Bali

Ammu-ammu aega tagasi, kui meil oli veel aasta 2016 ja lähenemas olid jõulud,  sõitsime Austraaliast Balile puhkama.

2016. aasta üheteistkümnenda detsembri hommikul jätsime kolmekesi hüvasti pikka aega meie koduks olnud Goondiwindi karavanpargi ja kohalike elanikega. Meil oli aeg võtta ette teekond Queenslandi osariigi pealinna Brisbane’i, kust lendasime järgmisel päeval Balile puhkama. Jätsime auto eestlaste juurde hoiule ning õhtul jõudsime veel teha kiire tiiru linna peal.

DSC_5852

Käisime raha vahetamas. Saime mõnda aega rikkana end tunda.

Balile jõudsime järgmisel päeval umbes kella kolme paiku. Kuna meie majutuskoht oli kinni pandud saare kõige lõunapoolsemasse tippu ja vahepeal olid kohutavad ummikud, siis jõudsime umbes kaks tundi pärast maandumist rampväsinuna oma Sandat Mas Gottages nime kandvasse hotelli. Koht ise oli ilus ja rahulik. Bassein võlus meid kohe, mistõttu unustasime sooja vee puudumise sootuks. See tuli meelde alles siis, kui õhtul oli tahtmine sooja vee all end puhtaks kasida. See selleks.

IMG_0009

Meie mõnus bassein

DSC_6311

DSC_5862

DSC_6120

Esimesel päeval puhkasime ja käisime kohalikus rannas, mis kahjuks ei olnud mõeldud ujumiseks. 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuv koopa sisse uhutud rand oli küll kena vaadata ja surfaritele kindlasti mõnus koht lainete püüdmiseks, kuid ujuda seal ei saanud, vähemalt tõusu ajal mitte. Nautisime vaadet ja külastasime mõnda rannaäärset poodi ning esimene päev oligi õige pea läbi.

IMG_0213

Mõnus näks basseini ääres nosimiseks

IMG_0022

Supper hästi maitsvad värsked mahlad.

Järgmise päeva hommikul nautisime taas basseini ja otsustasime uuesti mere ääres väikese ringkäigu teha. Teel koju ostsime super head jäätist, mida olime ka eelmisel õhtu nosimas käinud. Kuna mõne tunni pärast pidi saabuma autotäis sugulasi, siis hotellist kaugele me minema ei hakanudki. Lõpuks, kui meie emme, issi, onutütar oma lapse ja emaga kohale jõudsid, kallistused, kingitused, eesti kommid, must leib, kilud, kohukesed ning muu hea ja parem kätte saadud, siis sõime koos lõunat ja läksime taas meie väikesesse kooparanda. Päev möödus logeledes ja puhates basseini ääres.

IMG_0037

Kui palud natuke kommi tuua. Pildilt on puudu veel kohukesed ja kirju-koer.

IMG_0126

Eelnevalt olime välja uurinud, et meie majutuskoha lähedal on kuulus Uluwatu tempel. Kolmanda päeva hommikul läksimegi tänavanurgale autot kauplema, et siis templit oma silmaga kaeda. Templi parklasse jõudes tervitasid meid seal ahvid. Turistidele kohaselt tahtsime neid ikka lähedalt näha ja piltigi teha. Mida me ei osanud ette näha, oli see, et need pärdikud on maiad kõige peale, mida on võimalik kätte saada. Nii kargaski üks ahv ema õlale ja haaras ta peast päikeseprillid, mida veidi maad eemale nosima läks. Suurest ehmatusest hoolimata proovisime teha kõik endast oleneva, et need tagasi saada. Viskasime talle isegi Kasekese komme, kuid neid ta ei tahtnud. Lõpuks saabus olukorda lahendama üks kohalik mees, kes talle banaani viskas, mille peale ahv prillid vastu viskas. Tol hetkel oli ehmatus suur, nutt kurgus ja hirm nahavahel, kuid praegu järele mõeldes teeb see suurt nalja. Nüüd juba teame, et Uluwatu ahvid pidavatki väga agressiivsed ja ahned olema.

IMG_0057

Öömaja juures olevasse randa minev koobas.

DSC_6246DSC_6297

DSC_6182

Keegi oli lennuki endale hoovi parkinud.

DSC_6180

Tänavatoit

DSC_6065DSC_6000

 

Tempel ise oli suur ja asus kaljuäärel. Templisse sisse me küll ei saanud, kuid oli mida imetleda ka väljastpoolt. Parklas oli ka korralik Indoneesia turg. Seal avastasin mina oma kauplemise ande ja sain esimest korda kohaliku käest kiita, et olen selles hea.

28080841_1178515938945759_2086341637_o28080832_1178515818945771_944572430_o

Järgmisel päeval võtsime ette veidike pikema sõidu ja uudistasime kõigepealt turismimagnetiks olevat kohta nimega Potato Head, mis asub Seminyaki rannas. Seal on hotellid, rannaklubid, restoranid. Peamiselt veedavad seal oma puhkust rikkad ja ilusad, meie nautisime vaid vaadet merele ja jäätist. Tegime ka väikese jalutuskäigu rannas, mis oli aga väga must. Seejärel sõitsime Kuta poole, kus teel sinna külastasime ka suurt siseturgu. Seal leidus kaupa igale maitsele ja vanusele – riided, söögid, suveniirid, jalanõud, puuviljad ja palju muud. Üks väheseid kohti, kus tingida ei saanud ning hinnad on võrreldes tänaval kaubitsevate kohalikega veidike kõrgemad.

IMG_0082

IMG_0101

28125270_1178515795612440_887907769_o

DSC_6024

Järgmiseks sihtpunktiks oli Kuta linn. See linn on tuntud peamiselt oma ööelu poolest. Kui me sinna jõudsime, siis hakkas vihma sadama ja seega me palju aega seal ei raisanud. Sõime Jamie Oliveri restoranis lõunat ja külastasime veel mõnda poodi. Lõpuks sõitsime vihmast märgadena hotelli poole tagasi.

DSC_5994

DSC_5963

Uus päev ja uue hooga suundusime Uluwatu poolsaare teisele kaldale, et sealseid randu näha. Külastasime Melasti Beachi ja Green Bowl Beachi. Edasi viis tee meid Nusa Dua Peninsula Islandi turistimekasse, mis on võrreldes ülejäänud Baliga väga puhas. Uhked majad ümberringi, vähe pealetükkivaid kohalikke ja mitmed ilusad ujumisrannad. Õhtul olime jälle basseini ääres värskeid puuvilju nautimas.

DSC_5942

Kütust saab sellisest putkast.

Hommikut alustasime taas auto otsimisega. Kuna kõik tänavanurgal äritsevad poisid olid meile juba tuttavad ja meie neilegi, siis muutus kauplemine iga kord aina lihtsamaks. Sellegipoolest nad ikka proovisid esialgu utoopilisi summasid küsida, kuid minu suurepärase kauplemisoskuse abil saime hinnad väga soodsaks. Sõitsime Jimbarani, kus esimesena vaatasime hommikust turgu ning seejärel jalutasime mööda mereäärt kalaturu poole. See rand oli rõvedalt räpane. Prahti oli igal pool ja krabid nende vahel. Kalaturg oli suur ja valik võttis silme eest kirjuks. Muidugi oli ka lõhn kalaturule kohane. Sel päeval oli palavus jube tappev ja pidime isegi veidike aega ühes restoranis istuma ja Coca-Colat jooma, et kehale turgutust anda.

DSC_6157

DSC_6141

Linnatänavate vahel jalutades nägime ka puuviljalette ja ostsime õhtuks kaasa eksootilist värsket kraami – ussivilja, draakonivilja, väikeseid banaane jne. Nautisime ka tänavatoitu.

DSC_6149

DSC_6131

Seitsmendal päeval käisime Uluwatu lähedal asuvat Dreamland Beachi uudistamas, kus olid mõnusad suured lained. See oli esimene kord, kui reisi jooksul saime merevette, sest igal pool olid lained üle pea ja ujuda ei saanud. Sealt edasi jalutasime külavaheteid mööda Bingin Beachile, mis meeldis meile kõige enam. Ka seal nautisime sooja merevett ja mäeotsast avanevaid vaateid. Kodu poole jalutades külastasime surfipoodi ja imestasime, kui kallid kõik hinnad olid. Kuna tegu oli Austraalia firmaga, siis olid hinnad võrreldes kohaliku kaubaga väga kõrged.

IMG_0344IMG_0156DSC_6147

DSC_6134

Igal pool tänavatel, majade ees, postide otsas jne on nende karbikesed, mida nad jumalatele jätavad. Natuke tüütu oli pidevalt üle nende hüpata, sest need olid sõna otseses mõttes ka kõnniteel jalus.

DSC_6102DSC_6088DSC_6083

 

Päeva viimaseks rannaks jäi kuulus Padang Padang Beach. Selles rannas oli sissepääs pileti alusel. Tee veeni viis koopast läbi mööda kitsast treppi alla. Ka seal sai mõnuga ujuda.

Uuel päeval võtsime oma asjad ja kolisime saare keskel asuvasse linna nimega Ubud. Viisime oma kodinad hotelli. Kuna selgus, et toad ei olnud veel valmis, siis läksime paar maja eemal asuvasse restorani sööma. Kui paar tunnikest hiljem hotelli naasime, siis saime oma asjad tubadesse ära viia ja võisime võtta ette juba pikema jalutuskäigu. Ubud on nimelt kuulus oma templite, turu ja ahvi metsa poolest. Viimasesse otsustasime siiski mitte pärast Uluwatu kogemust minna. Ahve oli niisamagi tänaval näha.

DSC_6327

DSC_6323

Järgmise hotelli bassein

IMG_0393

Ilus tempel

DSC_6369

DSC_6439DSC_6309

 

Peaaegu iga templi lähedal olid inimesed tantsuetendustele pileteid müümas. Ka meie tahtsime sellest kultuurielamusest osa saada ja nii me veel samaks õhtuks piletid ostsimegi. Etendus oli väga võimas ja omamoodi huvitav – elav muusika, uhked kostüümid ja tants. Väga palju pannakse rõhku sõrmede ja silmade tööle. Õhtul hakkas sadama ja basseinis lebotamise asemel vaatasime rõdult äikesetormi.

DSC_6390

DSC_6388

Ubudis võtsime meie oma perega ette ka väikese ekstreemspordi ja läksime raftingut tegema ehk siis kärestikulisele jõele paadiga sõitma. Me saime väga toreda giidi, kes tegi nalja ja muidugi paar korda suutis meid ka ehmatada. Jalutuskäik jõeni kulges riisipõldude vahel, tundus, et läbi kellegi hoovi ning lõpuks mööda pikki treppe aina alla ja alla. Sõit ise oli mõnus ja vahepeal saime kose all ujudagi.

DSC_0002

Olime eelnevalt kokku leppinud, et läheme järgmisel öösel vulkaani otsa ronima, kuid vihma hakkas jubedalt sadama ja meie plaan jäi katki.

Hommikul kolisime uude linna – Sanur.  Enne seda võtsime ette kosutava ujumise basseinis. Teel Sanuri otsustasime külastada ka vaatamisväärsusi. Riisipõllud olid ilusad ja võimsad. Nägime ka seda, kuidas põldudel riisi pekstakse. Aga nagu Balile ikka kohane, leiti võimalus, kuidas iga asja eest raha küsida. Nii pidi tegema annetuse (mille summa ette öeldi) mehele, kelle põllud need väidetavalt olid, samuti ka riisipeksjate filmimise eest pidi annetusi jagama jne. Järgmine peatuskoht oli kohvikus, kus sai juua Luwaki väljaheite kohvi. See oli meil selle reisi jooksul juba teist korda seda proovida. Tegu peaks olema maailma kõige kallima kohviga. Meile toodi lisaks kohvile ka erinevate maitsetega teid, mida mekkida. Kohal oli kakameister isiklikult. See väike armas tegelane tegi ka väikese kaka meie kaasreisija õlale, pärast seda teda enam keegi väga sülle võtta ei tahtnud. Väga suur vaatamisväärsus oli aga kohalik, kes ilma igasuguse turvavarustuseta lihtsalt paljajalu mööda palmipuud üles ronis, et seal kuivanud oksi maha lüüa. Jõudsime külastada ka kohalikku hõbedavabrikut, kust üht-teist kaasa ostsime. Aga eks see taas üks turistilõks ole.

DSC_6497

Riisipõllud

DSC_6534

28081764_1178515865612433_1512550660_o

DSC_6587

Väike sittur isiklikult

DSC_6585

DSC_6610

Mees palmi otsas turnimas

Sanuris oli meil kinni pandud sviidid, et jõulud ikka mõnusasti vastu võtta, kuid kohale jõudes selgus, et need sviidid ei olnud midagi muud kui lihtsalt tavalised toad. Pärast pikki vaidlusi ja vihastamisi otsustasime öö seal mööda saata ja hommikul uus ja viisakam koht muretseda. Ega nii väikese hinna eest ei saanudki palju paremat kohta oodata. Hommikul andis kiire internetis tuulamine teada, et kuskil üsna lähedal on kordades viisakam hotell ja seal isegi vabu tube saadaval. Läksime asja uurima. Tuli välja, et neil ainult kaks sviiti ja kaks natuke madalama staatusega tuba saadaval. Hind oli muidugi kordades suurem kui eelmises peldikus. Meile tehti aga soodustust ja otsustasime need toad võtta. See otsus oli igati õige, sest asukoht oli super – paarsada meetrit merest ja muidugi oli ka bassein ja toad kõik väga ilusad. Hotelli nimi oli vist Puri Gopa.

Tiirutasimegi ringi seal samas kandis, vaatasime tänavaid, poode, merd, lebotasime jne. Meil oli suur soov käia ära ka mõnel saarel. Nii me leidsimegi putka, kus müüdi erinevaid ekskursioone. Kauplesime veidi hinda alla ja järgmisel hommikul sõitsime juba Lembongani saarele. Lained olid tohutud ja hoidsime hinge kinni, et ei peaks jumala eest jälle kalu toitma minema. Saarel oli mõnusalt rahulik. Ei olnud pealetükkivaid kohalikke ja rämpsu vedeles palju vähem. Ujusime, mõnulesime, nautisime sööki, mõni käis banaaniga vee peal sõitmas, väike paat viis meid natuke eemale snorgeldama. Snorgeldamisvarustus oli küll väga kehv ja tagantjärele mõeldes, siis ega seal midagi väga ilusat vee all näha olnudki. Vees ulpisid muidugi ka kilekotid ja veepõhjas lebas isegi autorehv. Ümberringi oli kümmekond paati ja see kütuse hais ajas südame pahaks. See ei olnud väga meeldiv kogemus. Mõned tunnid hiljem võtsime jälle julguse kokku, et istuda laeva peale, mis mööda neid suuri ja ebameeldivaid laineid kihutades meid tagasi Sanuri viis. Sel korral polnud küll väga kindel tunne, et üldse kohale jõuame.

IMG_0584IMG_0574DSC_6649DSC_6665

Olime vahepeal saanud vulkaani otsa ronimiseks uue kokkuleppe ja nii meid ootaski ees öine matk Mt Baturi otsa. Batur on 1717meetri kõrgune tegevvulkaan. Tegu on Bali kõrguselt teise vulkaaniga Agungi (3142 m) järel. Sõit Sanurist sinna oli üsna pikk. Alustasime sõitmist kell 2 öösel, et alustada ronimist kell neli öösel. Lootsime, et saame autos magada, kuid see sõit oli täis igasugusi seiklusi. Alustades sellega, et juht ajas kassi alla ja selle laiba meile pagasiruumi tõstis ning lõpetades sellega, et pidime tegema väikse ümbersõidu, et see kass juhile koju viia, sest kassid on Balil pühad loomad, kes tuleb kombekohaselt kiiresti riituste saatel tuhastada.

Lõpuks jõudsime siiski mäe jalamile. Ronimine võttis mõned tunnid aega ja alguses olime kõik suure hurraaga minemas. Õige pea aga sai selgeks, et mina ja ema tippu välja ei roni. Ilmselt minu haigus hakkas juba ilminguid näitama (mille tõttu hiljem haiglasse sattusin) ja jõud oli minu kehast täiesti kadunud. Jõudsime enne päikeseloojangut üles, kuid täiesti tippu läksid issi ja Krissu koos giidiga. Aga sealt natuke altpoolt oli ka imeline vaade. Issi ja Krissu said üleval vulkaani aurude sees muna keeta. Meie vaatasime madalamal, kuidas ahv teise seltskonna giidilt veepudelit varastab. See pingutus sinna otsa minna oli seda kindlasti väärt ja ma arvan, et see jõululaupäeva hommik jääb meile alatiseks meelde. Pärast hommikusööki võtsime ette tee alla parklasse. Valges, kui nägid ka, kuhu astusid, oli see kordades lihtsam ja võttis vähem aega.

DSC_6789DSC_6827DSC_6777

28081252_1178515875612432_1600418035_o

DSC_6877

Elevanditempli üks koobas

Teel Sanuri poole põikasime veel läbi elevandi templist ja rampväsinuna tagasi jõudes tegime kerge lõunaune (kell ei olnud veel keskpäevalgi) ja õhtul läksime mere äärde restorani jõule tähistama. Vahepeal vist lebotasime ka rannas ja nautisime massaaži.

DSC_6945

DSC_6950

DSC_5856

Lennujaama sõites palusime sõita üle selle tee. Tegu on tegelikult maksustatud teega aga olime nõus maksma. Pimedas küll nii hästi ei näinud, kuid midagi siiski.

28080794_1178515835612436_717656220_o

Sellega meie puhkus Balil läbi saigi. Pakkisime õega oma kodinad ja võtsime suuna taas Austraalia poole. Esimesed päevad veetsime Brisbane’is tänu minu senini tuvastamata haigusele ja sealt edasi hakkas meie tripp mööda kallast allapoole pihta.

28126588_1178515772279109_968313814_o

JK

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s