Tai vol2

Tai…

…ehk veel meenutusi, kuidas meie aasta välismaal lõppes 1. juuni varahommikul sõitsime pärast magamata ööd Darwini hostelist taksoga lennujaama poole. Oli aeg jätta hüvasti Austraaliaga ning veidi Taimaal puhata. Otsustasime Taist läbi põigata kahel põhjusel – 1) pileteid ostes olime oma viimasest tööst väga väsinud ja tahtsime veidi puhata (Unustasime muidugi, et meil tuleb peaaegu 5 nädalat pikk trip Austraalia idarannikul, südames ja top endis.); 2) lennupiletid puhkusega Tais läksid sama kalliks maksma kui oleks olnud otselend Eestisse. Eelistasime 27-tunnisele lennule veidi soojas kliimas puhata ja mängida. Pealegi olime oma reisi alustanud aasta eest Tais ning oli tore mõte seda seal ka lõpetada.

Meie viimane marsruut oli siis Darwin-Singapur-Phuket-Ao Nang-Krabi-Bangkok-Moskva-Tallinn. Phuketisse lennates tegime vahepeatuse Singapuris, kus katusel näiteks suur spa (meie ujukad olid muidugi äraantavas pagasis.)

Singapuri lennujaama bassein

Singapuri lennujaam

Jõudsime Phuketi lennujaama ja aeg oli hakata kauplema taksot, mis meid Ao Nangi sõidutaks. Päris mitu juhti ütlesid, et see on nii kaugel ja nemad sinna ei sõida. Oli ka neid, kes ütlesid utoopilise hinna. Kuna enamus lennujaamas olevaid taksosid sõidavad ühe hinnatariifi järgi, siis ei olnud meil palju võimalust kauplemiseks. Meie pakutud hinnast nad keeldusid ja nii pidime maksma natuke rohkem, et lõpuks ikkagi oma hotelli pääseda.

Istusime siis auto peale, kus juht oli üsna ebaviisakas, kuid no mis seal ikka – kuidagi oli vaja ju hotelli jõuda. Olime umbes 45 minutit sõitnud, kui juht hakkas oma puises inglise keeles midagi seletama, et ees on tema sõber taksoga ja see sõber sõidab just sinna, kuhu meie läheme. (Eelnevalt oli ta vist kogu oma suguvõsa ja tutvusringkonna läbi helistanud. Aina helistas ja helistas igale poole. Ju soovis meid teistele pähe määrida. Tol hetkel me sellest muidugi aru ei saanud.) Me ei teinud väga välja, kuid siis ütles, et tema peab sõitma muidu Phuketisse tagasi ja siis on juba pime jne. No siis saime aru, et tahab, et istuksime ta sõbra taksosse. Olime veits segaduses, sest tegu oli minibussiga, ent me maksime privaattakso eest. Üritasime seda ka onule selgeks teha, kuid ta teatas, et terve see minibuss on meie päralt. Tõsi on see, et seal siiski istus peale juhi veel üks inimene – tema naine. Aga no see selleks, see juht oli vähemalt viisakas ning jutustas ja pööras meie tähelepanu aknast näha olevale. Enne autode vahetust haaras Kristlin siiski autojuhi käes oleva lehe enda kätte, kus kirjas, kuhu meid vaja viia. Seda kindlustamaks, et me ikka kohale jõuaksime ning vajadusel saaksime autojuhi peale kaebuse esitada. Autojuht kauples sellest küll pool endale. Hiljem andsime teise poole meid sõidutanud autojuhile, et ta saaks vahendajatele näidata, et just tema viis meid sihtkohta ära. Loodetavasti sai meie eest raha endale siiski too viimane juht.

Jõudsime lõpuks oma hotelli, mis oli imelises kohas kaljunõlva all, vihmametsa sees. Elasime väikeses hütikeses ja kõik eluks vajalik oli majas sees olemas. Tegime õhtul veel kiire söögi hotelli restoranis. Päev oli olnud väga pikk ja eelmine öö oli ka vahele jäänud, mistõttu otsustasime end korralikult välja magada. Öösel ärkasin ma munkade laulu peale, mis ilmselt tuli mägedest. Esialgu ma sellest aru ei saanud, ent kui iga öö sama asi kordus, siis taipasin, et tegu ei ole kellegi halva muusika maitsega, vaid hoopis reaalselt munkadega, kes mägedes oma päikesetõusu laulu laulavad.

Meie onn

ja bassein

Maja kõrval väike mägi

Hommikul avastasime oma hotelli võlusid ning seejärel sõitsime linna. Linn oli meist vähem kui 2 km kaugusel ja sinna viis meid iga täistund tasuta marsa. Meil oli plaani võetud, et külastame vähemalt ühte saart ning seetõttu me käisime erinevatest turismiinfopunktidest küsimas, kuhu ja millal minna. Jalutasime ka pikalt mööda Ao Nangi randa ning hüppasime sisse erinevatesse poodidesse, et kohalikule kaubale pilk peale heita. Sel päeval me võtsime vabalt ja nautisime Ao Nangi ilu ja võlu. Saime ostetud ka järgmiseks päevaks nelja saare reisi.

Riisiroog ananassi sees – parim Tai toit.

Sellised sõidukid

Nii me esimese juuli varahommikul oma hotelli ees taksot ootasimegi ning seejärel startisime saarte poole. Esialgu siiski Ao Nangi randa, kus me maksime viimase osa reisi maksumusest ning meid kupatati vastavalt värvile autode peale ning sõit “sadamasse” võis alata. Sadamat tegelikult seal ei olnud. Taimaale kohaselt olid paadid ninapidi liiva sees ja sinna peale saamiseks pidi läbi vee jalutama. Sõit võiski alata ning esimesena võtsime suuna Pranang Beachi poole. Ilus liivarand, kaljukoobas ja helesinine vesi. Kes soovis, siis need said ka mägironimist harjutada. Meie sellest siiski loobusime. Mõnulesime vees ja võtsime hoopis päikest.

Edasi viis tee meid snorgeldama Chicken Islandi juurde. Meile see koht suurt vaimustust ei tekitanud. Üksikud kalad ja natuke koralle merepõhjas ning ulpivad kilekotid, mida kõik rannad täis on. See kõik jäi kõvasti alla Great Barrier Reefi võludele. Teised paadil olnud paistsid küll sellest ilust väga pimestatud olevat.

Kana pea kujuline saar

Kolmandaks peatuspunktiks oli Tup Island. See väike saareke meeldis mulle kõige enam. Pisike saareke ning madalas vees oli võimalik jalutada veel kahe saare juurde. Kuna meil aega nappis ja vesi oli päris kõrge, siis kaugema saare juurde me jalutama ei hakanudki.

Neljandaks saareks oli Poda Island. Sellele saarele jõudes muutus seni imeilusana püsinud ilm jahedaks ja tuuliseks. Õige pea hakkas tibutama ka vihma. Nautisime seda, et merevesi oli soojem kui õhk ning taevast sadavad vihmapiisad ei olnud üldse häirivad. Kui vihm juba tugevamaks muutus ja lained üha hoogsamalt paati kõigutasid, oli aeg võtta suund tagasi Ao Nangi poole. Tuleb tunnistada, et ega me väga kindlad ei olnud, et me selle paadiga elusa ja tervena tagasi jõuame.

Õhtul otsustasime veel teha väikese tiiru Krabi linnas, kus külastasime õhtust turgu. Seal turul sai osta kõike, mida hing ihkas. Ka toiduvalik oli seal väga kirju – putukatest uhkete kookideni välja. Me piirdusime koogitükiga, sest olime eelnevalt Ao Nangis kõhud täis söönud, ning lasime endast karikatuuri maalida. Kuna meil oli taksojuhiga kokku lepitud, et oleme linnas umbes 3 tundi, siis oli meil ka aega kohalikes kaubanduskeskustes käia. Lõpuks jõudsime takso juurde siiski enne kokkulepitud aega.

rohutirtsud

Vot see on hea asi. Küpsetatud banaan ja jäätis.

Järgmisel päeval võtsime jälle ette sõidu kaugemale. Seekord külastasime siis Hot Springsi, Emerald Pooli, Tiger Cave´i. Tiger Cave on kuulus tempel, mis asub mäe otsas ja sinna viib 1237 astet. Me keerasime kahesajanda astme peal ringi. Oleks olnud jaksu minna edasi küll ja oleks ehk päeva lõpuks isegi üles välja jõudnud, kuid palavus oli tappev ja süda peksis metsikult. Me ei näinud mõtet riskida oma tervisega. Pealegi need trepiastmed on päris kõrged. Plätudega polnud keskpäevases kuumuses lihtne ronida. Vaatasime veidi templite vahel ringi ning tegime endale talismanid. Balilt saadud ahvi hirmu tõttu ei hakanud ka ahvide vahele ronima minema.

Hot Spring oli kuumavee allikas, kus vesi oli umbes 40 kraadi. Mõnulesime seal kuumas vees kuni ühel hetkel hakkas pea ringi käima ja mõni meist pargipingil pikutas ja südamerütmi taastas.

Emerald Pool oli mõnus sinine lombike, mis oli küll ülerahvastatud, kuid tegime seal siiski ka väikese supluse. Üldse oli see väga mõnus jalutuskäik vihmametsas ühe ujumiskoha juurest teise juurde. Meie jaoks päeva mõnusaim osa.

Õhtul vajusime rampväsinuna magama. Viimasel päeval Ao Nangis võtsime jälle vabamalt. Hommikul lebotasime basseinis, päeval käisime linnas ning päevitasime rannas. Käisime massaažis ning sõime ananassi sees serveeritud riisi. Õhtul organiseerisime takso, kes pidi meid järgmisel hommikul lennujaama viima. Juhtus aga see, et see taksojuht ei ilmunud hommikul välja ja nii me ajasime hotelli kokaga (kes oli jube tore meesterahvas) mööda hotelli taga inimest, kes võiks meid lennujaama viia. Kõik töötajad muidugi magasid nii vara hommikul. Lõpuks siis ajas kokk ühe taksojuhi üles, kes oli valmis selle tunniajase sõidu ette võtma. Õnneks olime ärganud piisavalt vara ja varunud seega kõvasti aega. Nüüd teame, et ega neid tailasi väga usaldada ei tasu.

Taksos rippus selline kaelakett. Usuga seotud.

Krabi lennujaamas tegime kiire hommikusöögi ning läksimegi lennukile. Tunnike hiljem olime Bangkokis ja otsisime jälle taksot. Lõpuks viis taas ligi tunniajane sõit meid hotelli, kus esimese asjana võtsime ette jalutuskäigu mäkki, et kõhud täis süüa (sealne tänavatoit ei tekitanud üldse isu) ning seejärel hotellis üks power nap teha. Selleks, et Bangkok ei jääks meelde, kui ilma akendeta hotellituba, kus lubatud wifi ei töötanud, siis istusime roosa takso peale ja sõitsime kümmekond kilomeetrit eemal asuva templi juurde. Sõit sinna kestis üle tunni. Kohale jõudes hakkas padukat tulema ja me otsustasime autost mitte väljuda. Pealegi hakati kohe templit sulgema. Keerasime otsa ringi ja tagasiteel jäime veelgi suuremasse ummikusse. Tükk aega olime juba istunud ja liiklus ei läinud kohe kuidagi edasi, kui hüppasime lõpuks autost välja ja läksime kaubanduskeskusesse vihmakeepe ostma. Keebid käes, hakkasime jalutama hotelli poole. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu minna ka. Lõpuks oli siiski targem auto otsida. Millegipärast aga ükski taksojuht meid peale võtta ei tahtnud, sest küll oli meie hotell liiga kaugel ja küll ei tahtnud nad ummikutesse jääda ja mõnel hakkas tööpäev läbi saama jne. Lõpuks saime tuk tuki, kes meid hotelli ära viis. Vahepeal ta üritas seletada midagi, millest me aru ei saanud. Saime aru vaid seda, et midagi on rehviga ja midagi keerleb, kuid millest jutt, ei tea.

Lennukil on nägu pähe tehtud.

Vot nii tehakse Tais tööd.

Kuulus tempel, mida vihma  tõttu ei näinudki.

Mingi muu tempel.

Nautisime veel viimast korda restoranis kohalikku toitu ning seejärel pakkisime taas oma kotid kokku, et järgmisel hommikul alustada viimast reisi suunal Bangkok-Moskva ja Moskva-Tallinn.

Lennujaama sõitsime taas taksoga, mis sai eelmisel õhtul broneeritud. Ehkki teadsime, et kilomeetri hinna järgi sõitvad taksod peaksid olema odavamad kui kindla summa peale kokkulepitud, siis võtsime hotelli töötaja peale käimisel siiski viimase. Rõhutas, et see odavam. Ju oli ta taksojuhi tuttav. Tegelikult tuli reis lennujaama veidi kallim kui sealt eelmisel päeval kilomeetritaksoga linna tulek. See-eest aga vältis juht sel korral ummikuid, kasutas kiirteid, mistõttu võitsime ajas korralikult. Lennujaama jõudes juhtus aga see, et meil polnud täpset raha. Temal aga polnud tagasi anda. Ütles, et jätaksime siis talle ülejääva osa tipiks. Me vastu, et tulime kindla summa eest, mis on niigi üle makstud, ja ei taha sulle tippi jätta. Pealegi see me viimane raha ja me peame selle eest veel lennujaamas hommikusööki ostma. Lõpuks laheneski see nii, et maksime talle mõned bahtid vähem. Vähemalt rohkem ei pidanud Tais taksodega sõitma.

Terve päeva pidime vältima interneti kasutamist, et mitte reeta oma asukohta. Olime ju lubanud saabuda tegelikult päev hiljem. Aga näe – tegime hoopis üllatuse. 🙂

Jõudsime õnnelikult koju 5. juulil 2017 – aasta ja 7 päeva pärast lahkumist.

 

Janet, Kristlin ja meie Koaala

*Ideaalis kirjutame veel kunagi paar postitust asjadest, mis veel kirja pole saanud. Kui veel keegi lugemas on 😛 , vähemalt endal hea tulevikus meenutada, kui mälu enam kõige teravam ei ole.