ühejoalise joaga – 268 meetrit. Nii väikses linnas aga auto rentimise võimalust ei olnud. Selle asemel aga saime kiirkorras personaalse juhi koos autoga (kohalik pensionär, kes tuure korraldab). Alustasime uuesti sõitu joa poole. Meie juht-giid andis meile ülevaate suhkrurooistandustest, kohalikest taimedest ja paljust muust. Vihmametsas sõites hoidsime silmad lahti, et trehvata kaasuare (cassowaries), kuid paraku tulutult. Mäkke jõudes nautisime vaadet joale, kuid kuna sellest oli meie jaoks veel vähe, siis võtsime ette matka joa alla. Need kaks kilomeetrit mööda kitsast ja käänulist teed allamäge üritasime mitte mõelda sellele, et pärast peab veel sama teed pidi ka üles saama. Ilmselt on see üks raskemaid matkasid olnud, kuid me saime hakkama ja olimegi üsna varsti joa all. Vette me ei kippunud, kuid ilusat vaadet pildistasime ja nautisime mõnda aega. Seejärel kogusime kokku oma viimased jõuvarud ja ronisime üles tagasi. Oi, kui hea see tunne oli, kui olime selle lõpuks ära teinud. Väärt kogemus!

IMG_4932

Poolel teel üles

IMG_4852

Wallaman Falls

IMG_4859

IMG_4935

Peaaegu all

IMG_4937

Jõudsime kohale

IMG_4973

DSC_1650

Üles oli päris raske ronida

Giid viis meid seejärel kohta, kus võib sageli nokkloomi näha, kuid nagu meie puhul juba üsna tavaks saanud, siis loomad end meile väga näitama ei kipu. Nii ka sel korral.

IMG_5010

Nägime kilpkonnasid, kuid nokkloomi ei näinud.

Tegime pärast nelja tundi koos personaalse juhiga ka väikese peatuse kohalikus pubis, kus on aastal 1943 kirjutatud luuletus “Pub without Beer”. Luuletus põhineb tõestisündinud lool, kus farmer  sõitis 20 miili pubisse õlle järele, ent Ameerika sõjaväelased olid pubi eelmisel õhtul tühjaks joonud, mistõttu pidi mees minema koju kainena. Selle luuletuse põhjal on loodud Austraalias väga populaarne outback-laul “A Pub With No Beer”. Giid tegi meile seal pubis ka joogid välja.

Õhtuks sõitsime Cardwelli, kus seadsime end üles järjekordses karavanpargis, sest tasuta alasid me ei leidnud. Hommikul tegime taas väikese linnatuuri ja jalutuskäigu muulil. Olime jõudnud banaaniistanduste piirkonda ja nii võis tee ääres näha ka putkasid, kust banaane osta sai. Võtsime meiegi ühest kioskist mõned banaanid ja jätkasime sõitu. Liikusime edasi Mission Beachi poole, kus pidavat olema väga suur võimalus kaasuare näha, kuid ei näinud me sealgi ühtegi. Jalutasime rannas ja vaatasime, kuidas langevarjurid rannaliivale maanduvad. Nüüd, kui oli aeg varem ostetud banaane nosima hakata, avastas Kristlin oma banaani seest ämbliku. Enne Aussi tulekut sattusin paar korda lugema artikleid sellest, et Austraalias avastas keegi oma banaani seest redbacki jne. Ma ei uskunud, et meil nii võib minna. Tegu ei olnud siiski redbackiga, kuid sellegipoolest ei olnud see meeldiv üllatus.

DSC_1729

Langevarjurid maandusid otse meie ees.

IMG_5044

IMG_5090

Rand täis kookoseid

IMG_5118

Kuid meil oli ikka veel üsna pikk maa minna ja nii jätkasimegi sõitu, et lõunaks Innisfaili jõuda. Otsustasime, et me kaugemale sel päeval minna ei tahagi ja panime telgi karavanpargis püsti. Tutvusime linnaga ja jalutasime jõe ääres. Õhtul tegime valmis veel järgmise päeva lõunasöögi ja sättisime end üsna varakult magama.

Uus päev ja uue hooga pakkisime oma telgi kokku ja võtsime ette kaks juga. Esimeseks sihtpunktiks oli Millaa Millaa juga. Kuna sõitsime esialgu joast mööda, siis jõudsime taas kord infoputkasse. Sealt uurisime ka lähedal asuva pargi kohta, kus saab nokkloomi näha. Võtsime suuna hoopis nende väikeste tegelaste poole. Ometi kord oli meil võimalus näha ka neid vahvaid loomi. Olgugi, et nad meile väga ennast näidata ei tahtnud ja kaldal päevitamas me neid ei näinud, ent saime siiski näha neid üsna lähedal ujumas ja pilliroo vahel söömas. Jälgisime neid seal pool tunnikest, siis suundusime edasi Millaa Millaa joa poole. Järjekordselt oli tegu väga ilusa kohaga ja me ei saanud seekord ujumisest loobuda. Nii me selles üsna jahedas vees sulistasimegi, kuni turiste hakkas aina juurde tulema ja otsustasime hoopis edasi liikuda.

IMG_5169

Millaa Millaa Falls

IMG_5178IMG_5152

Teiseks joaks sel päeval oli Josephine Falls. Mööda kivimürakaid voolav vesi tekitas väga mõnusa vaatepildi. Seal oli julgematel võimalus ka lasta mööda kivi liugu vette. Meie sel korral vette ronima ei hakanud. Päike hakkas loojuma ja ilm ei olnud enam nii soe, et seal jahedas vees sulistada. Pealegi on tegu üsna ohtliku kohaga, kus on surma saanud palju inimesi. Seda tulenevalt vee kiiretest ja ootamatutest tõusudest. Pärast kahte eelmist juga see koht nii suurt vaimustust enam ei tekitanud ka.

IMG_5184

Josephine Falls

Viimane lõpusirge ja olimegi meie viimases sihtpunktis sellel idakalda reisil. Jõudsime Cairnsi.

DSC_1829

Janet ja Kristlin

Vaade ülevalt

Airlie Beachis oli kindel plaan teha kohe selgeks, mis pakkumisi on Whitsunday saarte nägemiseks. The Whitsundays asuvad Korallimeres, neid on kokku 74. Eriti huvitas meid Whitsunday saarel asuva Austraalia ilusaimaks rannaks peetava Whitehaven Beachi nägemine. Pilt sellest samast rannast on ka meie blogi päitses. Kuna ilmaprognoos meile midagi head ei lubanud, siis ei julgenud seda reisi ära broneerida. Võtsime plaaniks, et hommik on õhtust targem ja ehk tuuled pöörduvad. Õhtul külastasime Airlie Beachi linnamelu. Tegu on kuurortlinnaga, kus igal õhtul saab nautida elavat muusikat ja pubimelu. Ka meie hosteli all oli pubi, mis oli noori seljakotirändureid täis. Meie suured joomasõbrad ei ole ja loobusime sellest peost.

Esimese asjana läksime hommikul uurima, kas on infotöötajatel meile paremaid uudiseid ilma osas jagada. Vihma küll enam ei lubatud, kuid tuul pidi järgnevatel päevadel väga tugev olema. Otsustasime Janeti merehaiguse tõttu loobuda snorgeldamise tuurist ja paadisõidust Whitehaven Beachile. Selle asemel valisime väikelennukiga tuuritamise Whitsunday saarte ja Suure Vallrahu (Great Barrier Reef) kohal. Õnneks olid päevasele lennule täpselt kaks vaba kohta ja nii me jäimegi lennu algust ootama. Aega sisustasime Airlie Beachi laadal ja poodides. Pakkisime ka oma asjad autosse, et pärast lennureisi jätkata veel samal päeval sõiduga Townsville’i suunas.

Kell üks korjati meid bussi peale, et sõita lennujaama poole. Kõik tundus ilus ja tore ning hirmu meil ei olnudki. Sel hetkel, kui lennukile pandi hääled sisse ja me hoovõturajalt üles tõusime, hakkas närv juba võdisema. Me ei olnud ju sellele üldse mõelnud, et tuul võib ka väikelennukeid raputada. Nii tundus see tunniajane reis pika kannatusena. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull. Tõsi on, et lennuk raputas ja see ajas meil kohati südame pahaks, kuid see vaade ja see kogemus oli seda kõike kakssada protsenti väärt! See vau-efekt, mida me kogesime, on meie üks lemmikumaid selle aasta jooksul. Me ei olnud kindlad, kas on õigem minna Whitehaven Beachi vaatama taevast või maa pealt, kuid usun, et taevast nägi seda ilu rohkem ja terviklikumalt. Samuti ei oleks meil muidu olnud võimalust imetleda Great Barrier Reefi ühte tuntumat korallrahu Heart Reefi ehk südamekujulist rahu. Ma võiksingi siia neid ülistusi kirjutama jääda, kuid selle asemel panen pildid ja lõpetan selle postituse. Oma silmaga nägi see muidugi palju ilusam välja kui piltidelt näha.

Mõned faktid. Suur Vallrahu on 2600 km pikk, pindala 344 400 ruutkilomeetrit. See koosneb 2900 korallrahust ja 900 saarest. Suur Vallrahu on nähtav kosmosest. Aastast 1981 kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse ning on arvatud ka seitsme looduse maailmaime hulka. Nimelt on korallrahusüsteemi näol tegu maailma suurima orgnismide valmistatud struktuuriga, mille on ehitanud miljardid pisikesed organismid, keda kutsutakse korallpolüüpideks. (Wikipedia)

PS! Kuna pildid on tehtud läbi lennukiklaasi, siis on suuremal osal neist näha vari. Kahjuks ei märganud selle tekkimist enne maandumist.

DSC_1366DSC_1329

DSC_1362

Sellise autopaadiga saab ka veele minna.

IMG_4619

See sõber istus hosteli kõrval ja jälgis möödujaid.

IMG_4620

IMG_4639

Airlie Beach

DSC_1367

Valmis lennuks

DSC_1376IMG_4650

IMG_4741

Paistab nagu kallas, kuid tegelikult on päris mitu-mitu meetrit vee all.

IMG_4750

Samuti ka siin. Vesi on nii selge.

IMG_4803

Heart Reef (äkki oli selles kohas 10 m sügavus aga enam ei mäleta ka täpselt mida räägiti)

DSC_1431

IMG_4802

Whitehaven beach

DSC_1413

Päris hirmus, kui taevas teist lennukit nii lähedalt näed.

DSC_1494

Selline oli ka meie emotsioon, kui olime maandunud ja seda ilu kogenud.

Janet ja Kristlin