Bali

Ammu-ammu aega tagasi, kui meil oli veel aasta 2016 ja lähenemas olid jõulud,  sõitsime Austraaliast Balile puhkama.

2016. aasta üheteistkümnenda detsembri hommikul jätsime kolmekesi hüvasti pikka aega meie koduks olnud Goondiwindi karavanpargi ja kohalike elanikega. Meil oli aeg võtta ette teekond Queenslandi osariigi pealinna Brisbane’i, kust lendasime järgmisel päeval Balile puhkama. Jätsime auto eestlaste juurde hoiule ning õhtul jõudsime veel teha kiire tiiru linna peal.

DSC_5852

Käisime raha vahetamas. Saime mõnda aega rikkana end tunda.

Balile jõudsime järgmisel päeval umbes kella kolme paiku. Kuna meie majutuskoht oli kinni pandud saare kõige lõunapoolsemasse tippu ja vahepeal olid kohutavad ummikud, siis jõudsime umbes kaks tundi pärast maandumist rampväsinuna oma Sandat Mas Gottages nime kandvasse hotelli. Koht ise oli ilus ja rahulik. Bassein võlus meid kohe, mistõttu unustasime sooja vee puudumise sootuks. See tuli meelde alles siis, kui õhtul oli tahtmine sooja vee all end puhtaks kasida. See selleks.

IMG_0009

Meie mõnus bassein

DSC_6311

DSC_5862

DSC_6120

Esimesel päeval puhkasime ja käisime kohalikus rannas, mis kahjuks ei olnud mõeldud ujumiseks. 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuv koopa sisse uhutud rand oli küll kena vaadata ja surfaritele kindlasti mõnus koht lainete püüdmiseks, kuid ujuda seal ei saanud, vähemalt tõusu ajal mitte. Nautisime vaadet ja külastasime mõnda rannaäärset poodi ning esimene päev oligi õige pea läbi.

IMG_0213

Mõnus näks basseini ääres nosimiseks

IMG_0022

Supper hästi maitsvad värsked mahlad.

Järgmise päeva hommikul nautisime taas basseini ja otsustasime uuesti mere ääres väikese ringkäigu teha. Teel koju ostsime super head jäätist, mida olime ka eelmisel õhtu nosimas käinud. Kuna mõne tunni pärast pidi saabuma autotäis sugulasi, siis hotellist kaugele me minema ei hakanudki. Lõpuks, kui meie emme, issi, onutütar oma lapse ja emaga kohale jõudsid, kallistused, kingitused, eesti kommid, must leib, kilud, kohukesed ning muu hea ja parem kätte saadud, siis sõime koos lõunat ja läksime taas meie väikesesse kooparanda. Päev möödus logeledes ja puhates basseini ääres.

IMG_0037

Kui palud natuke kommi tuua. Pildilt on puudu veel kohukesed ja kirju-koer.

IMG_0126

Eelnevalt olime välja uurinud, et meie majutuskoha lähedal on kuulus Uluwatu tempel. Kolmanda päeva hommikul läksimegi tänavanurgale autot kauplema, et siis templit oma silmaga kaeda. Templi parklasse jõudes tervitasid meid seal ahvid. Turistidele kohaselt tahtsime neid ikka lähedalt näha ja piltigi teha. Mida me ei osanud ette näha, oli see, et need pärdikud on maiad kõige peale, mida on võimalik kätte saada. Nii kargaski üks ahv ema õlale ja haaras ta peast päikeseprillid, mida veidi maad eemale nosima läks. Suurest ehmatusest hoolimata proovisime teha kõik endast oleneva, et need tagasi saada. Viskasime talle isegi Kasekese komme, kuid neid ta ei tahtnud. Lõpuks saabus olukorda lahendama üks kohalik mees, kes talle banaani viskas, mille peale ahv prillid vastu viskas. Tol hetkel oli ehmatus suur, nutt kurgus ja hirm nahavahel, kuid praegu järele mõeldes teeb see suurt nalja. Nüüd juba teame, et Uluwatu ahvid pidavatki väga agressiivsed ja ahned olema.

IMG_0057

Öömaja juures olevasse randa minev koobas.

DSC_6246DSC_6297

DSC_6182

Keegi oli lennuki endale hoovi parkinud.

DSC_6180

Tänavatoit

DSC_6065DSC_6000

 

Tempel ise oli suur ja asus kaljuäärel. Templisse sisse me küll ei saanud, kuid oli mida imetleda ka väljastpoolt. Parklas oli ka korralik Indoneesia turg. Seal avastasin mina oma kauplemise ande ja sain esimest korda kohaliku käest kiita, et olen selles hea.

28080841_1178515938945759_2086341637_o28080832_1178515818945771_944572430_o

Järgmisel päeval võtsime ette veidike pikema sõidu ja uudistasime kõigepealt turismimagnetiks olevat kohta nimega Potato Head, mis asub Seminyaki rannas. Seal on hotellid, rannaklubid, restoranid. Peamiselt veedavad seal oma puhkust rikkad ja ilusad, meie nautisime vaid vaadet merele ja jäätist. Tegime ka väikese jalutuskäigu rannas, mis oli aga väga must. Seejärel sõitsime Kuta poole, kus teel sinna külastasime ka suurt siseturgu. Seal leidus kaupa igale maitsele ja vanusele – riided, söögid, suveniirid, jalanõud, puuviljad ja palju muud. Üks väheseid kohti, kus tingida ei saanud ning hinnad on võrreldes tänaval kaubitsevate kohalikega veidike kõrgemad.

IMG_0082

IMG_0101

28125270_1178515795612440_887907769_o

DSC_6024

Järgmiseks sihtpunktiks oli Kuta linn. See linn on tuntud peamiselt oma ööelu poolest. Kui me sinna jõudsime, siis hakkas vihma sadama ja seega me palju aega seal ei raisanud. Sõime Jamie Oliveri restoranis lõunat ja külastasime veel mõnda poodi. Lõpuks sõitsime vihmast märgadena hotelli poole tagasi.

DSC_5994

DSC_5963

Uus päev ja uue hooga suundusime Uluwatu poolsaare teisele kaldale, et sealseid randu näha. Külastasime Melasti Beachi ja Green Bowl Beachi. Edasi viis tee meid Nusa Dua Peninsula Islandi turistimekasse, mis on võrreldes ülejäänud Baliga väga puhas. Uhked majad ümberringi, vähe pealetükkivaid kohalikke ja mitmed ilusad ujumisrannad. Õhtul olime jälle basseini ääres värskeid puuvilju nautimas.

DSC_5942

Kütust saab sellisest putkast.

Hommikut alustasime taas auto otsimisega. Kuna kõik tänavanurgal äritsevad poisid olid meile juba tuttavad ja meie neilegi, siis muutus kauplemine iga kord aina lihtsamaks. Sellegipoolest nad ikka proovisid esialgu utoopilisi summasid küsida, kuid minu suurepärase kauplemisoskuse abil saime hinnad väga soodsaks. Sõitsime Jimbarani, kus esimesena vaatasime hommikust turgu ning seejärel jalutasime mööda mereäärt kalaturu poole. See rand oli rõvedalt räpane. Prahti oli igal pool ja krabid nende vahel. Kalaturg oli suur ja valik võttis silme eest kirjuks. Muidugi oli ka lõhn kalaturule kohane. Sel päeval oli palavus jube tappev ja pidime isegi veidike aega ühes restoranis istuma ja Coca-Colat jooma, et kehale turgutust anda.

DSC_6157

DSC_6141

Linnatänavate vahel jalutades nägime ka puuviljalette ja ostsime õhtuks kaasa eksootilist värsket kraami – ussivilja, draakonivilja, väikeseid banaane jne. Nautisime ka tänavatoitu.

DSC_6149

DSC_6131

Seitsmendal päeval käisime Uluwatu lähedal asuvat Dreamland Beachi uudistamas, kus olid mõnusad suured lained. See oli esimene kord, kui reisi jooksul saime merevette, sest igal pool olid lained üle pea ja ujuda ei saanud. Sealt edasi jalutasime külavaheteid mööda Bingin Beachile, mis meeldis meile kõige enam. Ka seal nautisime sooja merevett ja mäeotsast avanevaid vaateid. Kodu poole jalutades külastasime surfipoodi ja imestasime, kui kallid kõik hinnad olid. Kuna tegu oli Austraalia firmaga, siis olid hinnad võrreldes kohaliku kaubaga väga kõrged.

IMG_0344IMG_0156DSC_6147

DSC_6134

Igal pool tänavatel, majade ees, postide otsas jne on nende karbikesed, mida nad jumalatele jätavad. Natuke tüütu oli pidevalt üle nende hüpata, sest need olid sõna otseses mõttes ka kõnniteel jalus.

DSC_6102DSC_6088DSC_6083

 

Päeva viimaseks rannaks jäi kuulus Padang Padang Beach. Selles rannas oli sissepääs pileti alusel. Tee veeni viis koopast läbi mööda kitsast treppi alla. Ka seal sai mõnuga ujuda.

Uuel päeval võtsime oma asjad ja kolisime saare keskel asuvasse linna nimega Ubud. Viisime oma kodinad hotelli. Kuna selgus, et toad ei olnud veel valmis, siis läksime paar maja eemal asuvasse restorani sööma. Kui paar tunnikest hiljem hotelli naasime, siis saime oma asjad tubadesse ära viia ja võisime võtta ette juba pikema jalutuskäigu. Ubud on nimelt kuulus oma templite, turu ja ahvi metsa poolest. Viimasesse otsustasime siiski mitte pärast Uluwatu kogemust minna. Ahve oli niisamagi tänaval näha.

DSC_6327

DSC_6323

Järgmise hotelli bassein

IMG_0393

Ilus tempel

DSC_6369

DSC_6439DSC_6309

 

Peaaegu iga templi lähedal olid inimesed tantsuetendustele pileteid müümas. Ka meie tahtsime sellest kultuurielamusest osa saada ja nii me veel samaks õhtuks piletid ostsimegi. Etendus oli väga võimas ja omamoodi huvitav – elav muusika, uhked kostüümid ja tants. Väga palju pannakse rõhku sõrmede ja silmade tööle. Õhtul hakkas sadama ja basseinis lebotamise asemel vaatasime rõdult äikesetormi.

DSC_6390

DSC_6388

Ubudis võtsime meie oma perega ette ka väikese ekstreemspordi ja läksime raftingut tegema ehk siis kärestikulisele jõele paadiga sõitma. Me saime väga toreda giidi, kes tegi nalja ja muidugi paar korda suutis meid ka ehmatada. Jalutuskäik jõeni kulges riisipõldude vahel, tundus, et läbi kellegi hoovi ning lõpuks mööda pikki treppe aina alla ja alla. Sõit ise oli mõnus ja vahepeal saime kose all ujudagi.

DSC_0002

Olime eelnevalt kokku leppinud, et läheme järgmisel öösel vulkaani otsa ronima, kuid vihma hakkas jubedalt sadama ja meie plaan jäi katki.

Hommikul kolisime uude linna – Sanur.  Enne seda võtsime ette kosutava ujumise basseinis. Teel Sanuri otsustasime külastada ka vaatamisväärsusi. Riisipõllud olid ilusad ja võimsad. Nägime ka seda, kuidas põldudel riisi pekstakse. Aga nagu Balile ikka kohane, leiti võimalus, kuidas iga asja eest raha küsida. Nii pidi tegema annetuse (mille summa ette öeldi) mehele, kelle põllud need väidetavalt olid, samuti ka riisipeksjate filmimise eest pidi annetusi jagama jne. Järgmine peatuskoht oli kohvikus, kus sai juua Luwaki väljaheite kohvi. See oli meil selle reisi jooksul juba teist korda seda proovida. Tegu peaks olema maailma kõige kallima kohviga. Meile toodi lisaks kohvile ka erinevate maitsetega teid, mida mekkida. Kohal oli kakameister isiklikult. See väike armas tegelane tegi ka väikese kaka meie kaasreisija õlale, pärast seda teda enam keegi väga sülle võtta ei tahtnud. Väga suur vaatamisväärsus oli aga kohalik, kes ilma igasuguse turvavarustuseta lihtsalt paljajalu mööda palmipuud üles ronis, et seal kuivanud oksi maha lüüa. Jõudsime külastada ka kohalikku hõbedavabrikut, kust üht-teist kaasa ostsime. Aga eks see taas üks turistilõks ole.

DSC_6497

Riisipõllud

DSC_6534

28081764_1178515865612433_1512550660_o

DSC_6587

Väike sittur isiklikult

DSC_6585

DSC_6610

Mees palmi otsas turnimas

Sanuris oli meil kinni pandud sviidid, et jõulud ikka mõnusasti vastu võtta, kuid kohale jõudes selgus, et need sviidid ei olnud midagi muud kui lihtsalt tavalised toad. Pärast pikki vaidlusi ja vihastamisi otsustasime öö seal mööda saata ja hommikul uus ja viisakam koht muretseda. Ega nii väikese hinna eest ei saanudki palju paremat kohta oodata. Hommikul andis kiire internetis tuulamine teada, et kuskil üsna lähedal on kordades viisakam hotell ja seal isegi vabu tube saadaval. Läksime asja uurima. Tuli välja, et neil ainult kaks sviiti ja kaks natuke madalama staatusega tuba saadaval. Hind oli muidugi kordades suurem kui eelmises peldikus. Meile tehti aga soodustust ja otsustasime need toad võtta. See otsus oli igati õige, sest asukoht oli super – paarsada meetrit merest ja muidugi oli ka bassein ja toad kõik väga ilusad. Hotelli nimi oli vist Puri Gopa.

Tiirutasimegi ringi seal samas kandis, vaatasime tänavaid, poode, merd, lebotasime jne. Meil oli suur soov käia ära ka mõnel saarel. Nii me leidsimegi putka, kus müüdi erinevaid ekskursioone. Kauplesime veidi hinda alla ja järgmisel hommikul sõitsime juba Lembongani saarele. Lained olid tohutud ja hoidsime hinge kinni, et ei peaks jumala eest jälle kalu toitma minema. Saarel oli mõnusalt rahulik. Ei olnud pealetükkivaid kohalikke ja rämpsu vedeles palju vähem. Ujusime, mõnulesime, nautisime sööki, mõni käis banaaniga vee peal sõitmas, väike paat viis meid natuke eemale snorgeldama. Snorgeldamisvarustus oli küll väga kehv ja tagantjärele mõeldes, siis ega seal midagi väga ilusat vee all näha olnudki. Vees ulpisid muidugi ka kilekotid ja veepõhjas lebas isegi autorehv. Ümberringi oli kümmekond paati ja see kütuse hais ajas südame pahaks. See ei olnud väga meeldiv kogemus. Mõned tunnid hiljem võtsime jälle julguse kokku, et istuda laeva peale, mis mööda neid suuri ja ebameeldivaid laineid kihutades meid tagasi Sanuri viis. Sel korral polnud küll väga kindel tunne, et üldse kohale jõuame.

IMG_0584IMG_0574DSC_6649DSC_6665

Olime vahepeal saanud vulkaani otsa ronimiseks uue kokkuleppe ja nii meid ootaski ees öine matk Mt Baturi otsa. Batur on 1717meetri kõrgune tegevvulkaan. Tegu on Bali kõrguselt teise vulkaaniga Agungi (3142 m) järel. Sõit Sanurist sinna oli üsna pikk. Alustasime sõitmist kell 2 öösel, et alustada ronimist kell neli öösel. Lootsime, et saame autos magada, kuid see sõit oli täis igasugusi seiklusi. Alustades sellega, et juht ajas kassi alla ja selle laiba meile pagasiruumi tõstis ning lõpetades sellega, et pidime tegema väikse ümbersõidu, et see kass juhile koju viia, sest kassid on Balil pühad loomad, kes tuleb kombekohaselt kiiresti riituste saatel tuhastada.

Lõpuks jõudsime siiski mäe jalamile. Ronimine võttis mõned tunnid aega ja alguses olime kõik suure hurraaga minemas. Õige pea aga sai selgeks, et mina ja ema tippu välja ei roni. Ilmselt minu haigus hakkas juba ilminguid näitama (mille tõttu hiljem haiglasse sattusin) ja jõud oli minu kehast täiesti kadunud. Jõudsime enne päikeseloojangut üles, kuid täiesti tippu läksid issi ja Krissu koos giidiga. Aga sealt natuke altpoolt oli ka imeline vaade. Issi ja Krissu said üleval vulkaani aurude sees muna keeta. Meie vaatasime madalamal, kuidas ahv teise seltskonna giidilt veepudelit varastab. See pingutus sinna otsa minna oli seda kindlasti väärt ja ma arvan, et see jõululaupäeva hommik jääb meile alatiseks meelde. Pärast hommikusööki võtsime ette tee alla parklasse. Valges, kui nägid ka, kuhu astusid, oli see kordades lihtsam ja võttis vähem aega.

DSC_6789DSC_6827DSC_6777

28081252_1178515875612432_1600418035_o

DSC_6877

Elevanditempli üks koobas

Teel Sanuri poole põikasime veel läbi elevandi templist ja rampväsinuna tagasi jõudes tegime kerge lõunaune (kell ei olnud veel keskpäevalgi) ja õhtul läksime mere äärde restorani jõule tähistama. Vahepeal vist lebotasime ka rannas ja nautisime massaaži.

DSC_6945

DSC_6950

DSC_5856

Lennujaama sõites palusime sõita üle selle tee. Tegu on tegelikult maksustatud teega aga olime nõus maksma. Pimedas küll nii hästi ei näinud, kuid midagi siiski.

28080794_1178515835612436_717656220_o

Sellega meie puhkus Balil läbi saigi. Pakkisime õega oma kodinad ja võtsime suuna taas Austraalia poole. Esimesed päevad veetsime Brisbane’is tänu minu senini tuvastamata haigusele ja sealt edasi hakkas meie tripp mööda kallast allapoole pihta.

28126588_1178515772279109_968313814_o

JK

 

Advertisements

Tai vol2

Tai…

…ehk veel meenutusi, kuidas meie aasta välismaal lõppes 1. juuni varahommikul sõitsime pärast magamata ööd Darwini hostelist taksoga lennujaama poole. Oli aeg jätta hüvasti Austraaliaga ning veidi Taimaal puhata. Otsustasime Taist läbi põigata kahel põhjusel – 1) pileteid ostes olime oma viimasest tööst väga väsinud ja tahtsime veidi puhata (Unustasime muidugi, et meil tuleb peaaegu 5 nädalat pikk trip Austraalia idarannikul, südames ja top endis.); 2) lennupiletid puhkusega Tais läksid sama kalliks maksma kui oleks olnud otselend Eestisse. Eelistasime 27-tunnisele lennule veidi soojas kliimas puhata ja mängida. Pealegi olime oma reisi alustanud aasta eest Tais ning oli tore mõte seda seal ka lõpetada.

Meie viimane marsruut oli siis Darwin-Singapur-Phuket-Ao Nang-Krabi-Bangkok-Moskva-Tallinn. Phuketisse lennates tegime vahepeatuse Singapuris, kus katusel näiteks suur spa (meie ujukad olid muidugi äraantavas pagasis.)

IMG_6763

Singapuri lennujaama bassein

IMG_6767

Singapuri lennujaam

Jõudsime Phuketi lennujaama ja aeg oli hakata kauplema taksot, mis meid Ao Nangi sõidutaks. Päris mitu juhti ütlesid, et see on nii kaugel ja nemad sinna ei sõida. Oli ka neid, kes ütlesid utoopilise hinna. Kuna enamus lennujaamas olevaid taksosid sõidavad ühe hinnatariifi järgi, siis ei olnud meil palju võimalust kauplemiseks. Meie pakutud hinnast nad keeldusid ja nii pidime maksma natuke rohkem, et lõpuks ikkagi oma hotelli pääseda.

Istusime siis auto peale, kus juht oli üsna ebaviisakas, kuid no mis seal ikka – kuidagi oli vaja ju hotelli jõuda. Olime umbes 45 minutit sõitnud, kui juht hakkas oma puises inglise keeles midagi seletama, et ees on tema sõber taksoga ja see sõber sõidab just sinna, kuhu meie läheme. (Eelnevalt oli ta vist kogu oma suguvõsa ja tutvusringkonna läbi helistanud. Aina helistas ja helistas igale poole. Ju soovis meid teistele pähe määrida. Tol hetkel me sellest muidugi aru ei saanud.) Me ei teinud väga välja, kuid siis ütles, et tema peab sõitma muidu Phuketisse tagasi ja siis on juba pime jne. No siis saime aru, et tahab, et istuksime ta sõbra taksosse. Olime veits segaduses, sest tegu oli minibussiga, ent me maksime privaattakso eest. Üritasime seda ka onule selgeks teha, kuid ta teatas, et terve see minibuss on meie päralt. Tõsi on see, et seal siiski istus peale juhi veel üks inimene – tema naine. Aga no see selleks, see juht oli vähemalt viisakas ning jutustas ja pööras meie tähelepanu aknast näha olevale. Enne autode vahetust haaras Kristlin siiski autojuhi käes oleva lehe enda kätte, kus kirjas, kuhu meid vaja viia. Seda kindlustamaks, et me ikka kohale jõuaksime ning vajadusel saaksime autojuhi peale kaebuse esitada. Autojuht kauples sellest küll pool endale. Hiljem andsime teise poole meid sõidutanud autojuhile, et ta saaks vahendajatele näidata, et just tema viis meid sihtkohta ära. Loodetavasti sai meie eest raha endale siiski too viimane juht.

Jõudsime lõpuks oma hotelli, mis oli imelises kohas kaljunõlva all, vihmametsa sees. Elasime väikeses hütikeses ja kõik eluks vajalik oli majas sees olemas. Tegime õhtul veel kiire söögi hotelli restoranis. Päev oli olnud väga pikk ja eelmine öö oli ka vahele jäänud, mistõttu otsustasime end korralikult välja magada. Öösel ärkasin ma munkade laulu peale, mis ilmselt tuli mägedest. Esialgu ma sellest aru ei saanud, ent kui iga öö sama asi kordus, siis taipasin, et tegu ei ole kellegi halva muusika maitsega, vaid hoopis reaalselt munkadega, kes mägedes oma päikesetõusu laulu laulavad.

IMG_6788

IMG_6775

Meie onn

IMG_6786

ja bassein

IMG_6785

Maja kõrval väike mägi

Hommikul avastasime oma hotelli võlusid ning seejärel sõitsime linna. Linn oli meist vähem kui 2 km kaugusel ja sinna viis meid iga täistund tasuta marsa. Meil oli plaani võetud, et külastame vähemalt ühte saart ning seetõttu me käisime erinevatest turismiinfopunktidest küsimas, kuhu ja millal minna. Jalutasime ka pikalt mööda Ao Nangi randa ning hüppasime sisse erinevatesse poodidesse, et kohalikule kaubale pilk peale heita. Sel päeval me võtsime vabalt ja nautisime Ao Nangi ilu ja võlu. Saime ostetud ka järgmiseks päevaks nelja saare reisi.

23482845_1117171951746825_1176483913_o

Riisiroog ananassi sees – parim Tai toit.

23484821_1117171961746824_971012335_o

Sellised sõidukid

23484419_1117171955080158_838707323_o23555240_1117171991746821_1645943843_o

Nii me esimese juuli varahommikul oma hotelli ees taksot ootasimegi ning seejärel startisime saarte poole. Esialgu siiski Ao Nangi randa, kus me maksime viimase osa reisi maksumusest ning meid kupatati vastavalt värvile autode peale ning sõit “sadamasse” võis alata. Sadamat tegelikult seal ei olnud. Taimaale kohaselt olid paadid ninapidi liiva sees ja sinna peale saamiseks pidi läbi vee jalutama. Sõit võiski alata ning esimesena võtsime suuna Pranang Beachi poole. Ilus liivarand, kaljukoobas ja helesinine vesi. Kes soovis, siis need said ka mägironimist harjutada. Meie sellest siiski loobusime. Mõnulesime vees ja võtsime hoopis päikest.

IMG_684423555078_1117172061746814_1740096054_o23514839_1117172078413479_2104230939_o23483213_1117172098413477_172909297_o

Edasi viis tee meid snorgeldama Chicken Islandi juurde. Meile see koht suurt vaimustust ei tekitanud. Üksikud kalad ja natuke koralle merepõhjas ning ulpivad kilekotid, mida kõik rannad täis on. See kõik jäi kõvasti alla Great Barrier Reefi võludele. Teised paadil olnud paistsid küll sellest ilust väga pimestatud olevat.

23482855_1117172051746815_1531941328_o

Kana pea kujuline saar

Kolmandaks peatuspunktiks oli Tup Island. See väike saareke meeldis mulle kõige enam. Pisike saareke ning madalas vees oli võimalik jalutada veel kahe saare juurde. Kuna meil aega nappis ja vesi oli päris kõrge, siis kaugema saare juurde me jalutama ei hakanudki.

23482840_1117172075080146_684481755_o

Neljandaks saareks oli Poda Island. Sellele saarele jõudes muutus seni imeilusana püsinud ilm jahedaks ja tuuliseks. Õige pea hakkas tibutama ka vihma. Nautisime seda, et merevesi oli soojem kui õhk ning taevast sadavad vihmapiisad ei olnud üldse häirivad. Kui vihm juba tugevamaks muutus ja lained üha hoogsamalt paati kõigutasid, oli aeg võtta suund tagasi Ao Nangi poole. Tuleb tunnistada, et ega me väga kindlad ei olnud, et me selle paadiga elusa ja tervena tagasi jõuame.

23483280_1117172071746813_1024906037_o23483213_1117172098413477_172909297_o

Õhtul otsustasime veel teha väikese tiiru Krabi linnas, kus külastasime õhtust turgu. Seal turul sai osta kõike, mida hing ihkas. Ka toiduvalik oli seal väga kirju – putukatest uhkete kookideni välja. Me piirdusime koogitükiga, sest olime eelnevalt Ao Nangis kõhud täis söönud, ning lasime endast karikatuuri maalida. Kuna meil oli taksojuhiga kokku lepitud, et oleme linnas umbes 3 tundi, siis oli meil ka aega kohalikes kaubanduskeskustes käia. Lõpuks jõudsime takso juurde siiski enne kokkulepitud aega.

IMG_6917

rohutirtsud

IMG_6909

IMG_6965

Vot see on hea asi. Küpsetatud banaan ja jäätis.

Järgmisel päeval võtsime jälle ette sõidu kaugemale. Seekord külastasime siis Hot Springsi, Emerald Pooli, Tiger Cave´i. Tiger Cave on kuulus tempel, mis asub mäe otsas ja sinna viib 1237 astet. Me keerasime kahesajanda astme peal ringi. Oleks olnud jaksu minna edasi küll ja oleks ehk päeva lõpuks isegi üles välja jõudnud, kuid palavus oli tappev ja süda peksis metsikult. Me ei näinud mõtet riskida oma tervisega. Pealegi need trepiastmed on päris kõrged. Plätudega polnud keskpäevases kuumuses lihtne ronida. Vaatasime veidi templite vahel ringi ning tegime endale talismanid. Balilt saadud ahvi hirmu tõttu ei hakanud ka ahvide vahele ronima minema.

23516167_1117171965080157_1035608431_o

Hot Spring oli kuumavee allikas, kus vesi oli umbes 40 kraadi. Mõnulesime seal kuumas vees kuni ühel hetkel hakkas pea ringi käima ja mõni meist pargipingil pikutas ja südamerütmi taastas.

IMG_693123483177_1117171958413491_509858213_o

Emerald Pool oli mõnus sinine lombike, mis oli küll ülerahvastatud, kuid tegime seal siiski ka väikese supluse. Üldse oli see väga mõnus jalutuskäik vihmametsas ühe ujumiskoha juurest teise juurde. Meie jaoks päeva mõnusaim osa.

IMG_6951

Õhtul vajusime rampväsinuna magama. Viimasel päeval Ao Nangis võtsime jälle vabamalt. Hommikul lebotasime basseinis, päeval käisime linnas ning päevitasime rannas. Käisime massaažis ning sõime ananassi sees serveeritud riisi. Õhtul organiseerisime takso, kes pidi meid järgmisel hommikul lennujaama viima. Juhtus aga see, et see taksojuht ei ilmunud hommikul välja ja nii me ajasime hotelli kokaga (kes oli jube tore meesterahvas) mööda hotelli taga inimest, kes võiks meid lennujaama viia. Kõik töötajad muidugi magasid nii vara hommikul. Lõpuks siis ajas kokk ühe taksojuhi üles, kes oli valmis selle tunniajase sõidu ette võtma. Õnneks olime ärganud piisavalt vara ja varunud seega kõvasti aega. Nüüd teame, et ega neid tailasi väga usaldada ei tasu.

IMG_7044

Taksos rippus selline kaelakett. Usuga seotud.

Krabi lennujaamas tegime kiire hommikusöögi ning läksimegi lennukile. Tunnike hiljem olime Bangkokis ja otsisime jälle taksot. Lõpuks viis taas ligi tunniajane sõit meid hotelli, kus esimese asjana võtsime ette jalutuskäigu mäkki, et kõhud täis süüa (sealne tänavatoit ei tekitanud üldse isu) ning seejärel hotellis üks power nap teha. Selleks, et Bangkok ei jääks meelde, kui ilma akendeta hotellituba, kus lubatud wifi ei töötanud, siis istusime roosa takso peale ja sõitsime kümmekond kilomeetrit eemal asuva templi juurde. Sõit sinna kestis üle tunni. Kohale jõudes hakkas padukat tulema ja me otsustasime autost mitte väljuda. Pealegi hakati kohe templit sulgema. Keerasime otsa ringi ja tagasiteel jäime veelgi suuremasse ummikusse. Tükk aega olime juba istunud ja liiklus ei läinud kohe kuidagi edasi, kui hüppasime lõpuks autost välja ja läksime kaubanduskeskusesse vihmakeepe ostma. Keebid käes, hakkasime jalutama hotelli poole. Ega me täpselt ei teadnud, kuhu minna ka. Lõpuks oli siiski targem auto otsida. Millegipärast aga ükski taksojuht meid peale võtta ei tahtnud, sest küll oli meie hotell liiga kaugel ja küll ei tahtnud nad ummikutesse jääda ja mõnel hakkas tööpäev läbi saama jne. Lõpuks saime tuk tuki, kes meid hotelli ära viis. Vahepeal ta üritas seletada midagi, millest me aru ei saanud. Saime aru vaid seda, et midagi on rehviga ja midagi keerleb, kuid millest jutt, ei tea.

IMG_7036

Lennukil on nägu pähe tehtud.

23547066_1117171888413498_979926568_o

IMG_7039

Vot nii tehakse Tais tööd.

IMG_7046

Kuulus tempel, mida vihma  tõttu ei näinudki.

23483012_1117171988413488_1956277985_o

Mingi muu tempel.

Nautisime veel viimast korda restoranis kohalikku toitu ning seejärel pakkisime taas oma kotid kokku, et järgmisel hommikul alustada viimast reisi suunal Bangkok-Moskva ja Moskva-Tallinn.

Lennujaama sõitsime taas taksoga, mis sai eelmisel õhtul broneeritud. Ehkki teadsime, et kilomeetri hinna järgi sõitvad taksod peaksid olema odavamad kui kindla summa peale kokkulepitud, siis võtsime hotelli töötaja peale käimisel siiski viimase. Rõhutas, et see odavam. Ju oli ta taksojuhi tuttav. Tegelikult tuli reis lennujaama veidi kallim kui sealt eelmisel päeval kilomeetritaksoga linna tulek. See-eest aga vältis juht sel korral ummikuid, kasutas kiirteid, mistõttu võitsime ajas korralikult. Lennujaama jõudes juhtus aga see, et meil polnud täpset raha. Temal aga polnud tagasi anda. Ütles, et jätaksime siis talle ülejääva osa tipiks. Me vastu, et tulime kindla summa eest, mis on niigi üle makstud, ja ei taha sulle tippi jätta. Pealegi see me viimane raha ja me peame selle eest veel lennujaamas hommikusööki ostma. Lõpuks laheneski see nii, et maksime talle mõned bahtid vähem. Vähemalt rohkem ei pidanud Tais taksodega sõitma.

Terve päeva pidime vältima interneti kasutamist, et mitte reeta oma asukohta. Olime ju lubanud saabuda tegelikult päev hiljem. Aga näe – tegime hoopis üllatuse. 🙂

Jõudsime õnnelikult koju 5. juulil 2017 – aasta ja 7 päeva pärast lahkumist.

IMG_6995

23516272_1117171908413496_149202236_o

23484904_1117171921746828_1854053578_o

 

Janet, Kristlin ja meie Koaala

*Ideaalis kirjutame veel kunagi paar postitust asjadest, mis veel kirja pole saanud. Kui veel keegi lugemas on 😛 , vähemalt endal hea tulevikus meenutada, kui mälu enam kõige teravam ei ole.

IMG_7050

Do you have a sink in your room?

Alice Springsist lendasime lennukiga Darwinisse. Mõnus tuul ja jahedus asendusid nüüd troopilise ja lämmatava palavusega. Kohale jõudes oli plaan asjad kõigepealt hostelisse ära viia. Seekord võtsime takso asemel lennujaamast transfeeri, mis viis meid küll õigesse kohta, kuid pani meid siiski maja taga maha. Pidime siis oma suurte kottidega ümber maja jalutama, et õige sissepääs üles leida. Mõlemal 23 kg seljas ja 7 kg kõhul. Jõudsime kuidagi õige ukseni ning kui chek in sai tehtud, siis oli aeg nende kottidega veel läbi rahvast täis sisehoovi ja treppe mööda teisele korrusele ronida. Õuest läbi kõndides hoidsin küll hinge kinni, et keegi kogemata otsa ei tormaks, sest siis oleksime olnud otse basseinis. Nimelt pidime kõndima basseiniäärt mööda, et trepini jõuda. Tuba ei olnud küll suurem asi, kuid aastaga oleme näinud igasuguseid urkaid ja mõne puuduva aknaklaasi või olematute kappide pärast ei pilgutanud me enam silmagi. Veidi veider oli vaid pidev hosteli töötajate poolne kraanikausi olemasolu kontroll meie toas. Tõenäoliselt oli tegu alkoholikontrolliga. Meile valmistas aga korduv kraanikausi olemasolu küsimine vaid nalja. Teise päeva õhtul märkasime, et olime broneerinud televiisori ja külmkapiga toa, aga neid meil ei olnud. Chek-out’i tehes mainisime seda ka juhatajale ja saime 10 dollarit tagasi. Ei olnud küll suur summa, kuid asi oli siiski ju põhimõttes.

Esimesel õhtul ei jõudnudki me reisiväsimuse tõttu Darwinis väga palju teha. Jalutasime linnas ringi ning otsisime süüa. Kuna hostel oli peatänaval, siis olid kõik kohad käe-jala ulatuses. Teisel päeval alustasime aga korraliku linnatuuriga. Esimese asjana käisime infos ja uurisime maad ning seejärel  käisimegi kaardi abil tähtsamaid punkte läbi. Meie tee viis kohe randa, kus oli mõnus laguun. Kuna Põhja-Austraalias on krokodillide oht peaaegu igal pool veekogude läheduses, siis oli ka Darwini linnas ujumiseks mõeldud ala merest eraldatud. Lisaks sellele oli rajatud ka lainetega bassein. Seal saab nautida seitset erinevat tehislikult tekitatud lainet. Pilet sinna maksab täiskasvanule 7 dollarit. Meie ei pidanud seda vajalikuks ning jalutasime linnas edasi. Käisime veel Teise maailmasõja purustuste ja kahjude kohta infot hankimas spetsiaalsel vaateplatvormil, kust avanes vaade läbi puude ka merele. Jalutasime parlamendi- ja valitsushoone juures, nägime vana raekojahoone jäänuseid, külastasime suveniiripoode ja ega seal väga midagi rohkem teha olnudki. Õhtul nautisime välikino lamamistoolidel filmi “Jasper Jones”. Film ise oli südamlik ja kaasahaarav detektiivilugu. Selle kinokülastuse tegi eriti meeldejäävaks see, et lisaks nendele mõnusatele lebotoolidele olid seal ringi sebimas opossumid. Nii sai iga mõne aja tagant kuulda, kuidas mingi seltskond itsitab ja siis veidi hiljem järgmine seltskond jne. Opossumid jalutasid toolide all ja otsisid süüa ning kui nad vastu su jalgu läksid, siis ehmatas ikka ära küll. Lahkusime kinost mõnusate emotsioonidega ja jalutasime mööda öist Darwini linna hosteli poole.

IMG_6073

IMG_6747

IMG_6076

Lainete bassein

IMG_6080

IMG_6083IMG_6090IMG_6101

IMG_6113

Opossum

Uus päev tõi uued seiklused. Hommikul kolisime hostelist välja ja läksime oma viimasele rendiautole järele. Ka sel korral otsustasime campervani kasuks, sest nägime, kui mugav oli elu, kui asjad olid kindlas kohas, söögitegemise võimalused igal ajal käepärast ning voodit ei pidanud igal hommikul kokku pakkima. Kui auto oli käes ning poest järgnevaks nädalaks ka toidukraam varutud, siis võtsime suuna Litchfieldi rahvuspargi poole.

Rahvuspargile lähenedes hakkasime teeääres nägema tossu ning mõnes kohas ka leeke. Ega me täpselt aru ei saanud, miks teeveered tossavad, sest kuuma nii palju küll ei olnud, et metsatulekahjud oleks võinud tekkida. Sõitsime aga julgelt edasi ja jõudsime lõpuks ka esimesse rahvusparki.

IMG_6294IMG_6301IMG_6306IMG_6307

Esimese peatuse tegime magnetic termite moudsi ehk hiiddermiitide (või ka magnettermiitide) hauamonumenti meenutavate pesade juures. Pesa põhjas on kuninganna, keda ümbritsevad töölised, üleval on sõdurid, vahele mahuvad veel nümfid jt. Pesade ehitajaks on pimedad töölisdermiidid. Pesad on alati servaga põhja suunas, jättes kitsaima külje kõrvetava päikese kätte, et nii pesa sisetemperatuuri reguleerida. Siin oli uudistajatele loodud võimalus neid võimasaid hauamonumente lähemalt uurida. Tegelikult aga võib neid Põhjaterritooriumil ringi sõites sageli mujalgi märgata.

IMG_6134IMG_6139

Teiseks vaatamisväärsuseks selles imelises rahvuspargis oli Buley Rockhole, mis oli suurepärane koht vees mõnulemiseks. Eesti keeles võib seda nimetada vist joaks, kuigi väga mingit juga seal siiski ei olnud. Olid aga erinevatel kõrgustel asuvad augud, millest vesi läbi voolas. Nii sai valida endale meelepärase koha ja seal mõnuleda. Kuna allpool oli kõige sügavam ja seal olid ka inimesed juba ees ujumas, siis läksime üles täitsa esimese augu juurde, et seal põlvekõrguses vees lihtsalt lebotada. Natukese aja pärast otsustasime ka “korrus” allapoole kolida ja seal veemassaaži nautida. Nii suuremaid kui ka väiksemaid inimesi oli seal päris palju. Isad hüppasid paari meetri kõrguselt vette ja pojad järgi, oli ka neid, kes oma beebidega mõne pisikese augu valisid, kus siis mõnusalt vedeleda. Litchfieldi rahvuspark asub Darwinist vaid 129 km kaugusel, mistõttu on see darwinlaste üks lemmikumaid puhkekohti.

IMG_6150

Buley Rockhole

IMG_6159IMG_6175

Järgmine peatuskoht oli Florence Falls. Nagu ka nimi ütleb, et tegu oli järjekordselt jugadega. Nende juurde jõudmiseks tuli astuda 135 trepiastet allapoole. Kaks kõrvuti voolavat juga ja nende all laiumas suur looduslik bassein, kus inimesed ujusid ja ilma nautisid. Ka meie mõnulesime veidi vees, kuid otsustasime sel päeval veel vähemalt ühte juga näha, mistõttu viis tee meid peagi Tolmer Fallsi juurde. See koht ei olnud mõeldud ujumiseks. Võtsime ette pisikese matkaraja joa juurde, kuid ühel hetkel saime aru, et sealt see vaade nii ilus ei olegi ja läksime mööda rada tagasi vaateplatvormile. Sealt avanes tõesti imeline vaade joale. Muideks, joa all asub koobas, mis on koduks paljudele erinevatele nahkhiirtele.

IMG_6187

Florence Falls

IMG_6228

Tolmer Falls

Päev hakkas õhtusse veerema, mistõttu oli aeg leida ööbimiskoht. Leidsime Wangi Fallsi lähedal ühe karavanpargi, kuhu viis kruusatee. Mõtlesime pikalt, kas riskime mööda seda teed minna või ei riski. Nimelt oli meil rendiautoga keelatud kruusateedel sõita. Alice Springsis oli kruusateel lubatud sõita kuni 12 km, juhul kui seal lõpus on ööbimiskoht. Darwinist autot rentides öeldi vaid, et kruusateed on keelatud, ent rohkem midagi ei täpsustatud. Kuna tegu oli sama rendifirmaga, siis lootsime, et ehk see kaks kilomeetrit seal kruusateel meile trahvi kaela ei too.

Hommikul külastasime veel viimast juga Litchfieldi rahvuspargis – Wangi Falls. Ka seal ootas ees kaks imeilusat juga, mille alla ujuda. Seal oli ka hoiatus, et vihmaperioodil on ujumine krokodillide tõttu keelatud. Üleujutuste tõttu pääsevad nad tõenäoliselt siis sinna. Meie olime Wangi Fallsi juures siiski sel ajal, kui rahvuspargivahid (rangerid) olid ujumiseks loa andnud. Aga sellegipoolest hoidsid rangerid sellel kohal silma peal, oli neid selgi päeval ringi tiirutamas näha.

IMG_6268

Wangi Falls

Ühe joa juures oli kalju sees ka väike auk, kuhu sisse inimesed ronisid. Meiegi läksime seda uudistama. Seal asus põhjatu bassein, kus vesi oli tükk maad soojem kui paar meetrit eemal olevas looduslikus basseinis.

Kui hommikune mõnus suplus tehtud sai, siis oli aeg sõita välja sellest 1500 ruutkilomeetri suurusest rahvuspargist. Tee viis meid edasi ikka lõuna poole. Pärast kiiret lõunapausi Katherine’is jõudsime õhtuks Matarankasse. Ööbisime taas karavanpargis. Hommikul käisime karavanpargis barramundide söötmist vaatamas. Barramundi on austraallaste üks lemmikumaid kalu, mida nad meelsasti söövad (fish and chips). See kala võib kaaluda kuni 60 kg ja kasvada 1,8 m pikkusteks. Barramundi tuleb aborigeenide keelest ja tähendab pika skeletiga jõekala.

Mataranka asub Darwinist 420 km kaugusel Elsie rahvuspargis ja me sõitsime sinna ainult ühe koha pärast – selleks on Mataranka Bitter Springs Thermal Pool ehk soojaveeallikast toituv looduslik bassein. Seal on türkiissinine ning kristallselge vesi, kus on veetemperatuuriks aastaringselt 34 kraadi. Inimesed käivad seal lihtsalt mõnulemas, kuid nimest hoolimata ei ole veel tegelikult ravivat toimet. Kuid mõnus vannivesi on see sellegipoolet. Seal oli juba hommikul vara päris palju rahvast, kuid see meid ei seganud ja ka meie ronisime vette. Mida me ei teadnud, et sinna oleks pidanud minema mõne ujumiseks mõeldud abivahendiga, näiteks nuudli või rõngaga. Inimesed istusid oma nuudli peale ja lasid veevoolul end kanda umbes 150 meetrit eemal oleva sillani. Seal pandi plätud, mis olid eelnevalt nuudli otstesse kinnitatud,  jalga ja kõnniti tagasi algusesse. Kuna meil ei olnud nuudlit, siis pidime end ise vees liigutama, et mitte põhja vajuda ja tänu sellele ei saanud me seda sooja vett ja ümbritsevat loodust nii palju nautida. Näiteks sel ajal, kui me seal olime, oli üks vallabi teisel pool kaldal söömas ja käis vahepeal vee ääres joomas, teda ei paistnud inimesed üldse häirivat.

IMG_6326

Vees kohtasime ka väliseestlast. Me ujusime, kui meiega hakati rääkima, et kes me sellised oleme ja kust me tuleme. Jutustasime ja rääkisime Eestist, kui meeter-kaks eespool olnud mees teatas, et tema abikaasa on ka Eestist. Sellepeale see sama abikaasa täpsustas, et tegelikult on tema vanemad eestlased ja ta on ise vaid korra Tallinnas käinud. Vot, ka sellistes olukordades võib rahvuskaaslasi kohata.

IMG_6353IMG_6388

Edasi viis tee meid Nitmiluki rahvusparki (või ka Katherine Gorge’i rahvusparki). Tegu on 2920-ruutkilomeetrise alaga. Ka see maa kuulub aborigeenidele (Jawoyn), kes seda koostöös riigiga korras hoiavad ning oma ajalugu ja traditsioone tutvustavad. Omapärane on see park seetõttu, et piki Katherine´i jõe sängi on tekkinud 13 sügavat kuristikku, mis on suviste paduvihmavoogude poolt 1650 miljoni aasta vanusesse punasesse liivakivimassi uuristanud lisajõesängid. Katherine´i jõel on võimalik veeta aega kanuuga sõites, paadikruiisil käies, helikopteriga õhust seda ilu nautides. Kõik need on aga üsna kulukad. Meie otsustasime hoopiski tutvuda kultuurikeskuses kohalike aborigeenide ajalooga ning seejärel võtta ette veidi alla 4-kilomeetrise matka. (Pargi territooriumil on 100 km ulatuses eri raskusastmega matkaradasid, pikim 72 km.) Vaade Katherine´i jõele oli Barrawei Lookoutist imeline. Nägime jões ujumas vähemalt üht krokodilli ning suunasime kehakeelt kasutades mööduvad kruiisipaadid teda uudistama. Tegu oli meie esimese looduses nähtud krokodilliga. Tekitas õudu, kuidas küll lastakse inimesed jõele kanuuga sõitma ja ujuma, kui krokod on ka seal? Arvestades tapvat palavust ning juba ka hilist kellaaega, ei hakanud rohkem matkaradu ette võtma.

IMG_6415IMG_6420IMG_6435

Ööseks sõitsime tagasi Katherine’i (umbes 30 km), et sealt hommikul veel ühte Nitmiluki rahvuspargi juga vaatama minna – Edith Falls. See juga meile mingit vaimustust ei tekitanud. Ka seal oli võimalik ujuda ja inimesed isegi snorgeldasid, kuid me ei hakanud vette üldse minemagi. Nägime vees ka madu, mistõttu kadus ujumisisu sootuks. Tegelikult oleks pidanud tegema ühe matkarajatiiru ja ronima mööda üsna rasket teed joa juurde üles, kus oleks saanud ka veel ujuda, kuid ilm oli varahommikusest ajast hoolimata metsikult palav ja me ei hakanud seda teed ette võtma. Seadsime aga järgmise asukoha GPS-i sisse ning paar tundi hiljem olimegi Kakadu National Parkis.

IMG_6439

Edith Falls

Kakadu rahvuspark on peaaegu 20 000 ruutkilomeetrit ning kuulub UNESCO loodus- ja kultuuripärandi nimistusse. Aborigeenid on siinseil aladel elanud üle 50 000 aasta (juba enne jääaega!). Ka seegi park kuulub aborigeenidele, kes on selle valitsusele rentinud, parki juhatakse üheskoos. Siinne loodus on äretult rikkalik – leidub punaseid kaljuastanguid, koskesid, jõgesid, tiike, kollaseid kivikülvis platoosid, tulvavees üleujutatud tasandikke ja rannamadalikke. Kakadu on koduks 68 imetajaliigile, üle 120 roomajaliigile, 26 konnaliigile, 300 kalaliigile, üle 2000 taimeliigile, üle 10 000 putukaliigile, üle 290 linnuliigile (s.o enam kui kolmandik Austraalias elavatest lindudest). Mitmed neist on hävimisohus, mitmeid aga ei leidu kusagil mujal maailmas. Siin leidub nii magevee (leidub ainult Austraalias) kui ka soolase vee krokodille, mistõttu on ujumine rahvuspargis keelatud. Kakadu looduspargis asub ka üks maailma suurimaid uraanimaardlaid.

Ostsime ranger stationist pargi sissepääsupiletid (40 dollarit tükk) ja selle imelise rahvuspargi avastamine võis alata. Esimeseks peatuspunktiks oli meil Ngurrungurrudjba ehk teise nimega Yellow Water, kus tegime lühikese soomatka. Seal sai imetleda loodust, linde, kui hästi läheb, siis võb seal näha ka krokodille, dingosid, pühvleid ja metsikuid hobuseid. Meil õnnestus näha lisaks kalameestele ja turistidele ka linde ja metsikuid hobuseid. Sel õhtul põikasime veel läbi Warradjani aborigeenide kultuurikeskuse suveniiripoest ning seejärel võtsime koha kõrval asuvasse karavanparki. Suur ja uhke park (kallis muidugi ka). Kuna kõik kohad olid täis, saime elektrita koha kuskil puude all. Õhtul vedelesime tähistaevast nautides basseinis.

IMG_6444IMG_6448IMG_6455

Järgmisel päeval külastasime kõigepealt seda sama aborigeenide kultuurikeskust, kus sai lähemalt lugeda aborigeenide traditsioonide kohta. Seejärel sõitsime Nourlangie´sse (Burrungkuy), kus sai näha kaljujooniseid, millest vanimad võivad olla isegi vähemalt 20 000 aastat vanad. Kakadu rahvuspargis on tänaseks avastatud juba üle 5000 kaljujooniste leiukoha, mis jutustavad aborigeenide muinasunest, toidulauast ning annavad ülevaate valge inimese saabumisest nende maadele.

IMG_6462IMG_6467IMG_6469

IMG_6486

See on ligi 20 000 aastat vana joonistus kängurust

IMG_6496

Kahjuks on suur osa Kakadu rahvuspargist kruusateedega kaetud, nii ei olnud meil võimalus igale poole sisse keerata. Ka kaks suurt ja kuulsat juga – Jim Jim Falls ja Twin Falls – jäid meil nägemata, millest on isegi veidi kahju.Tegelikult ühe juurde neist ei saanud ka 4WD omanikud sel ajal, sest üleujutuste tõttu oli tee kinni.

Edasi sõitsime Bowali külaliskeskusesse, kus esimese tunnikese veetsime kinos. See ei olnud tavaline kino, vaid seal näidati silmaringi arendavaid dokumentaalfilme, mis seotud kohalike aborigeenide ja Kakadu rahvuspargiga. Me nägime, kuidas pargivahid käisid mudasse kinni jäänud krokodille kuivanud jões otsimas (Kakadus täitsa tavaline, et kuival hooajal krokodillid kuu aega mudasse maetud, heal juhul liigutavad vaid silmi); kuidas pargivahid käisid kaljujooniseid otsimas; kuidas üks teadlane proovis aru saada väikese, väljasuremisohus kukkurlooma liikumistest ja elust; kuidas senini oma traditsioone järgivad aborigeenid küpsetasid ja sõid kilpkonna; kuidas päästeti krokodillide vahelt jõe tulvavetesse jäänud autosid jne. Mina oleksin võinud seda seal tunde vaadata, kuid aega meil nii palju ei olnud. Seal keskuses oli ka väike muuseum, kuhu me sisse põikasime. Üks nurgake oli erinevate loomade häälitsuste kuulamiseks. Sel hetkel, kui vajutasin dingode pildi juures olevat nuppu, tabas mind äratundmine. Alles eelmisel ööl ärkasin endale võõra kisamise peale üles ja ei saanud aru, mis asi see oli. Nüüd siis sain vastuse. Kuskil meie auto läheduses olid dingod olnud. Hea, et me öösel pissile ei tahtnud minna, oleksime veel nende nunnude metsikute koertega kokku põrganud.

Õhtuks sõitsime Ubiri, kus veel enne päikeseloojangut uudistasime kaljujooniseid ning seejärel ronisime kõrgele mäe otsa. Kuna ümberringi aga jälle kõik tossas ja põles, siis päikeseloojangut nägime vaid läbi tossu. Vaade sealt ülevalt oli siiski imeline.

IMG_6541IMG_6552IMG_6567IMG_6574

IMG_6565

Selleks ajaks olime saanud teada, et kulupõletamise taga seisab aborigeenide kümneid tuhandeid aastaid vana komme puhastada loodust siis, kui maale tehtav kahju on kõige väiksem, ent sellega kaasnev tulu siiski suur. Valged inimesed on selle tarkuse ka tänaseks kasutusele võtnud. See võimaldab ära hoida võimalikke suuremaid metsapõlenguid, mis on Austraalias kerged tekkima, ning mõjub loodusele tervendavalt, taastab looduse bioloogilist mitmekesisust.

Ööbima jäime seekord Kakadu rahvuspargi telklasse, mis oli valgustuseta (ka wc) ning lubatud sooja vee asemel vaid jahe vesi. Mitte, et meil midagi nende tingimuste vastu oleks olnud, ent maksta selle eest vaid 6 dollarit vähem kui eelmisel ööl uhkes kommertskaravanpargis, on röövimine. Olgu öeldud, et Kakadus on ka tasuta telkimisalad, ent neisse sageli ilma neljaveoliseta ei pääse, ammugi siis mitte rendiautoga.

Hommikul külastasime veel Kakadu rahvuspargi nn pealinna Jabirud. Sellest külas leiab siis lisaks supermarketile veel ka postkontori, raamatukogu, turismiinfokeskuse ja paar väiksemat poodi. Kuna rahvuspargis poode ei leidu, siis see koht on kohalike jaoks väga oluline. Muidugi käivad seal ka turistid oma toiduvarusid täiendamas. Kõige tuntumate toidupoodide (Coles ja Woolworths) kõrval oli see supermarket üsna naeruväärne, ent olulisemad asjad saab sealt vast ikka kätte.

Enne rahvuspargist väljumist külastasime veel Mamukala vaateplatvormi, kus parajasti üks turismigrupp lõunatas. Parematel päevadel on seal võimalus lisaks lindudele, vesiroosidele ja muule taimestikule näha ka krokodille.

IMG_6585

Rahvuspark jäi selja taha ning võtsime suuna Darwini poole. Teel möödusime pühvlist, kelle jäsemeid mingi vend maha raius. Hiljem kuulsime, et loom oli päev-paar varem alla aetud ning nüüd käisid kohalikud teda nüsimas.

Meie mõlema soov oli näha neid suuri ja hirmsaid soolase vee krokodille (“salties”) päris oma silmaga. Seetõttu võtsime juba päris ammu plaani Adelaide Riveri külastuse. Nimelt siis selle jõe ääres on mitmed erinevad turismikeskused, kus saab paadiga jõel olles näha hüppavaid krokodille. Jõudsime päeva viimasele paadisõidule ja meie õnneks oli seal turiste vähe. Nii oli meil paadis mõnusalt ruumi ringi liikuda ja krokodille mõlemalt poolt uudistada. Meie väga tore kapten rääkis palju huvitavat ja harivat nende suurde elukate kohta. Näiteks, et tegu on maailma suurima roomaja ning veekogu ääres paikneva kiskjaga. Isased on 6-7meetrised ja võivad kaaluda üle tonni, emased vaid 3-meetrised. Krokodilli sugu saab määratud haudumise temperatuuri järgi – isane 30-32 kraadi, emane 28-30 kraadi. Seega ema otsustab, mis soost järglasi ta soovib. Igal krokodillil on elamiseks oma territoorium ja meie kapten teadis kõigi nende alasid ja nimesid peast.

Aga kõik nägi välja nii, et me sõitsime mööda jõge mõnisada meetrit edasi ja kui kapten või ka reisijad mõnda krokodilli nägid, siis hakkasime teda paadi juurde meelitama. Kapten sidus pika pulga küljes rippuva nööri otsa lihakamaka ja sellega meelitas kroko kohale. Natuke õrritas, et loom hüppama hakkaks ning seejärel andis selle liha siis tänutäheks krokodillile. Kapten rääkis, et seal jões elab mitu tuhat krokodilli ja umbes sajal neist on ka nimed. Tänasel päeval ma kahjuks neid nimesid enam ei mäleta. Aga kõige suurem, keda me nägime, oli kuus meetrit pikk Scary, kes lösutas kaldal. Kuna see tegelane oli vaid nädal varem pistnud pool lehma pintslisse, siis see väike lihatükk talle huvi ei pakkunud. Me olime paadiga täiesti tema kõrval ja kui oleks tahtnud riskida, siis oleks võinud teda vabalt puudutada. Kohati tundus see päris hirmus, sest sa ei tea kunagi, mida see loom parajasti mõtleb, kuid kapten väitis, et ta on õppinud juba neid loomi tundma ja saab nende liigutustest kohe aru, mida see elukas parajasti plaanitseb.

IMG_6631

IMG_6664

Kuus meetrit pikk Scary

IMG_6674IMG_6679

IMG_6686

Kapten toitis linde käe pealt

Söötsime kokku umbes seitset-kaheksat krokodilli, lisaks nägime mõnda veel ujumas. Lisaks viis kapten meid paadiga väga kalda ligi, kust saime piiluda krokodillimune. Ema oli õnneks parajasti eemale ujunud ja nii saime neid mõne meetri kauguselt näha.

Vot selline superlahe elamus oli.

Darwinisse me sisse sel ööl veel ei sõitnud, ööbisime mõnikümmend kilomeetrit eemal. Õhtul sulistas üks veel viimast korda Austraalia karavanpargi basseinis ja teine proovis blogi kirjutada. Nii me eluke veeres.

Uus hommik viis meid taas Darwinisse. Kuna auto pidime tagasi viima alles kella kolme paiku, siis sõitsime veel lähiümbruses ringi ja vaatasime kohti, kuhu oleks muidu pidanud bussiga sõitma. Külastasime muuseumi (Museum and Art Gallery), kus esitleti nii Austraalia loomaliike, kunsti, paate, käsitööd jm. Üks saal oli pühendatud 1974. aasta jõulude aeg Darwini maatasa teinud tsüklon Tracyle. (Ei saa mainimata jätte, kuidas meile meeldib,et suurem osa Austraalia muuseume on tasuta.) Pärast seda liikusime rannas. Lõpuks tassisime oma kodinad hostelisse ja viisime auto tagasi. Autolaenutusest tagasi sõitsime hoopiski bussiga. Õhtul jõudsime veel laguuni äärde ning kirikusse ühe Sydney tütarlastekoori kontserdile. Järgmisel päeval sai veel korduvalt asju ümberpakitud, sest tuli vabaneda kolmest lisakilost. Seejärel sai veel joostud mööda ametiasutusi ning võtta ette veel viimane jalutuskäik laguuni juurde. Öösel hostelis väga magada ei lastud ning kartuses sisse magada väga ei julgenud ka. Lennuk startis juba kell 6 läbi Singapuri Phuketisse. Ees oli ootamas viimane puhkusest puhamise puhkus Tais.

IMG_6734

IMG_6733IMG_6732

IMG_6743

IMG_6751

Njämm-Njämm jäätis

IMG_6754

Nii lõppeski meie viimane ühine Austraalia trip. Alustasime seda 27. mail Romast, kust suundusime mööda idarannikut üles Daintree rahvuspargini. Seejärel veetsime nädala Kesk-Austraalias Alice Springsis ja Kata-Tjuta rahvuspargis ning reisi lõpp kulges Darwinis ja Põhjaterritooriumi rahvusparke külastades. 29. juuni varahommikul startis lennuk Tai suunas. Alustasime oma reisi 2016. aasta juunis Taist ning otsustasime selle ka seal aasta hiljem lõpetada.

Põhjaterritooriumit soovitame aga kõigil, kes huvituvad Austraalia ajaloost, kultuurist, imelisest loodusest ja matkaradadest, külastada. Meie arvates on see koht, kust tasuks oma reisi alustada, et mõista paremini Austraalia ajalugu ja olemust.

Aga üht-teist sai veel nähtud ja tehtud enne koju jõudmist. Neist edaspidistes postitustes.

PS! Õnnitleme neid, kes tõesti viitsisid selle pika postituse läbi lugeda. 😀

 

Janet ja Kristlin

Austraalia südames

IMG_5418

Vaade kõrbele lennukist

IMG_5423IMG_5415Jõudsime Austraalia südamesse – Põhjaterritooriumile (Northern Territory). Ilm oli üsna mõistlik, ei mingit üleliigset kuumust ega suurt külma. Lennuväljalt pidime jalutama terminali sisse. Kõik oli kuidagi omamoodi. Ühel pool lennukid, teisel pool puud ja põõsad. Kui me lõpuks lennuväljahoonesse sisse saime ning oma kotid üles olime leidnud, siis oli aeg mõelda, mis edasi saab. Meil oli broneeritud auto, kuid selle kättesaamiseni oli veel aega. Tegime siis lennujaama Wi-Fit kasutades ära online check-in, et auto kättesaamine vähem aega võtaks.

DSC_2285

IMG_6037

DSC_2302

Varsti oligi aeg võtta takso ja sõita meie vingele masinale järele. Meie uues ja uhkeks masinas sai sel korral sees elada. Kuna kõrbes ei ole iga nurga taga ööbimiskohta, siis tundus see ainuõige valik olevat. Minu jaoks tundus see veidi hirmuäratav, sest nii suure autoga ei olnud ma varem sõitnud, kuid õnneks harjusin üsna ruttu. Suureks plussiks sellise masina puhul on seegi, et su asjad on kogu aeg kindlas kohas, mitte tagaistmel laiali. Lisaks on söögitegemise ja nõudepesu võimalused ka täiesti olemas.

Esimesel päeval me siiski Alice Springsist kaugemale ei läinud. Meil oli vaja varuda söögikraami ja tahtsime ka veidi linna näha. Alice Springsis ei ole soovitatav pimedas ringi jõlkuda ja seetõttu otsisime veel valges karavanpargi, kus auto täis laadida ja vesi sisse panna.

DSC_2327

Öö oli jube külm. Seda ei osanud me küll oodata. Päeval oli ju mõnus ja soe, veidi tuuline vaid, kuid öösel pidime riideid selga panema, et kuidagi ellu jääda. Hommikuks oli asi selge, et me peame küsima endale soojapuhuri. Kuna me olime autole võtnud paketi, millega sai tasuta igasuguseid vajaminevaid asju juurde küsida, siis kasutasimegi võimalust ja võtsime ka vajamineva puhuri. Sellega oli muidugi mure, et see vajas elektrit. Vähemalt tõi teadmine, et see olemas on, meile natuke sooja juurde.

Alustasime sõitu Uluru poole. Kui linnast välja jõudsime, siis laius igas suunas vaid punane liiv ja põõsad. Ei mingeid maju, lehmakarju, tehaseid, rääkimata inimestest. Aeg-ajalt sõitsid vastu autod, kuid oli ka hetki, mil mitmekümne kilomeetri jooksul ei näinud ühtegi teist masinat. Sõita tuli ainult otse ja otse. Peaaegu pool maad oli seljataga, kui jõudsime ühe tankla juurde Erldunas. See oli pop koht, sest parkimiskohta oli raske leida ja tankurite järjekorrad olid mitu autot pikad. Meiegi tegime seal väikese pausi, et tankida ja jalgu sirutada. Seal kõrval oli emude farm ja neid ilusaid linde sai ka läbi aia imetletud.

DSC_2335DSC_2340IMG_5460

See tankla tähistas ka esimest pööramist pärast paarisada kilomeetrit sirget teed. Tee muutus küll veidi kitsamaks, kuid üldjoontes olid ka järgmised 251 km samasugused – lõputu kõrb, üksikud vastutulevad autod, paar mahajäetud autot tee veeres, paar väikest küla ja kõik.

Jõudsime lõpuks Mount Conneri vaateplatvormile. Ma ei tea, kuidas me küll ei mõelnud sellele, et kohanimi tähistab seda, mida me sealt näeme. Me arvasime millegipärast, et sealt paistabki Uluru. Blondid oleme. Tegime pilte ja mõtlesime, et varsti saame ümber selle kivi kõndima minna. Tagasisõites taipasime, et see ei olegi Uluru, viimane oli ju veidi teise kujuga.

IMG_5467

Uluru asub Uluru-Kata Tjuta rahvuspargis, mis kuulub UNESCO maailmapärandite nimistusse nii oma silmapaistva looduse (al 1987) kui ka kultuuripärandi (al 1994) poolest.

Arvatakse, et aborigeenid on elanud neil aladel juba 30 000 aastat. Esimene valge inimene William Christie Gosse jõudis kaamli seljas Ulurini 1873. aastal ning nimetas selle Ayers Rockiks. 1950. aastatest muutus koht turismiatraktsiooniks. Pärast pikki läbirääkimisi anti maa 1985. aastal aborigeenidele (Traditional Aboriginal Owners) tagasi. Anangu rahvas rentis seejäral maa 99 aastaks föderaalvalitsusele, mis tähendab, et rahvusparki juhivad koos nii Anangu rahvas kui ka Parks Australia.

Ja lõpuks olimegi kohal. Meie ees oli suur ja uhke kivi. Mitte lihtsalt üks kivi, vaid maailmakuulus punane liivakivi Uluru ehk teise nimega Ayers Rock. See kivi on 348 m kõrge, 863 m üle merepiiri ning ümbermõõduks on 9,4 km. Muide, vähemalt kaks kolmandikku Ulurust on veel maa all. Väidetavalt on tegu suuruselt teise monoliidiga maailmas, suurim on Mount Augustus Lääne-Austraalias.

Me jõudsime Uluru juurde vahetult enne päikeseloojangut. Maksime pargi külastamise kolmepäevase tasu – 25 dollarit inimene. Jooksime kiiresti läbi infokeskusest, et uurida, mida ja kus järgnevatel päevadel vaadata. Eelkõige huvitasid meid tol hetkel parimad päikeseloojangu ja -tõusu kohad, et nautida nendega kaasnevat värvidemängu Ulurul. Seejärel sõitsime vaateplatsile, kus oli kümneid autosid juba ees ootamas ning inimesed kaameratega autode katustel seda ilu nautimas ja jäädvustamas.

IMG_5518

Uluru – värvid muutuvad minutitega

IMG_5532

Pärast päikeseloojangut ja sellest tehtud sadu pilte oli aeg leida ööbimiskoht. Selles rahvuspargis ööbida ei tohi ja lähim karavanpark oli 20 km eemal. Ayers Rock Resort oli täis turiste ja elektriga kohast võisime vaid und näha. Pidime leppima tavalise platsiga, lootes, et öösel ära ei külmu.

Ayers Rock Resort ise on suuruselt neljas linn Põhjaterritooriumil Darwini, Alice Springsi ja Katherine´i järel. Seal linnakus on hotellid, telkimisala, pood, bensiinijaam, restoranid, basseinid, tasuta buss ja tasuta õpitoad külastajatele (nt aborigeenide toidulaud), võimalik autosid ja mootorrattaid rentida ja tuure broneerida (nt Ulurut nautida päikeseloojangu ajal kaamli seljas või hoopiski helikopterilt seda imetleda (õnneks Uluru kohal siiski helikopterid ei lenda)), lähedal asub lennujaam. Ööbimine on seal küll kallis (odavaim elektrita plats telkimiseks 43 dollarit öö, meil õnnestus saada campervanidele mõeldud lisaplatsile, kus 25 dollarit öö), ent see ka arusaadav, sest linn asub muust asustusest niivõrd kaugel. Näiteks ümbertöötlemiseks minev prügi saadetakse 1663 km kaugusele Adelaide’i. Adelaidest toob ka kaks korda nädalas 55 meetrit pikk rekka vajalikku kraami Ayers Rock Resorti.

Hommikul ajasime kargud varakult alla, sest päikesetõus ootas. Kui me päikesetõusu ajaks platvormile jõudsime, siis oli seal inimesi juba hordides. Paljudel veel hommikumantelgi seljas, mõnel tekid ümber ja termosedki käes. Mina olin plätudes ja inimesed vaatasid mind kui ilmaimet. Sain ka mitu korda vastata küsimusele, et kas mul külm ei ole. Tegelikult natuke ikka oli küll, kuid vastasin kindlalt, et olen Põhja-Euroopast ja ma olen sellega harjunud.

IMG_5569IMG_5558

Kui päike oli tõusnud, siis oli aeg hommikust süüa ja enne pikemat matka endale väike puhkus lubada. Meid ootas kõigepealt ees kahetunnine ekskursioon (Mala Walk) aborigeenist giidi ja pargivahiga, kes rääkisid Uluruga seonduvatest aborigeenide traditsioonidest. Pärast sõime ning siis võtsime ette 10,6 km jalutuskäigu ümber kivi (Uluru Base Walk) ning õhtu lõpetasime taas kord päikeseloojangut imetledes.

IMG_5583DSC_2467DSC_2537DSC_2547

IMG_5590

Nende koopamaalingute eesmärk on poistele õpetada, kuidas ellu jääda, kust toitu ja juua saab jne

Otsustasime juba enne Uluru juurde sõitu, et meie ei lähe selle otsa ronima, sest see on vastuolus Anangu rahva sooviga, kelle püha koht see on. Ronimine on lubatud vaid turistide kohalemeelitamiseks. See on lubatud Parks Australia poolt sulgeda, kui rahvuspargikülastajatest ronijate protsent langeb alla 20. Kui varemalt sai Uluru otsas panna oma nime kirja, et sa oled sinna tippu jõudnud, siis tänasel päeval saab infokeskuses panna oma nime kirja külalisraamatusse, et sa otsustasid ronimata jätta. Panime ise ka oma nimed kirja. Uluru otsa ronimine on tegelikult vägagi ohtlik. See on väga järsk – 35 hukkunut, vigastatuid kordades rohkem. See suletakse ronimiseks, kui õues on üle 36 soojakraadi. Meie saabumise päeval suleti see kaheks päevaks, sest üks ronimist toetav tugipost oli lahti tulnud.

IMG_5598IMG_5602IMG_5609IMG_5664IMG_5650

IMG_5627

Meie giid

IMG_5719

 

IMG_5724IMG_5739

Ulurust on meil pilte sadu, ent palju jäi veel jäädvustamata, kuna teatud pühapaiku ei tohtinud pildistada/filmida.

Järgmisel hommikul me päikesetõusuks siiski enam kohale ei läinud. Vajasime veidi rohkem und. Sel päeval sõitsime Ulurust veidi kaugemale Kata Tjuta (The Olgas) juurde. Seal olid ees suured kuplikujulised kivid, mitte küll nii suured kui Uluru, kuid üks kividest oli kõrgem küll. Kokku on seal 36 kivi, millest kõrgeim Mt Olga – 546 meetrit. Külastasime Sunset Viewing ala ning seejärel sõitsime Valley of the Windsi, kus imetlesime vaadet Karu vaateplatsilt ning seejärel ronisime üle kivide Karinana vaateplatsilt Kokku 5,4 km. Pärast kosutavat pausi tegime veel 2,6 km-se Walpa Gorge Walki. Ei oskagi öelda, kumb siis rohkem meeldis – Uluru või Kata Tjuta.

IMG_5818

Taamal Kata Tjuta

IMG_5845

Karu Lookout

IMG_5849

IMG_5859

Otsi meie Koaalat 😀

IMG_5864

IMG_5871

Karinana Lookout

Enne karavanparki minekut tegime veel ringi kultuurikeskuses, kus sai lugeda aborigeenide ajaloo, traditsioonide ja kommete kohta. Sel päeval nautisime päikeseloojangut karavanpargis olevalt vaateplatvormilt.

Uuel hommikul viis tee meid Kings Canyoni juurde. Seal ootas meid taas üks korralik matk. Üle kanjoni viis meid matkarada, mis algas 500 astmega üles. See oli paras katsumus, kuid iga aste oli hilisemat ilu väärt. Ülesse jõudes sai imetleda vaateid üle Watarrka rahvuspargi ja kanjoni enda. Mööda kivist teed ja kanjoniservi kõndides jõudsime Edeni aeda, kus sai imetleda rohelist oaasi ja väikest looduslikku basseini. Seal siiski ujuda ei tohtinud, sest tegu on meeste püha kohaga, kuid vaadata oli sellegipoolest ilus. Rada oli 6 km pikk ja selle läbimiseks tervetel ja treenitud inimestel pidi minema 3-4 h. Meie läbisime selle veidi alla kolme tunniga. Ju siis oleme terved ja treenitud. 😀

IMG_5937IMG_5952IMG_5953IMG_5979IMG_5985

IMG_5988IMG_6016Pärast seda üsnagi väsitavat matka võtsime siiski ette veel paaritunnise autosõidu ja jäime ööbima tee veeres paiknevale puhkealale. Peale meie oli seal veel umbes 7-8 masinat. Meil õnnestus teel sinna lõpuks kohata ka dingot.

Hommikul olime pärast tunnikest sõitu taas kord Erlduna tanklas, et hommikust süüa. Endiselt oli seal väga palju autosid. Me pikalt ei peatunudki, sest tahtsime Alice Springsis ka veel ringi vaadata ja sinna oli veel paar tundi sõitu. Lõpuks, kui kohal olime, siis heitsime pilgu linnale Anzac Hilli vaateplatvormilt ning läksime uudistama Lendavate arstide keskust, kes teenindavad neid Austraalia piirkondi, kus arstiabi poleks muidu kiiresti kättesaadav. Astusime sisse ka galeriidesse, et imetleda aborigeenide kunsti. Tänu Uluru giidile oskasime nüüd juba aimata, mida kunstnik mingi täppide või kriipsude reaga võis kujutada.

IMG_6036

IMG_6053

Alice Springs

Järgmisel päeval külastasime kooli nimega Alice Springs School of the Air. Kool sai alguse 1951, mil esmaseks sidevahendiks oli hoopiski raadio (viimane tund raadio vahendusel oli 2005. aastal). See on esimene taoline kool maailmas. Tegu on maailma suurima klassiruumiga, mille pindala on 1300000 ruutkilomeetrit.

IMG_6058

IMG_6066

Kaart, kus on märgitud õpilaste kodud

Tänasel päeval istuvad õpetajad koolis ja on arvuti kaudu ühenduses õpilastega, kes elavad sadu ja tuhandeid kilomeetreid eemal. (Kui mälu ei peta, siis hetkel antud koolis õppimas 140-150 4-14aastast last.) Ka meie saime uudistada, kuidas selline tund toimub. Läbi Skype-i taolise programmi saab õpetaja jälgida lapsi ja vastupidi. Kuna Austraalias on nii pikad vahemaad, siis ei ole igal lapsel võimalik füüsiliselt koolis kohal käia ja nii ei jää nad haridusest ilma. Näiteks õpivad seal koolis need lapsed, kelle vanemad karja kasvatavad või rahvusparkides töötavad, aborigeenide kogukonna lapsed. Lisaks on seal ka mitmeid lapsi, kes reisivadki mööda Austraaliat oma peredega ringi.

Lastel on konkreetne tunniplaan ja õppematerjalid saadetakse nendeni postiga. Paar korda aastas saavad kõik lapsed ühel ajal kokku, et üheskoos sportida, laulda ja mängida. Õpetaja külastab igat last korra aastas lapse kodus. Igal lapsel peab olema ka isiklik õppetöödes abistaja, kes saab teda kohapeal juhendada ning õpetajale edusammudest tagasisidet anda. Kool on õppeedukuselt Põhjaterritooriumi parema 10% seas.

Meile see kool meeldis ja kui oleks vaid rohkem aega olnud, siis oleks tahtnud pikemalt seda kõike jälgida. Paraku aga oli aeg viia auto tagasi ja ise lennujaama poole liikuda. Ees oli veel viimane linn Darwin ja selle ümbruses asuvad rahvuspargid.

IMG_5781IMG_5802

Janet ja Kristlin

NB! Ehkki oleme juba nädala kodumaal viibinud, siis on veel avaldamist ootamas 3-4 blogipostitust, mille proovime peagi ka valmis saada.

 

Idakalda viimane

Meie auto pidaski vastu – jõudsime Cairnsi! Olime väga rõõmsad, kuid enam edasi sellega minna ei riskinud. Linna jõudes sõitsime esimese asjana infoputkasse, et saada selgust erinevate võimaluste kohta Daintree vihmametsa ja Great Barrier Reefile snorgeldama minekuks. Saime hunniku erinevaid voldikuid ja tuuride pakkumisi, mille võtsime plaani õhtul läbi sirvida. Kell oli ka üsna palju, mistõttu läksime karavanparki otsima. Pika tiirutamise peale leidsimegi ühe, kuhu oma telgi üles sättisime. Nii pisikeste platsidega karavanparki pole me varem näinud. Põhimõtteliselt olid autod nii koos, et autoust pärani lahti teha ei saanudki ja öösel võisid kuulda, kuidas ümberringi inimesed norskasid.

DSC_1502

Meie pikaaegne kodu

Hommikul ärkasime teadmata, et see oli meie viimane öö meile armsaks saanud telgis. Nimelt võtsime hommikul esimese asjana ette erinevad autolammutustöökojad ja diilerid. Kohe esimesest kohast saime pakkumise, mille ka hiljem vastu võtsime. Kui enamus lammutusi tahtsid meie autot saada põhimõtteliselt ilma rahata, siis too diiler pakkus vähemalt midagigi. Ehkki meie armas Falconoli meid peaaegu terve aasta võrdlemisi hästi teeninud, siis olime tegelikult ammu leppinud, et selle auto eest me suurt midagi tagasi ei saa. Oluline oli auto kellelegi edasi anda, et see meie nimele ei jääks. Kuigi numbrimärkideta mahajäetud autosid vedeleb siin igal pool tee ääres, siis me looduse huvides oma Falconiga nii teha ei tahtnud.

DSC_1963

Kui diiler oli oma pakkumise teinud ja igaks juhuks maad uuritud ka teistest töökodadest, siis oli asi selge, et nüüd peame auto oma varandusest tühjaks tassima ja veel enne tööpäeva lõppu auto diilerile viima, sest muidu pidi hind veelgi langema. Asusimegi otsima uut öömaja. Leidsime mõistliku hinnaga bäkkerite hosteli, kuid kuna chek-in oli alles kolme tunni pärast, siis sõitsime lähima Vinniese kaltsuka juurde ja hakkasime sorteerima välja enam-vähem kõlbulikku kraami, mida heategevuseks ära anda. Inimesed käisid mööda, töötajad vaatasid mitu korda ukse vahelt, kuid me ikka tõstsime asju kõlbulike asjade kotist prügikotti ja vastupidi. Lõpuks said padjad, tekid, sööginõud, matkatoolid ja palju muud üle antud ja asusime hostelit otsima. Kuna kohale jõudes oli ikka veel aega, siis läksime lühikesele linnatuurile. Kesklinn ja peatänav olid meie hostelist kilomeetri kaugusel ja nii saime mitu korda seal nende päevade jooksul käia. Esimesel korral linna minnes aga jooksime täiesti kogemata ühe väikese Rootsi kohviku otsa. Nende plakatil oli ka Eesti lipp, mis mulle kogemata silma jäi. Läksime kohvikusse asja uurima. Tuli aga välja, et lisaks Rootsist toodud kaubale oli seal ka teistest Euroopa riikidest head ja paremat saada. Nii müüdi seal näiteks Kalevi šokolaade ja komme, kodumaist kõrvitsasalatit ja hapukapsaborši ja veel nipet-näpet. Cairnsis ja selle ümbruses on päris palju eestlastest seljakotirändureid. Neil ikka veab, kui saavad kodumaist kaupa sealt osta.

IMG_5203IMG_5205

Lõpuks saime hostelisse oma asjad sisse viia ja auto tühjaks tassitud ning seejärel oligi aeg teha autoga viimane sõit. Falcon oli meil juuli keskpaigast juuni alguseni ja selle ajavahemikus sai sõidetud 25 000-30 000 km Täpset arvu ei tea, sest enam ei mäleta palju ostes kilomeetreid ees oli.

Täitsime diileri juures paar dokumenti, andsime üle autovõtmed ning jätsime oma Falconiga hüvasti. Loodame, et ta tehakse korda ja ta leiab omale uue(d) ning toreda(d) omaniku(d). Meie aga olime sellest hetkest alates jalamehed. Tipa-tapa, kurval meelel jalutasime linnas ja sadamakail, vaatasime linnabasseinis ujuvaid inimesi, nautisime päikeseloojangut.

DSC_2211

Cairnsis on igal õhtul ööturg, kus leidub suveniire, aasiapäraseid toite, massaaži pakkuvaid asiaate ja muud nänni. Külastasime ka siis seda marketit ja esimesel päeval leppisime vaid kurba meelt hellitava churroga. Kuid etteruttavalt olgu öeldud, et me jõudsime turule ja nende magusalettideni veel ja veel Cairnsis veedetud õhtute jooksu tagasi.

DSC_1903

Turumelu

DSC_1905

DSC_1915

Need on didgeridood

IMG_5220

Churro

IMG_5240

Vahvel jäätise ja šokolaadikreemiga

IMG_5244

Nüüd oli meil uus eesmärk – leida rendiauto. Nimelt oli meil suur tahtmine minna avastama Daintree National Parki ehk kogu planeedi vanimat vihmametsa. Seal leidub loomi ja taimi, mida pole õimalik kohata mitte kusagil mujal maailmas. Saimegi taskukohase hinnaga auto ja laupäeval (10. juunil) sõitsime vihmametsa. Poolteist tundi autosõitu ja viis minutit köistraadiga praamiga üle jõe ja olimegi vihmametsas. Esimeseks peatuseks oli Mount Alexandra vaateplatvorm, kus kohtasime kohe ka ühte hiiglaslikku ämblikku. Inimese käelaba suurune Golden Orb Spider ei olevat õnneks aga mürgine. Edasi viis tee meid Discovery Centre keskusesse kus saime jalutada mööda erinevaid radu vihmametsas ning kuulata erinevate taimede, loomade, lindude ja viljade kohta huvitavat ja harivat juttu läbi isikliku pult-giidi. Saime teada, et igal hetkel enda ümber vaadates võib vihmametsas eristada vähemalt 150 erinevat puud. Lisaks üldisele jutule oli võimalik kuulata ka aborigeenide enda looduse tõlgendusi – näiteks milleks nad mingit taime kasutavad, millised on nende uskumused. Üks rada viis ka torni, kust paistis imeline vaade vihmametsale.

IMG_5250

Sel pildil on Golden Orb Spider, kui hästi vaadata.

DSC_2165

Köispraam

DSC_2014

Vihmamets

DSC_2077IMG_5261IMG_5264

IMG_5270

Kaasuarid, keda me ei näinudki. Väiksem on isane (1,5 m, 35 kg), suurem emane (1,8 m, üle 60 kg). On raskuselt teised ja kasvult kolmandad linnud maailmas. Emasel võib olla 3-5 muna erinevate isastega. Jätab munad isase hoolde ja hiljem tibud ka üles kasvatada. Ise lahkub. Kaasuarid neelavad puuvilju tervelt. Nad ei seedi seemneid, mistõttu iga kehast väljuv seeme on uue vihmametsa taime alge.

IMG_5273

Erinevad vihmametsa viljad. Kaasuarid söövad neid.

IMG_5285

Kaks tegelast kudrutamas

IMG_5259

DSC_1987

Tarka juttu kuulamas

Edasi viis tee meid jäätisevabrikusse, kus sai maitsta värsketest puuviljadest tehtud jäätist. Tolle päeva pakkumises oli mango,  leivapuu vilja, ogaõuna ja Davidsoni ploomi maitsed. Viljapuuaed on kõigile külastajatele uudistamiseks avatud. Lõpuks jõudsime välja Cape Tribulationi vaateplatvormile, kuid kuna pilved olid päikest varjutama tulnud, siis see vaade ei olnud nii piltilus kui reklaamplakatitel nähtu. Kuna õues oli veel siiski valge ja tundsime, et tahaks seda metsa veel lähemalt näha, siis tegime ka lühikese jalutuskäigu Marrdja Boardwalkil.

IMG_5302

IMG_5298

Banaanipuud

DSC_2097

Cape Tribulation

IMG_5332

Vihmametsas kasvavad sellised puud.

IMG_5339

IMG_5347

Keegi tegi vihmametsas nalja.

IMG_5351

Kuid aeg oli hakata Cairnsi poole tagasi liikuma ja enne auto tagastamist tegime veel kiire põike Port Douglasesse ja sealsele Trinity Bay vaateplatvormile. Tuleb märkida, et kaasuare ei õnnestunud meil siingi kohata. (Ehkki üks lind paistis pimedas küll väikese kaasuari moodi välja. Kindel selles aga olla ei saa.)

IMG_5360

Trinity Bay

Pühapäeval oli varajane äratus, sest meid ootas ees Suur Vallrahu (Great Barrier Reef) oma imelise veealuse maailmaga. See oli meie mõlema suur soov ja merehaiguse hirmust hoolimata otsustasime seda ka teha. Kui esimesel päeval Cairnsi jõudes uurisime, millal on tuul kõige väiksem ja meri kõige rahulikum, siis saime vastuseks pühapäeval ja esmaspäeval. Ostsimegi pühapäevaks piletid snorgeldama, kuid hommikul selgus, et tuul on 30 m/s ja üsna pilvine ilm pealekauba. Mis seal siis ikka. Võtsime tabletid sisse ja läksime paati. Üks töötajatest tegi enne sadamast lahkumist lühikese ülevaate sellest, mis meid ees ootamas on. Mainis ka nii muuseas, et tuul on tugev, lained on suured ja isegi tema peab sel päeval võtma merehaiguse vastu rohtu. Muidugi see ei olnud eriti lohutav. Olin valmistunud kõige hullemaks. Etteruttavalt võin öelda, et tabletid mõjusid päris hästi ja meie kalu sel päeval ei toitnud vastupidiselt nii mõnelegi teisele reisijale. Aga need detailid ei olegi olulised.

IMG_5369

Sellise paadiga käisime snorgeldamas.

IMG_5397IMG_5402

Sõit kestis umbes kaks tundi ja olimegi kohal esimeses peatuspunktis. Nüüd oli kaks tundi aega, et snorgeldada ja/või sukelduda. Meie valisime snorgeldamise. Esialgu oli nende lainetega raske hakkama saada, sest nad lükkasid aina paadi poole tagasi, kuid vallrahu oli umbes 50 meetrit eemal. Lõpuks jõudsime vallrahu seinani ja imeline korallimeri oli meie ees. Nii palju erinevaid värve, kujusid ja suuruseid. Nii palju erinevaid kalu ja teisi mereloomi.

Kristlin läks korraks paadile oma maski kohendama ja mina jäin üksinda seda ilu nautima, kui järsku tundsin jubedat valu oma paremal käel, mis hetk hiljem lõi ka vasakule jalale. Sain aru, et kordub aasta tagasi Tais juhtunu. Hakkasin kätega vehkima, et keegi mind päästma tuleks, sest selleks hetkeks tundsin valu ja kipitust ka vasakul käel, paremal jalal ja kõril. Kui meeskonnaliige päästerõngaga minuni jõudis, siis olin üsna veendunud, et tegu oli meduusiga. Seda kinnitas ka töötaja, kes mu käes olnud kaamera küljest meduusi niidi ära võttis. Mind toimetati paadile ja valati äädikaga üle. Kuulsin, kuidas töötajad omavahel arutasid, mis meduusiga oli tegu. Väidetavalt oli see Blue Bottle Jellyfish, kes pidi olema küll valus ja ebameeldiv, kuid inimesele ohutu. Lootsin, et nende teadmised on piisavad ja ma ei pea endale helikopterit järgi kutsuma. Valust sai ühel hetkel tulitamine ja kipitamine. Istusin seal paadis aeg-ajalt äädikaga pritsides ja külma peal hoides. Valu pidi poole tunniga kaduma. No läks veidi kauem, sest pärast lõunapausi, kui teisele vallrahule sõitsime, andis kipitus ikka veel tunda. Ma otsustasin siiski, et ei lase sellel oma tuju rikkuda ja hüppasin koos teistega ookeanisse uuele snorgeldamise ringile. Sel korral olin valvsam ja hoidsin pidevalt silma ümbrusel peal, et ei peaks enam ühegi meduusiga tegemist tegema. Õigesti tegin, et vette tagasi läksin, sest tuul oli veidi raugenud ja vee läbipaistvus paranenud. Teine snorgeldamise koht pakkus veelgi rohkem silmailu.

FHD0024FHD0014FHD0027FHD0010DSC_2189

Päev merel möödus üsna ruttu. Oleksime tahtnud veelgi kauem seda kõike nautida. Kaks tundi ühes kohas ja kaks teises kohas tundus enne mereleminekut jube pika ajana, kuid tagantjärele mõeldes läks see aeg jube ruttu. (Kokku kestis reis peaaegu 8 tundi.) Oleme nüüd taas ühe kogemuse võrra rikkamad – oleme näinud Suurt Vallrahu nii õhust kui ka vee alt. Mõlemad olid suurepärased kogemused!

Esmaspäeval käisime veel mööda linna ja nautisime Cairnsi elu. Ehkki plaan oli see päev veeta Kurandas, siis suure väsimuse tõttu loobusime sellest väljasõidust.

IMG_5409

Cairns

IMG_5246IMG_5215IMG_5232IMG_5210

Teisipäeva varahommikul suundusime lennujaama, et lennata Austraalia südamesse – Alice Springsi. Kividest, matkaradadest ja aborigeenidest aga juba järgmises postituses.

IMG_5305

Vihmametsas söömas käies oli selline kiri üleval. 

Janet ja Kristlin

IMG_5413

Siis veel oli lubatud 23 kg + 7 kg käsipagasit. (Taisse lennates pidime kolm kilo vähemaks saama ja avastasime seda viimasel õhtul.)

Lõpusirge

IMG_5018

DSC_1680

IMG_5037IMG_5028

Pärast lennureisi jõudsime ööseks Bowenisse. Hommikul kimasime edasi Townsville’i poole. Selles linnas oli parajasti tänavalaat, kust me saime imemaitsvat suhkruroojooki.

IMG_4807

Infoputkas uurisime Magnetic Islandi kohta, kuid otsustasime, et seekord sinna ei lähe. Kartsime, et jääme ajahätta. Tegime hoopis väikese jalutuskäigu linnas ja seejärel sõitsime vaateplatvormile. Pärast seda kolme kilomeetrit kurvilisi teid ülesmäge otsustas meie auto hakata  allaandmise märke ilmutama. Üles jõudes tundsin imelikku rehvi põlemise haisu ja kapotti avades nägin ka veidi tossu. See ehmatas meid korralikult ära ja kartsime, et nüüd peame edasi minema jalgsi. Nimelt lasime auto vahetult enne Romast lahkumist autotöökojas üle vaadata. Seda siis seetõttu, et kas on üldse lootust autot Queenslandis müüma hakata. Kuna meie auto on Lõuna-Austraalia regoga, mis on ainus osariik, mis ei nõua ülevaatust, siis pidime seda nüüd tegema, et saaksime autot siin müüa. Töökojas selgus, et peamiseks takistuseks, miks me ei saa müüa, on Queenslandi osariigi tõendi puudumine selle kohta, et meil on gaasiseadeldisega auto. Selle saamine maksab aga sama palju kui auto ise väärt on. Lisaks sellele olid rehvid läbi ja mõned nipet-näpet asjad veel. See oleks tähendanud, et ülevaatuse läbimine oleks maksma läinud üle 2000 dollari. Loobusime sellest ja leppisime mõttega, et auto läheb lammutusse. Kuna meil oli tol hetkel veel ees vaid 2500 km, siis hoidsime pöialt, et peame selle tee vastu. Mehaanik küll hoidis kahe käega peast kinni ja ütles, et nende rehvidega me küll kuhugi ei jõua.

DSC_1565

Mõni hommik saime telgist otse basseini.

Nüüd, kui olime Townsville’i kõige kõrgemas tipus, tundus, et olukord on lootusetu. Aga olime selleks kõigeks juba eelnevalt valmistunud ja oma asjad ära pakkinud, et vajadusel kotid selga visata ja bussiga oma teekonda jätkata. Lasime autol veidi puhata sel ajal, kui ise vaadet linnale nautisime.

IMG_4822

Townsville

IMG_4813

Kõik läks hästi ja jõudsime probleemideta mäest alla. Hoidsime hinge kinni, et jõuaksime ikkagi Cairnsini välja, ja jätkasime sõitu.

Sõitsime ja sõitsime ning otsustasime ööbida Inghamis. Hommikul võtsime suuna Wallaman Fallsi poole. Jälle ootas ees kurviline tee ja mäkketõus. Hoidsin hinge kinni, et seal vihmametsa vahel meie auto ikka vastu peaks, kuid veidi üle kilomeetri mägist teed ja kordus sama, mis Townsville’i vaateplatvormile sõites. Pidasime nõu ja otsustasime keerata otsa ringi ning sõita linna tagasi. Infost küsisime nõu rendiautode kohta, sest tahtsime kindlasti seda juga vaatama minna. Tegu on Austraalia kõrgeima ühejoalise joaga – 268 meetrit. Nii väikses linnas aga auto rentimise võimalust ei olnud. Selle asemel aga saime kiirkorras personaalse juhi koos autoga (kohalik pensionär, kes tuure korraldab). Alustasime uuesti sõitu joa poole. Meie juht-giid andis meile ülevaate suhkrurooistandustest, kohalikest taimedest ja paljust muust. Vihmametsas sõites hoidsime silmad lahti, et trehvata kaasuare (cassowaries), kuid paraku tulutult. Mäkke jõudes nautisime vaadet joale, kuid kuna sellest oli meie jaoks veel vähe, siis võtsime ette matka joa alla. Need kaks kilomeetrit mööda kitsast ja käänulist teed allamäge üritasime mitte mõelda sellele, et pärast peab veel sama teed pidi ka üles saama. Ilmselt on see üks raskemaid matkasid olnud, kuid me saime hakkama ja olimegi üsna varsti joa all. Vette me ei kippunud, kuid ilusat vaadet pildistasime ja nautisime mõnda aega. Seejärel kogusime kokku oma viimased jõuvarud ja ronisime üles tagasi. Oi, kui hea see tunne oli, kui olime selle lõpuks ära teinud. Väärt kogemus!

IMG_4932

Poolel teel üles

IMG_4852

Wallaman Falls

IMG_4859

IMG_4935

Peaaegu all

IMG_4937

Jõudsime kohale

IMG_4973

DSC_1650

Üles oli päris raske ronida

Giid viis meid seejärel kohta, kus võib sageli nokkloomi näha, kuid nagu meie puhul juba üsna tavaks saanud, siis loomad end meile väga näitama ei kipu. Nii ka sel korral.

IMG_5010

Nägime kilpkonnasid, kuid nokkloomi ei näinud.

Tegime pärast nelja tundi koos personaalse juhiga ka väikese peatuse kohalikus pubis, kus on aastal 1943 kirjutatud luuletus “Pub without Beer”. Luuletus põhineb tõestisündinud lool, kus farmer  sõitis 20 miili pubisse õlle järele, ent Ameerika sõjaväelased olid pubi eelmisel õhtul tühjaks joonud, mistõttu pidi mees minema koju kainena. Selle luuletuse põhjal on loodud Austraalias väga populaarne outback-laul “A Pub With No Beer”. Giid tegi meile seal pubis ka joogid välja.

Õhtuks sõitsime Cardwelli, kus seadsime end üles järjekordses karavanpargis, sest tasuta alasid me ei leidnud. Hommikul tegime taas väikese linnatuuri ja jalutuskäigu muulil. Olime jõudnud banaaniistanduste piirkonda ja nii võis tee ääres näha ka putkasid, kust banaane osta sai. Võtsime meiegi ühest kioskist mõned banaanid ja jätkasime sõitu. Liikusime edasi Mission Beachi poole, kus pidavat olema väga suur võimalus kaasuare näha, kuid ei näinud me sealgi ühtegi. Jalutasime rannas ja vaatasime, kuidas langevarjurid rannaliivale maanduvad. Nüüd, kui oli aeg varem ostetud banaane nosima hakata, avastas Kristlin oma banaani seest ämbliku. Enne Aussi tulekut sattusin paar korda lugema artikleid sellest, et Austraalias avastas keegi oma banaani seest redbacki jne. Ma ei uskunud, et meil nii võib minna. Tegu ei olnud siiski redbackiga, kuid sellegipoolest ei olnud see meeldiv üllatus.

DSC_1729

Langevarjurid maandusid otse meie ees.

IMG_5044

IMG_5090

Rand täis kookoseid

IMG_5118

Kuid meil oli ikka veel üsna pikk maa minna ja nii jätkasimegi sõitu, et lõunaks Innisfaili jõuda. Otsustasime, et me kaugemale sel päeval minna ei tahagi ja panime telgi karavanpargis püsti. Tutvusime linnaga ja jalutasime jõe ääres. Õhtul tegime valmis veel järgmise päeva lõunasöögi ja sättisime end üsna varakult magama.

Uus päev ja uue hooga pakkisime oma telgi kokku ja võtsime ette kaks juga. Esimeseks sihtpunktiks oli Millaa Millaa juga. Kuna sõitsime esialgu joast mööda, siis jõudsime taas kord infoputkasse. Sealt uurisime ka lähedal asuva pargi kohta, kus saab nokkloomi näha. Võtsime suuna hoopis nende väikeste tegelaste poole. Ometi kord oli meil võimalus näha ka neid vahvaid loomi. Olgugi, et nad meile väga ennast näidata ei tahtnud ja kaldal päevitamas me neid ei näinud, ent saime siiski näha neid üsna lähedal ujumas ja pilliroo vahel söömas. Jälgisime neid seal pool tunnikest, siis suundusime edasi Millaa Millaa joa poole. Järjekordselt oli tegu väga ilusa kohaga ja me ei saanud seekord ujumisest loobuda. Nii me selles üsna jahedas vees sulistasimegi, kuni turiste hakkas aina juurde tulema ja otsustasime hoopis edasi liikuda.

IMG_5169

Millaa Millaa Falls

IMG_5178IMG_5152

Teiseks joaks sel päeval oli Josephine Falls. Mööda kivimürakaid voolav vesi tekitas väga mõnusa vaatepildi. Seal oli julgematel võimalus ka lasta mööda kivi liugu vette. Meie sel korral vette ronima ei hakanud. Päike hakkas loojuma ja ilm ei olnud enam nii soe, et seal jahedas vees sulistada. Pealegi on tegu üsna ohtliku kohaga, kus on surma saanud palju inimesi. Seda tulenevalt vee kiiretest ja ootamatutest tõusudest. Pärast kahte eelmist juga see koht nii suurt vaimustust enam ei tekitanud ka.

IMG_5184

Josephine Falls

Viimane lõpusirge ja olimegi meie viimases sihtpunktis sellel idakalda reisil. Jõudsime Cairnsi.

DSC_1829

Janet ja Kristlin

Vaade ülevalt

Airlie Beachis oli kindel plaan teha kohe selgeks, mis pakkumisi on Whitsunday saarte nägemiseks. The Whitsundays asuvad Korallimeres, neid on kokku 74. Eriti huvitas meid Whitsunday saarel asuva Austraalia ilusaimaks rannaks peetava Whitehaven Beachi nägemine. Pilt sellest samast rannast on ka meie blogi päitses. Kuna ilmaprognoos meile midagi head ei lubanud, siis ei julgenud seda reisi ära broneerida. Võtsime plaaniks, et hommik on õhtust targem ja ehk tuuled pöörduvad. Õhtul külastasime Airlie Beachi linnamelu. Tegu on kuurortlinnaga, kus igal õhtul saab nautida elavat muusikat ja pubimelu. Ka meie hosteli all oli pubi, mis oli noori seljakotirändureid täis. Meie suured joomasõbrad ei ole ja loobusime sellest peost.

Esimese asjana läksime hommikul uurima, kas on infotöötajatel meile paremaid uudiseid ilma osas jagada. Vihma küll enam ei lubatud, kuid tuul pidi järgnevatel päevadel väga tugev olema. Otsustasime Janeti merehaiguse tõttu loobuda snorgeldamise tuurist ja paadisõidust Whitehaven Beachile. Selle asemel valisime väikelennukiga tuuritamise Whitsunday saarte ja Suure Vallrahu (Great Barrier Reef) kohal. Õnneks olid päevasele lennule täpselt kaks vaba kohta ja nii me jäimegi lennu algust ootama. Aega sisustasime Airlie Beachi laadal ja poodides. Pakkisime ka oma asjad autosse, et pärast lennureisi jätkata veel samal päeval sõiduga Townsville’i suunas.

Kell üks korjati meid bussi peale, et sõita lennujaama poole. Kõik tundus ilus ja tore ning hirmu meil ei olnudki. Sel hetkel, kui lennukile pandi hääled sisse ja me hoovõturajalt üles tõusime, hakkas närv juba võdisema. Me ei olnud ju sellele üldse mõelnud, et tuul võib ka väikelennukeid raputada. Nii tundus see tunniajane reis pika kannatusena. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull. Tõsi on, et lennuk raputas ja see ajas meil kohati südame pahaks, kuid see vaade ja see kogemus oli seda kõike kakssada protsenti väärt! See vau-efekt, mida me kogesime, on meie üks lemmikumaid selle aasta jooksul. Me ei olnud kindlad, kas on õigem minna Whitehaven Beachi vaatama taevast või maa pealt, kuid usun, et taevast nägi seda ilu rohkem ja terviklikumalt. Samuti ei oleks meil muidu olnud võimalust imetleda Great Barrier Reefi ühte tuntumat korallrahu Heart Reefi ehk südamekujulist rahu. Ma võiksingi siia neid ülistusi kirjutama jääda, kuid selle asemel panen pildid ja lõpetan selle postituse. Oma silmaga nägi see muidugi palju ilusam välja kui piltidelt näha.

Mõned faktid. Suur Vallrahu on 2600 km pikk, pindala 344 400 ruutkilomeetrit. See koosneb 2900 korallrahust ja 900 saarest. Suur Vallrahu on nähtav kosmosest. Aastast 1981 kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse ning on arvatud ka seitsme looduse maailmaime hulka. Nimelt on korallrahusüsteemi näol tegu maailma suurima orgnismide valmistatud struktuuriga, mille on ehitanud miljardid pisikesed organismid, keda kutsutakse korallpolüüpideks. (Wikipedia)

PS! Kuna pildid on tehtud läbi lennukiklaasi, siis on suuremal osal neist näha vari. Kahjuks ei märganud selle tekkimist enne maandumist.

DSC_1366DSC_1329

DSC_1362

Sellise autopaadiga saab ka veele minna.

IMG_4619

See sõber istus hosteli kõrval ja jälgis möödujaid.

IMG_4620

IMG_4639

Airlie Beach

DSC_1367

Valmis lennuks

DSC_1376IMG_4650

IMG_4741

Paistab nagu kallas, kuid tegelikult on päris mitu-mitu meetrit vee all.

IMG_4750

Samuti ka siin. Vesi on nii selge.

IMG_4803

Heart Reef (äkki oli selles kohas 10 m sügavus aga enam ei mäleta ka täpselt mida räägiti)

DSC_1431

IMG_4802

Whitehaven beach

DSC_1413

Päris hirmus, kui taevas teist lennukit nii lähedalt näed.

DSC_1494

Selline oli ka meie emotsioon, kui olime maandunud ja seda ilu kogenud.

Janet ja Kristlin

Why is the rum always gone? 

Kui Fraser Island nähtud ja Hervey Bayle tiir peale tehtud, siis oli aeg liikuda edasi põhja poole. Uue päeva eesmärgiks oli läbida kolm linna, kuid esimesest me tegelikult kaugemale ei jõudnudki. Nimelt olime jõudnud linna, kus valmistatakse rummi. Bundabergis asub Austraalia kuulsaim rummitehas – Bundaberg Rum -, mille tooted on pälvinud palju tunnustust üle kogu maailma. Meil ei olnud üldse plaani rummivabrikusse minna, kuid sinna jõudes andis sisetunne märku, et seda peaks siiski nägema. Nii me pärast paaritunnist linnatuuri ja imehead šokolaadikooki ühes väikeses kohvikus asusimegi rummivabriku poole teele.

IMG_4478

Bundabergi linna purskkaev, kus purskas roosa vesi.

IMG_4480

DSC_1026

Linn oli täis selliseid lillasid lipsukesi. Me ei saanudki teada põhjust.

IMG_4485

Ülimaitsvad koogid.

IMG_4481

Bundabergis tehakse ka erinevate maitsetega limonaade.

Kõigepealt paluti meil kõik oma asjad panna lukustatud kappi, sest muidu võivad need kukkuda rummi sisse. Tegelikult ei olnud sellist ohtu mitte kusagil. Ühtlasi võeti meilt ka võimalus jäädvustada seal kogetut ja nähtut. See selleks. Meile räägiti, kuidas rummi tehakse, näidati ruumi, kus oli hetkel 2 miljonit liitrit klaasistumata suhkrut ehk siis suhkrusiirupit. Tutvustati erinevaid tünne, näidati, kuidas pärm kerkib, räägiti erinevatest rummisortidest, mida Bundaberg Rum valmistab jne. Seda kõike saatis pidev magus aroom, mis lõpuks juba vaikselt vastugi hakkas. Tunniajane ekskursioon lõppes vabal valikul erinevate rummide ja likööride joomisega (klaasid pandi ikka täis). Kuna mina olin roolis, siis sain vaid natuke maitsta, rohkem ei riskinud. Aga teised ikka jõid seda mõnuga. Kuna jõudsime vabrikusse paar minutit enne ekskursiooni algust, siis muuseumi külastuse jätsime kõige lõppu. Nii me juba suletud muuseumi uste taga heitsime kiire pilgu ka rummi tegemise ajaloole.

IMG_4488

IMG_4491

Hästi palju rummi.

IMG_4501

Muuseum oli ehitatud vaatide sisse.

IMG_4495

Paljast rummi, ei mingit koksi.

DSC_1035

Selles šeifis hoitakse peidus Bundabergi rummitehase 125. aastapäevaks valmistatud rummi retsepti.

Järgmiseks sihtpunktiks oli meil valitud Mon Repos, kus saab näha merikilpkonnasid. Viimasel hetkel tegime kiire guugelduse, et saada teada, mis kellaajal sinna kõige parem minna oleks. Selgus hoopiski, et parajasti ei ole hooaega ja kilbusid ei näegi. Igaks juhuks läksime infokeskusesse selle kohta järele pärima. Saime sealtki kinnitust, et sinnasõit ei tasu praegusel ajal ära. Kell hakkas juba õhtusse veerema ja otsisime telkimiseks kohta Bundabergis.

Leidsime hea hinnaga karavanpargi, kus oli väga normaalse kiirusega piiramatu internet. (Tavalisti puudub karavanparkides WiFi või on piiratud 100-300 mb, olematust kiirusest ei tasu rääkidagi. Üldse siin riigis väga kehv interneti leviala.) See oli küll meeldiv uudis. Öösel aga oli veidi külm magada. Siin on ikkagi talveperiood ja ööd on kümne kraadi ringis.

Hommikul hüppasime läbi autopesulast, et linnukakast lahti saada. Eelnevatel päevadel Hervey Bays ööbides oli meil auto ja telk suure puu all, mistõttu olid hommikuks mõlemad korraliku kakalaviini saanud. Teisel hommikul oli asi juba kaks korda hullem. Nii me seal telki enne selle kokkupakkimist lapiga pesimegi ja nüüd oli aeg ka autot veidi viisakamaks teha. Oleme aasta jooksul päris mitu korda oma Falconit ikka pesemas käinud. Ma ei mäletagi, kas olen autopesulatest rääkinud. Asi käib kõik mündi sisestamise süsteemiga. Viskad mündi aparaati, valid, mida sa soovid teha. Siis on vastavalt pesulale üks ja pool või kaks minutit aega pesta. Seejärel viskad järgmise mündi jne.

DSC_1096

Käed väsivad päris ära, kui kümme minutit järjest selle survepesuriga pesta. Lisaks see voolik on jube tüütu ja on pidevalt jalus.

Edasi viis tee meid Agnes Watersi ja Town of 1770 poole. Esimene siis on väike linnake mere ääres. Seal pidavat olema kõige põhjapoolsemad surfirannad. Meie tegime lühikese (nii umbes pooletunnise) jalutuskäigu vaateplatvormile, et teha mõned pildid ilusast merevaatest. Seejärel sõitsime edasi Town of 1770 poole.

Town of 1770 või siis Seventeen Seventy on linn, mis sai oma nime selle järgi, kui 1770. aasta mais James Cook sinna oma meeskonnaga randus. Seda linna peetakse ka Queenslandi osariigi sünnilinnaks. Town of 1770 tundus juba palju mõnusam ja veetsime seal veidi rohkem aega. Jalutasime mööda mereäärt ja nautisime rahu ja vaikust. Mõned inimesed olid siin ja seal päevitamas ja kaks meest ujusid ühelt kaldalt teisele, kuid üldiselt oli kõik vaikne ja võisid kuulda vaid merekohinat. Vesi oli selge ja puhas. Tahtsime isegi ujuma minna, kuid terve päev oli üsna jahe ja jätsime seekord ujumise vahele. Tegelikult oli meil ka ajaga veidi kitsas käes. Soovisime enne pimedat jõuda Rockhamptonisse, kuhu oli umbes kaks ja pool tundi sõitu, kuid terve tee oli täis ehitustöid ja seetõttu oli sõit veelgi pikem. Heitsime veel kiiruga pilgu enne sõitma hakkamist James Cooki mälestusmärgile ja tegime kaks ülipisikest matka vaateplatvormidele. Need aga suurt vaimustust meis jälle ei tekitanud, sest oleme näinud ilusamaidki vaateid.

IMG_4516

1770

IMG_4522IMG_4531

IMG_4536

Briti meresõitja James Cooki mälestusmärk

IMG_4552

Briti meresõitja James Cooki mälestusmärk

Ülejäänud päeva veetsime autos ja õhtuks leidsime ööbimiskoha Rockhamptoni linna kõrval asuvas väiksemas kohas nimega Gracemere. Leidsime uue lemmikkaravanpargi. Mõnus ja rahulik koht, puhas ja viisakas, ülilahe bassein koos liumäega ja väikest muuseumi meenutav väliköök. Õhtul saime pealekauba tasuta burgerit. Nimelt on parajasti käimas erinevate osariikide vahelised ragbi sportmängud ja kõik olid kutsutud seda koos vaatama. Enne seda aga jagas pererahvas tasuta süüa. Ülihea burger ja isegi Kristlin kiitis seda liha seal vahel. Vestlesime kolme kohaliku vanema inimesega, keda huvitas, mida me Aussis teeme ja mida me näinud oleme ning seejärel kõigile üllatuseks läksime basseini. Nende jaoks on siiski talv ja basseinist kõnnivad nad suure kaarega mööda. Meie suplesime jahedast õhust hoolimata siiski selles soojas basseinivees.

IMG_4562 copy

Meie lemmik karavanpargi bassein ja vinge liumägi

Uus päev algas kiire peatusega Rockhamptonis ja seejärel jätkus sõit ikka põhja poole. Selles kandis (tegelikult juba Bundabergist alates) on tee ääres väga palju suhkruroopõlde. Meil õnnestuski lõunapaus teha väikeses külakeses suhkruroopõldude vahel.

IMG_4569

Suhkruroog

Õhtuks jõudsime Mackay linna, kus leidsime jälle väga hea internetiga karavanpargi. Saime ajada veel tähtsaid asju, nagu seda oli autorent. Kuid sellest rohkem hetkel ei räägi.

Hommikul käisime Kuninganna pargis orhideede näitust vaatamas. Seejärel viskasime pilgu peale ka kohalikule rannale, kuid ilm oli tol päeval sombune ja lubatud suurt ilu meie seal ei näinud. Meil oli plaan minna ka tunnikese autosõidu kaugusele asuvasse Eungella rahvusparki nokkloomi vaatama, kuid neid tegelasi pidi nägema alles päikeseloojangu ajal. Meil kahjuks nii palju aega ei olnud ja pidime nende uudistamisest loobuma.

IMG_4585IMG_4574

Õhtuks jõudsime Airlie Beachi. Kuna selleks ööks lubas korraliku vihma, siis võtsime toa backpackerite hostelis. Sellest juba järgmises postituses.

Janet ja Kristlin

 

Fraser Coast

Mul oli plaan igal õhtul kirjutada üles, mida teinud oleme ja seejärel postitada see blogisse. Paraku aga oleme õhtuti nii väsinud, et blogi kirjutamisest võib vaid und näha. Seega peate endiselt lugema meie tegemistest paari nädalase hilinemisega.

Plaanisime oma tripiga alustada juba reedel, kuid kuna tegime autole väikese remondi, siis saime sõiduga alustada alles laupäeva hommikul. Esimene sihtpunkt oli minna veel viimast korda Roma Vinniese kaltsukasse. Seekord mitte riideid jahtima, vaid riideid sinna viima. Kuna aastaga on meil kogunenud igasuguseid asju, mida me enam ei vaja, siis otsustasime autot veidi kergemaks teha ja viisime need asjad taaskasutuskeskusesse. Tegelikult üleliigseid riideid seal väga ei olnudki, sest mõni nädal varem olin mina oma vanu riideid suure kotiga juba Chinchilla linna Vinniesesse andnud. Aga meil leidus lisaks mõnele hilbule ka näiteks mahlapress, mille me reisi alguses Leetoni kaltsukast ostnud olime ja millega mõned korrad isegi värsket apelsinimahla tegime. Siis oli meil erinevaid grillimistarvikuid, mille eestlastest bäkkerid meile andsid. Kuna me suuremat osa neist ei kasutanud, siis andsime ka need ära. Mõned raamatud, mis samuti kaltsukast ostetud, meie töösaapad ja nipet-näpet veel leiavad ehk uued omanikud. (Otsustasime Vinniese kasuks, sest saadud tulu läheb heategevuseks – kodutute, põgenike, aborigeenide abistamine jne.) Auto tagaiste sai kohe palju tühjemaks. Aga see ei olnud veel kõik. Kuna aastaga on kogunenud ka riideid, mida ei kannatanud enam ka kaltsukasse viia, siis saime ka kaks suurt kilekotti riietega (peamiselt tööriided) prügikasti visata. Nüüd oli tagaistmel ruumi isegi ühe inimese jaoks. Aga ega see kauaks nii ei jäänud. Autos elades on paratamatu see, et ühel hetkel jäävad asjad kotti panemise asemel istmetele vedelema. Nüüd on autos jälle korralik seapesa.

DSC_0716

Queenslandis on tee ääres väikesed kioskid, kus jagatakse tasuta kohvi autojuhtidele.

Aga mitte sellest ei tulnud ma siia kirjutama. Laupäeval tegime päris pika sõidu. Plaan oli jõuda välja Hervey Baysse. Viissada kilomeetrit sai sõidetud, kui põikasime sisse Mary Poppinsi autori sünnilinna, et seal asuvast Poppinsi kujust pilti teha. Maryborough linna jõudes avastasime aga, et see on jube armas linnake ja me tahaksime seal veidi rohkem ringi vaadata. Kuna meil aega on varuga ja päevaplaanid ei ole kivisse raiutud, siis otsustasimegi öö veeta hoopis selles linnas.

DSC_0721

Alguses leidsime selle Mary Poppinsi kuju. Arvasime, et see ongi see õige.

IMG_4112

Järgmisel päeval leidsime juhuslikult selle õige ka üles.

IMG_4054

Tänaval oli raamatuvahetuse riiul. Võta üks ja pane teine asemele.

Õhtul me väga enam ringi ei jõlkunud, ehkki jõe ääres jalutades kostus tänavatele baaridest ja sisehoovidest mõnus muusika. Väsimus oli suur ja läksime varakult magama. Pühapäeva hommikul aga võtsime ette linnaga tutvumise. Selles linnas on iga kuu viimasel pühapäeval heategevuslik üritus ja meie sattusime just samal ajal seal olema. See ei olnud küll midagi väga suurt, kuid vaadata oli nii mõndagi. Näiteks Kuninganna pargis sai sõita väikeste süte peal sõitvate rongidega – ka meie kasutasime võimalust midagi sellist kogeda. Kuulata sai kohaliku puhkpilliorkestri kontserti, lisaks toimus linnas veel ka vanade autode näitus, esinesid kõhutantsijad, lühike zumba trenn jne. Tegevust jätkus küll ja ilm oli ka ilus, et seal ringi jalutada ning kõike nautida. Põikasime söögivarude täiendamiseks läbi ka kaubanduskeskusest ja õige varsti alustasimegi lühikest sõitu Hervey Bay poole.

IMG_4065

DSC_0763

Sellised võimsad puud kasvavad siin.

DSC_0740

Kõhutantsijad.

IMG_4083

IMG_4076

Rongisõit

IMG_4092

Rong tossas ka, ikka nagu päris.

IMG_4106

Pisikesed söed. 

IMG_4061

Selliseid autosid oli tänav täis.

Hervey Bay on armas sadamalinnake, mis meenutab veidi Gold Coasti, kuid samas ka Taimaad. Meie tulime siia eelkõige sellepärast, et sõita Fraser Islandile. Munadepüha nädalavahetusel Noosa Headsis ja Rainbow Beachil käies jäi meil Fraseril käimata, sest kõik tuurid olid juba täis. Tahtsime aga väga seda saart näha ja pidime siiapoole tagasi tulema.

IMG_4126

Sadam

DSC_0810

Päikeseloojang

 

IMG_4141

Selline tegelane jälgis meid kaks õhtut.

Fraser Island on 123 km pikk ja 22 km lai. See saar on oma 184 000 hektariga maailma kõige suurem liivasaar. Fraser Island ehk Paradiisisaar (nagu aborigeenid seda kutsuvad) kuulub alates 1992. aastast maailmapärandi nimistusse.

Esmaspäeval ootaski meid ees Fraser Islandi tuur. Hommikul korjas buss meid karavanpargist peale ja seejärel suundus sadama poole. Nimelt saab saarel sõita vaid neljaveoliste masinatega, mistõttu me oma autoga sinna minna ei saanud. Veidike vähem kui tunnike praamisõitu ja kohal me olimegi. Reisijad jaotati erinevate neljaveoliste busside vahel vastavalt sellele, kui pikaks ajaks nad saarele jäävad – üheks või kaheks päevaks. Meie valisime ühepäevase tuuri, et säästa raha ja ka aega. Meie bussijuht ja giid oli Steve. Sellel mehel jätkus juttu terveks päevaks. Ta ainult rääkis ja rääkis. Ega ta ei rääkinud niisama tühja loba, vaid ikka selle saare kohta. Seda oli väga huvitav kuulata, kuid kahjuks lõpuks oli väsimus nii suur, et suur osa juttu läks kõrvust mööda.

Meie tuur algas korraliku ameerikamäega mööda liivast saart. Buss rappus nii mis kole ja ma hoidsin hinge kinni, et merehaigeks ei jääks. Õnneks selle rappumise ja loksumisega harjusime õige pea ära.

IMG_4251

Meie 4wd buss.

Esimene peatus oli Lake McKenzie järve ääres. See on vihmavee järv. Vesi oli selge nagu klaas ning piisavalt soe, et seal mõnda aega mõnuleda. Järv on keskelt umbes 9 meetrit sügav ja sügavaks läheb see ka üsna järsult. See on ilmselt kõige puhtama veega veekogu, kus me kunagi ujunud oleme. Ja kui valge veel see rannaliiv oli!

IMG_4154

Lake McKenzie

IMG_4158

DSC_0840

IMG_4193IMG_4234

Teiseks peatuspunktiks sai Central Station ja vihmamets. Jalutasime lähistroopilises vihmametsas ja kuulasime giidi tarka juttu. Fraseri vihmamets on omanäoline juba seetõttu, et see on ainus vihmamets maailmas, kus kasvavad liivasel pinnasel 200-meetrised puud.

IMG_4240

Meie giid-bussijuht

IMG_4249

Iga soovija võis end korraks metsakuningannana tunda.

DSC_0907

Väga kõrged puud

Pärast kosutavat ujumist järves ja jalutuskäiku metsas viidi meid Eurong Beach Resorti lõunat sööma, kus Rootsi lauas saime õgida end kurguni täis. Inimene ükskord ka ei õpi, et Rootsi laud ei tähenda, et pead ennast lõhki sööma. Saab ka mõistliku portsu võtta. Igal juhul saime me kõhud heast ja paremast väga täis ning jätkasime sõitu mööda 75-Mile Beachi (75 miili rand). Kimasime mööda veepiiri, ületades vahepeal väikeseid ookeanisse suubuvaid jõgesid. Soovijatel oli lisaraha eest võimalik teha väikelennukiga tiir saare ja ookeani kohal, meie seekord loobusime.

DSC_0935

Muide Fraser Island on üks kahest paigast maailmas, kus lennuk tõuseb ja maandub rannaliival. 

Lõpuks jõudsime välja värviliste liivakaljude juurde (The Pinnacles). Värvilised künkad olid ilusad küll, kuid Rainbow Beachil nähtute kõrval need vaimustust ei tekitanud. Sel päeval lihtsalt üle 2-3 värvi ei eristanud, tegelikult teatakse seal olenevalt ilmastikuoludest näha olevat koguni 72 erinevat värvitooni. Mis aga oli huvitav ja ilus oli SS Maheno Shipwreck ehk siis vana laevavrakk, mis on seal olnud aastast 1935. Maheno laev sõitis Uus-Meremaa ja Austraalia vahet 1905-1935. aastatel. I Maailmasõja ajal kasutati seda ka haigla laevana. Fraser Islandile jõudis ta pärast seda, kui 1935. aasta tsüklon ta sinna uhus.

IMG_4277

IMG_4282

Värvilised kaljud

IMG_4263

Lähemalt vaadates ka.

IMG_4312

Maheno Shipwreck

IMG_4303

Viimaseks peatuskohaks oli Eli Creek ehk siis ookeanisse suubuv oja, mida mööda sai jalutada või kus sees oli hea ja karastav ujuda. Alguses viis laudtee umbes 500 meetrit ookeanist eemale ja sealt viis trepp jõkke. Taaskord oli tegu puhta vihmaveega, see oli läbipaistev ja puhas. Nii saigi kuni ookeanini välja umbes põlvest saadik vees jalutada. See oli meie mõlema lemmikpaik. Kahjuks aga oli inimesi seal korraga nii palju, et ühtegi inimestest vaba ilusat pilti teha ei õnnestunudki.

IMG_4373

Eli Creek

IMG_4395IMG_4404IMG_4430

Kell oli juba parajalt palju ja aeg oli hakata tagasi sadama poole liikuma. Praam väljus vahetult enne päikeseloojangut ja see vaade oli hea punkt sellele toredale päevale imelisel Paradiisisaarel. Kahju on aga meil sellest, et dingosid me ei näinudki. Aga ilmselt oli nende jaoks liiga palav ja nad puhkasid varjus.

IMG_4442

Enne laevale minekut nautisime ilusat päikeseloojangut

IMG_4449IMG_4465

Janet ja Kristlin

 

Nüüd on siis tööga lõpp

Pärast lühikest puhkust idakaldal saabusime tagasi Meandarrasse, et alustada teisipäeval taas tööga. Selle päeva õhtuks oli oodata uusi töötajaid. Me oletasime, et tegu on eestlastega, kuid kindlad selles muidugi olla ei saanud. Kell oli juba päris palju ja aeg oli hakata magama sättima, kuid kedagi uut ei olnud ikka veel saabunud. Järsku käis aga jube kolistamine ja uksest tulidki sisse kolm meessoost isikut. Mina olin toas ja tegelesin oma asjadega, kuid Krissu oli just sel hetkel köögis, kui need tüübid sisse sadasid. Nagu ikka kombeks, siis toimus esimene vestlus inglise keeles. Imelik oleks ju siin kohe eesti keeles võõrastele peale lennata, äkki ei olegi eestlased. Kümmekond minutit hiljem, kui me oma toas toimetasime, koputas üks poistest uksele, et lähemalt tutvust teha. Kui ta nime ütles, siis oli selge, et eestlane, mis eestlane. Nii jätkuski vestlus emakeeles. Meie uuteks töökaaslasteks olid 31-aastane arhitekt ja 23-aastane geodeesiat õppiv noormees. Kolmas tol õhtul saabunud meesterahvas oli kohalik, kes pakkus poistele vaid küüti. Ta küll hakkas meiega koos tööle, kuid ei elanud samas majas.

DSC_0505

Meie maja oli selline.

DSC_0507

Pesemisruumid üsna kehvad.

DSC_0508

Vetsudest parem ei räägigi. Redbackid kõikjal.

Nädal möödus ikka tavapäraselt. Rullisime tarpe ja õpetasime uusi välja. Nädalavahetusel käisime taas 110 km eemal melonipealinnas Chinchillas oma toiduvarusid täiendamas, sest see oli meie lähim normaalse toidupoega linn.

Uus nädal oli vähe teistsugune. Kuna tarpid said kõik rullitud, siis hakkasime tegelema muude töödega. Nii me saime maja pesta väljast survepesuriga, pesuruume seest ja väljast, kontorit väljast, nühkida panipaikades ämblikuvõrke jne. Kuna mõne päeva pärast tuli putukatõrjuja, siis pidid kõik kohad enne läikima lööma.

Teisipäeval oli Anzac Day, mis on siis päev sõjas hukkunute mälestamiseks. See tähendas ühtlasi ka vaba päeva. Üheks traditsiooniks sel päeval on päikesetõusu tseremoonia. Ka meie otsustasime sellest osa saada. Jalutasime hommikul kottpimedas kilomeeter eemal asuva mälestussamba juurde, kuhu oli vist kogu selle linna rahvas kohale tulnud – nii umbes 50 inimest. Me vist jäime paar minutit hiljaks, sest üritus oli juba alanud. Ega me millestki väga ilma ei jäänud. Kuulsime ühe noore ohvitseri kõnet, kes oli selleks päevaks Meandarrasse saadetud, nägime, kuidas lillepärjad samba juurde viidi, kuulasime Austraalia hümni ja saime osa palveminutist. Sellega üritus lõppes. Seejärel suunati kõik kultuurimajja tasuta hommikusöögile. Enne veel, kui me läksime sellest osa saama, põikasime sisse kohalikku sõjamuuseumisse, mis oli sel päeval kõigile tasuta avatud (tavapilet 5 dollarit). Sellise väikese küla kohta oli muuseum suur ja võimas. Laes rippus lennuk, kolm-neli sõjamasinat ja palju muud põnevat oli uudistajatele välja toodud. Kui ringkäik muuseumis tehtud, siis võtsime vastu selle tasuta pakutud hommikusöögi – praemuna ja peekon saia vahel ning kõrvale tass kohvi või teed.

DSC_0555

Muuseum

DSC_0619

Mälestusmärk

DSC_0562

Terve päev toimusid mingid üritused, näiteks puude istutamine, muuseumis mingi uue eksponaadi avamine jne. Me nendest rohkem osa ei võtnud ja nautisime oma vaba päeva kodus.

Ülejäänud kolm päeva jätkasime koristustöödega. Meie ülemusel oli kinnisidee, et isegi maja ees olev betoonpõrand peab läikima. Kuna just sel nädalal oli üle pika aja jahedamad päevad, siis pärast päev läbi veega mängimist oli veidi kehv olla. Eks see tekitas meis pahameelt ja raskest nädalast olid pinged laes, mis viis välja selleni, et reedel läksime oma ülemusega raksu. Ta tahtis, et me akende pesemiseks turvasaapad jalast ära võtaks ja roniks sokkis redelile, sest muidu teeme märjale betoonpõrandale mudased jäljed peale. Meie aga keeldusime. Ülemus arvas, et kardame sokke mustaks teha, tegelikult peitus põhjus turvanõuetes. Nimelt ajab see firma tohutult taga turvalisuse eeskirjadest kinnipidamist. Kõik pisemadki vigastused, ohtlikud olukorrad jne pannakse kirja ja saadetakse peakontorisse. Koolitusel rõhutati seda, et turvasaapad peavad olema jalas ja nende puudumisel saad päevapealt kinga. Õnnetuse korral poleks mingit hüvitist saanud, firma oleks näidanud ust eeskirjade rikkumise tõttu. Sellepärast me keeldusimegi saabaste äravõtmisest. See, et me julgesime ülemusele vastu hakata ajas teda aga vihale ja ta sõimas meid ikka korralikult. Ma ei hakka seda kõike siia kirja panema, sest miks neid halbu asju ikka meenutada. Olime veendunud, et meid lastakse lahti või hakkab ülemus meid lihtsalt taga kiusama nagu ta on teinud eelnevalt paljude töötajatega. Nii me otsustasimegi, et peame paariks päevaks sellest kohast eemale saama ja sõitsime nädalavahetuseks Toowoombasse närve puhkama. Tahtsime pääseda vahelduseks inimeste sekka ning veeta aega poodides kolades ja ringi tuulates. Nii me nautisimegi üle pika aja suurlinna elu. Ega me suurt midagi asjalikku tegelikult ei teinudki. Lisaks poodlemisele ja linna peal jalutamisele käisime ka kinos Smurfe vaatamas ja istusime kaubanduskeskuse tasuta internetivõrgus.

DSC_0612

Viis käsku, et teha tööd ohutult. Peatu ja vaata, mõtle ülesanne läbi, hinda/tuvasta riski, kontrolli ja suhtle, tee tööd turvaliselt.

IMG_3990

Toowoombas sõime imehead šokolaadivulkaani.

IMG_4013

Ja super mõnusat pitsat.

DSC_0587

Esmaspäev oli taaskord vaba – töörahvapüha. (Neli nädalat järjest oli pühade tõttu üks vaba päev nädalas juures.) Teisipäeval olime valmis astuma vastu oma saatusele (tegelikult küll kõigest ülemusele). Ootasime, et mis sitarahega meid siis üle valatakse, kuid tundus, et ülemus oli vahepeal aru saanud oma valest käitumisest, kui ta palus meil turvareegleid rikkuda. Igal juhul oli ta pärast seda meie vastu palju lahkem. Alguses see tundus veider ja arvasime, et selle taga on tal mingi kahtlane plaan haudumas, kuid veel mitu nädalat hiljemgi oli ta ikka lahke ja sõbralik meie vastu.

DSC_0568

Meie tore laadurijuht, kes ei kannatanud enam ülemust ja läks töölt ära.

Uuel nädalal tegime jälle mitmeid erinevaid töid. Pesime autot, pühkisime garaaži põrandaid, koristasime kontorit, pesime tühjana seisvat kuuri suurtest redbackidest ning nende kookonitest ja võrkudest puhtaks, tegime palju muudki. Kuna tegelikult olid tööd seal saidil põhimõtteliselt otsas, siis prooviti meile lihtsalt tegevust leida. Poisid said trimmerdada, muru niita jne. Reedel käisime kõik koos ka prügi korjamas. Tekkis täitsa “Teeme ära!” tunne, kui saidi kõrval oleval tühermaal ja metsas jalutasime, et igasugust sodi üles korjata, mis sinna aastatega on tekkinud. Vähemalt see töö oli kasulik, looduse jaoks kindlasti. (Muideks, päev hiljem oli kodumaal “Teeme ära!”. Hea ajastus.)

DSC_0620

Selle maja hoovi koristasime.

DSC_0623

Kujutage nüüd ette, kuidas kogu see mullane ala oli täis põlvedeni muru, metsistunud põõsaid, mis vohasid igas suunas, risu ja rämpsu ja kõike muud.

Meie viimane nädal Meandarras. Mina sain kahel päeval istuda autos ja lihtsalt sõita. Nimelt oli mul taga järelhaagis, kus peal oli umbrohumürk ja üks poiss jalutas voolikuga auto taga ja pritsis seda mürki igale poole. Ülejäänud päevad koristasime GrainCorpile kuuluva maja hoovi, kus olevat eelmine saidi boss elanud. Me tirisime välja puid, pügasime põõsaid, lammutasime nipet-näpet siit ja sealt, rohisime, riisusime, lõikasime juuri maast välja, vedasime puid ja kive jms. See töö oli isegi omamoodi põnev. Mõnus vaheldus igal juhul. Reedel pesi ja küüris Krissu uuesti seda autot, mida nädal varem olime pesnud, sest kasutasime masinat mürgitamisel ja muude tööülesannete täitmisel. Kuna oma mustade riietega tassisime prahti autosse, siis oli vaja see uuesti puhastada. See auto pidi minema uuele saidi ülemusele ja seega pidi läikima.

Meie viimasel päeval Meandarras niitsin mina murutraktoriga muru. Päeva lõpu poole suutsin ma ka muru põlema panna. Seda siiski mitte meelega. Kuna murutraktor oli juba 5 tundi järjest töös olnud, siis oli see juba üsna kuum. Ma pidin niitma aga platsi, kus oli palju heina maas. Ühel hetkel jäi üks heinarull mulle masina ette kinni ja ma ei viitsinud seda kohe sealt ära võtta kah. Oli juba hilja, kui seda tegema läksin. Hein tossas ja hetk hiljem lõi särinal põlema. Jõudsin veel paanikahoos murutraktori eemale tagurdada, et see põlema ei läheks. Seejärel karjusin ja vehkisin kätega, kuni sadakond meetrit eemal töötanud mehed mind nägid ja appi tormasid. Tegelikult põles umbes 3×3 meetrit muru ja heina, kuid mulle tundus see tol hetkel väga suure tulekahjuna ja mul oli nutt kurgus. Ma tean ju kui ohtlikud siin riigis metsatulekahjud on ja kui kergesti need tekivad. Lisaks oli vaid mõni meeter eemal suur bunker, kus hoitakse vilja. Selle süttimise korral oleksid vastu taevast lennanud väga suured rahasummad. Õnneks lõppes kõik siiski hästi. Üks meestest sõitis traktoriga üle põleva heina ja kustutas masina ees oleva harjaga tule ära.

IMG_4504

Saime ka iganädalasse firma Queenslandi osariigi ajalehte. Esikaanele ka veel lisaks.

Nii lõppes meie töö ja elu Meandarras. Laupäeval pakkisime kogu oma varanduse meie armsa Falconi peale ja võtsime suuna Roma linna poole. Uus site, kuid jätkasime ikka sama tööga – tarpide koristamisega.

DSC_0633

Meie Roma kodu vasakul. Ehitussoojak jaotatud tubadeks.

DSC_0625

Väikesed toad, kuid puhtad ja isegi kaks riidekappi sees.

DSC_0631

Pesemisvõimalused palju viisakamad.

DSC_0694

Köök küll väiksem ja vähem tööpindu, kuid puhas ja putukatest vaba.

Esimene nädal Romas möödus peamiselt tarpide voltimise ja rullimisega, kuid saime vihmasel päeval ka kuure korrastada. Ühel päeval, kui tööpäev juba peaaegu läbi ning olin veel viimaseid tarpirulle laadurile laadimas, siis suutsin ma peaaegu Austraalia mürgiseima mao otsa koperdada. Parasjagu oli laadurijuht läinud rulli ära viima ja mina tegin aega parajaks prügikoristamisega. Kuna õues möllas jube tuul, siis tahtsin tarpitükid vedeleva rehvihunniku alla panna, et need mööda platsi lendama ei hakkaks. Rehvide juurde jõudes jäin järsku tardunult seisma, sest minust maksimaalselt kahe meetri kaugusel märkasin pruuni pikka saba. Sain kohe aru, et seekord ei ole tegemist puuoksaga (päris mitu korda olen puuoksa ekslikult maoks pidanud), vaid nüüd on minu nina ees elus ja veel lisaks täiskasvanud madu. See umbes pooleteist meetri pikkune Eastern Brown Snake (pruunmadu) jõllitas mind oma suurte silmadega ja ka tema oli ilmselt mind nähes üllatunud. Proovisin jääda rahulikuks ja taganesin selg ees eemale. Süda peksis rinnus ja tahtmine oli karjuma hakata, kuid siis nägin ülemust, kes traktoriga minu poole sõitis. Rääkisin talle, keda ma olin just kohanud, mille järel läks ta asja uurima. Madu nähes kinnitas ta mulle, et tegu on tõesti väga mürgise pruunmaoga. Kui laadurijuht järgmise rulli järele tuli, siis palus ülemus tal kopaga mao ära tappa. Edaspidi olin saidil ringi liikutes palju ettevaatlikum. Loodetavasti ei pea enam sellist ehmatust kunagi kogema. Ülemus arvas, et see madu võis olla pesitsenud rehvi sees ja kui töökaaslane neid rehve mõni tund varem oli põõsastest välja tirinud, siis madu reisis rehvi sees kaasa. Nüüd, kui ümberringi oli töö hakanud lõppema ja müra kadunud, siis tuli ta välja uudistama. Nii ma talle otsa sattusingi.

DSC_0639

Veel väike hunnik tarpe alles.

DSC_0637

DSC_0682

Ja valmis rullid. See esireas olev kole rull oli ülemuse väitel meie kahe tehtud, nii ta väitis oma ülemusele. Tegelikult me tegime ikka kõik rullid terve meeskonnaga koos, ent ta pidi süü kellegi kaela ju veeretama.

DSC_0645

Meie teine tore laadurijuht, kes saadeti puhkusele, sest ta ei meeldinud ülemusele.

Kiire guugeldamine annab selle mao kohta järgneva info:

tegu on mürgisuselt maailma teise kõige ohtlikuma maoga. Ta võib olla agressiivne ja hakata jälitama. Just see maoliik on vastutav 60% surmajuhtumiga lõppenud mao salvamiste eest Austraalias. Keskmine pikkus on 1,1-1,8 meetrit. Kõige pikem leitud pruunmadu on olnud 2,4 meetrit. Nad elavad peamiselt majade ja farmide läheduses, sest nende peamiseks toiduks on hiired, konnad, väikesed linnud, munad ja ka teised maod.

Nädalavahetusel võtsime plaani külastada kord kuus toimuvat Roma farmerite turgu, kuid kohale jõudes seda ei eksisteerinudki. Uurisime ka infost, mida selles linnas teha on. Saime teada, et igal teisipäeval ja neljapäeval on Romas veisekarja oksjonid. Tegu pidavat olema Austraalia suurima karja müümise keskusega, kus võib näha ka 12 000 veist korraga. Aastas müüakse 300 000-400 000 looma. Loomi müüakse peamiselt kehakaalu järgi kg hinnaga. Loomi tuuakse siia ka teistest osariikidest veokite ja rongidega. Müüakse nii tõuaretuseks, kasvatamiseks kui ka lihatööstustele. Liha jõuab ka Euroopa turule. Kuna teisipäevad ja neljapäevad olid meil tööpäevad, siis kahjuks sinna me minna ei saanudki, kuid see võiks olla kindlasti päris võimas kogemus. Infoletitöötaja hoiatas veel, et sinna minnes peab hoidma käsi taskus, sest muidu võid kogemata kätt lehvitades saada karja omanikuks.

DSC_0709

See on karja müügi keskuse plaan. Saate ehk umbes aimu, kui suur see on.

Jalutasime veidi linnas ringi, kuid ega seal midagi väga teha ei olnud. Nii palju veel teadmiseks, et Roma linnas avastati Austraalias esimesena maagaas ja nafta. Seda tutvustav muuseum on linnas täitsa olemas. Huvitav ja omapärane on seegi, et siin linnas on Kangelaste allee. Iga I maailmasõjas hukkunud Roma linna sõduri mälestuseks on siia istutatud üks pudelipuu (Bottle Tree).

DSC_0679

Pudelipuu

DSC_0666

ja veel üks.

Viimasel nädalal jätkasime ikka samas vaimus. Tarpid-tarpid-tarpid. Kuna motivatsioon oli kadumas, sest tahtmine oli hakata juba reisima, siis pidime leidma põhjuseid, miks nädala lõpuni tööl vastu pidada. Nii me otsustasimegi iga päev endile meelde tuletada, mille jaoks me just sel päeval raha teenime. Esmaspäeva teenistus pidi minema Fraser Islandi reisiks, teisipäeva oma Whitsundayle minekuks, kolmapäeva oma Great Barrier Reafiks jne. Viimase nädala aitaski vastu pidada endale järjepidevalt reisieesmärkide korrutamine ja närvi minnes ettekujutamine, kuidas me ookeanis snorgeldame või dingodega võidu jookseme. Kokku veetsime viimasel tööpostil kaheksa nädalat, neist Meandarras kuus ja Romas kaks.

Nüüd oleme juba idakaldal oma viimase ühise Austraalia reisiga alustanud, kuid sellest saate lugeda juba varsti.

Selline kokkuvõte siis seekord.

Janet ja Kristlin

Kuniks sul on telk, ei ole sa kodutu

Kui meie lühendatud tööpäev neljapäeval läbi sai, siis pakkisime oma asjad ja võtsime suuna ranniku poole, teadmata täpselt, kuhu me läheme. Meil oli siht silme ees – Sunshine Coast, kuid täpsemad plaanid veel puudusid. Kuna ees ootas pikk sõit ja kell oli üsna palju, siis teadsime, et sel päeval me kohale ei jõua. Otsustasime, et peame leidma esimeseks ööks koha, kuhu oma telk püsti panna enne, kui täitsa pimedaks läheb. Wikicampsi (app, mille abil saab otsida telkimisvõimalusi, piknikukohti jne) abiga leidsime tasuta telkimisplatsi Kilcoy linnas. Tegu oli pisikese pargiga linnas sees, kus olid olemas ka täiesti korralikud vetsud ja pesemisruumid. Pargi kõrval müüs üks meesterahvas värskest kalast tehtud toite ning neile, kes midagi muud soovivad on paarsada meetrit eemal erinevad kohvikud, restoranid ja kiirsöögikohad. Panime oma telgi püsti. Meie õnneks oli seal veel ruumi, kuid nägime,  kuidas paar autot pidid õhtu jooksul ümber keerama ja uue koha leidma. Alguses kartsime, et maanteele ja linnamürale nii lähedal olles ootab meid ees magamata öö, kuid südaöö paiku, kui ma korraks üles ärkasin, oli väljas täielik vaikus. Üks rekka sõitis mööda, kuid sedagi poleks kuulnud, kui ma parajasti üleval poleks olnud.

Hommikul pakkisime jälle oma kodu kokku ja võtsime ette veel sadakond viimast kilomeetrit, et jõuda Päikesepaiste kaldale. Teepeal aga püüdis meie pilke üks ääretult kummalise kujuga mägi. Ei saanud eemalt aru, mis asi see õieti on ja kiire guugeldamine andis vastuse, et see huvitav mäemoodustis on Glass House Mountains. Tegu on üheteistkümne mäega, millest kõrgeim on 556 meetrit üle merepiiri. Meie tähelepanu köitis aga Mt Coonowrin (377 m), mis oli teistest erinev ja tipust “kiilakas”. Need mäed on vulkaanilise päritoluga ja tekkinud 26-27 miljonit aastat tagasi.

DSC_0295DSC_0297IMG_3713IMG_3710

Võtsime selle aja ja külastasime vaateplatvormi, kust avanes vaade neile mägedele. Kuna pühad olid meelitanud inimesed kodudest välja, siis oli raske leida kohta, et teha pilti nii, et mõni võõras nägu pärast pildil vastu ei vaataks. Ilm oli ilus ja tapvalt palav, kuid kuna meie sihtpunkt oli siiski Sunshine Coast, siis mööda matkaradasid me seekord seiklema ei läinud.

IMG_3725IMG_3722IMG_3739IMG_3719DSC_0306

Õige varsti olimegi Sunshine Coastil. Tegu on siis Brisbane’ist 100 km ülespoole jääva rajooniga, mis on Queenslandi kolmas kõige rahvarohkem piirkond. Kuna see koosneb mitmetest väikestest linnadest, siis me ei suutnudki valida, millisesse neist konkreetselt minna. Põikasime sisse Maroochydore’i ning jalutasime seal mööda randa ja linna, kuid see ei kutsunud meid sinna jääma.

IMG_3746

Otsustasime sõita veel ülespoole Noosa Headsi. See oli armas linnake, mis meenutas Gold Coasti. Muidugi meeldib see linnake paljudele ja seda oli näha 100% täis broneeritud majutusvõimaluste pealt. Ei õnnestunud meil leida ühtegi vaba telgiplatsi, motellituba ega cabinit terves linnas. Ikka ja jälle oli vastus “me oleme täis broneeritud”. Nii me veetsime esimese päeva muserdatult ringi käies ja lootes, et ehk õnn veel naeratab. Lõpuks siiski Wikicampsi abiga leidsime linnast 15 km eemal ühe backpackerite telkla ja otsustasime asja uurima minna. Olime enda arvates jõudnud kohale, kuid tegelikult mitte. Ees oli palju mahajäetud ja numbrimärkideta autoromusid, üsna kodutu välimusega kohalikud siin ja seal ringi jalutamas, tõkkepuu ja täiesti vale kohanimega silt maja küljes rippumas. Vaikselt hakkas juba pimedaks minema ja me ei saanud aru, kuhu me jälle sattunud oleme. Wikicampsis kommentaare lugedes selgus aga, et õige koht on selle kahtlase koha taga. Küsisime ka ühelt ringitatsuvalt naiselt abi ja tõepoolest pidime sõitma sellest telkimisalalt läbi ja seal taga varjas ennast siis just see õige Gagaju Bush Camp. Tekkis tunne nagu oleks mõnes USA filmis, kus tegevus toimub noortelaagris, sest täpselt selline nägi see paik välja – jõe kaldal, sõjaväetelgid narivooditega, hunnik ühesuguseid telke, kanuud, päästevestid puude vahel rippumas, noored ringi jalutamas, võrkpalliplats, väliköök, lõkkeplats, jne. Kuidagi mõnus ja omamoodi tundus see koht olevat.

IMG_3762IMG_3760IMG_3759IMG_3758IMG_3786

Kui olime jõudnud end sisse registreerida ja hakkasime oma telki püsti panema, siis sai sellest mõnusast ja chillist kohast üks õudusunenägu, sest kuskilt ilmusid välja suured, teravate kihvadega ja verejanulised sääsed ja neid ei olnud üks või kaks, vaid ikka sadu ja tuhandeid. Seega ülejäänud õhtupooliku veetsime autos, kuid need sindrinahad pääsesid siiski üliväikese aknaava kaudu sisse. Krissu luges blogi ja ma pidasin võitlust nende verejanulistega, kuni lõpuks enam ei suutnud ning me telki ronisime. Kell oli küll vähe, kuid seal sai neist tüütutest olenditest rahu ja vaikust. Aga noortelaagrile kohaselt oli ikka pidu ja pillerkaar ja lõke ja alkohol ning see tähendas, et korralikku und õieti ei saanudki. Kell 7 hommikul hakkas komandör kanuutamise reegleid ette vuristama ning seejärel kogu eelmisest õhtust veel joogised noored marssisid meie telgist suure lärmi saatel mööda, et võtta kanuud ja jõele minna. Aga mis sa ikka magad, kui päike juba kõrgel taevas. Vandusime, et sinna sääsepõrgusse enam tagasi ei lähe ning pakkisime oma asjad ja tegime vehkat.

IMG_3779IMG_3770IMG_3788IMG_3823

Noosa Headsi tagasi jõudes leidsime parkimiskoha, kuhu väikese raha eest saime auto terveks päevaks jätta ning seejärel läksime linna peale. (Kogu linn oli ülestõusmispühade tõttu autodest ja inimestest umbes. Parklana oli kasutusele võetud linnas asuv roheline park.) Lootsime leida kohviku, kus hommikusöögi ajal meie tühjaks saanud mobiiltelefone laadida, kuid sellist õnne meil ei olnud ja telefonid jäid tühjaks veel tükiks ajaks. Mõni aeg hiljem alles leidsime ranna ääres oleva surfikeskuse välisseinalt pistikupesad ja saime oma telefone veidigi laadida, otsides ise samal ajal uut majutuskohta.

DSC_0353

Rand oli paksult inimesi täis.

IMG_3754IMG_3794IMG_3796Edasi viis tee meid infoputkasse, sest olime plaani võtnud külastada Fraser Islandit. (Tegu on maailma suurima liivast saarega, Unesco pärand. Pääseb vaid neljaveolise masinaga, mistõttu kaalusime tuuriga minemist. Seal on läbipaistvad järved, vihmamets, dingod. Lonely Planeti raamatu järgi 1 25-st kohast, mida peab Austraalias tingimata külastama.) Uurisime tuuride kohta, kuid selgus, et munadepühade ajal ei ole lootustki sinna pääseda ilma eelneva broneeringuta. Pidime leidma muud tegevust ja saime infot Noosa Headsi vaatamisväärsuste kohta. Ühtlasi jutu sees kurtsime ka seal töötavale vabatahtlikule oma öömaja probleemi. Tädi oli üsna kurb ja pärast tulutut lahenduste otsimist pakkus välja, et võime tema maja ees autos magada ja ta lubab meid tuppa vetsu ka. Kes ei tea, siis Aussis on autos magamine kuskil suvalises kohas keelatud. Tädi aga seletas, et tal tupiktänav ja seal me vahele ei jääks. Lisas veel, et ta laseks meid tuppa, ent seal tal ruumi ei ole. Ta andis meile oma aadressi ja telefoninumbri ja leppisime kokku, et kui tõesti midagi ei leia, siis koputame ta uksele.

Võtsime ette väikese jalutuskäigu Noosa Headsi rahvuspargis, mis asub linnas sees. Üsna lühike tee, edasi-tagasi vaid 5 km pikk, viis meid mööda mereäärt kõrgemale ja kõrgemale. Lõpuks jõudsime vaateplatvormile, kust võis imetleda ookeani ning kaljulõhes ujuvat merikilpkonna.

DSC_0372

DSC_0390

Puud on siin küll täitsa omamoodi.

IMG_3805

IMG_3815

Seal ujus kilpkonn.

Palavus võttis meid korralikult läbi ja ilma ujumiseta me keeldusime edasi minemast. Seega nautisime sooja ookeanivett ja mõnusalt suuri laineid. Ülejäänud päeva vaatasime linna peal ringi ning raske südamega võtsime vastu otsuse minna ööseks siiski tagasi sääsepõrgusse.

Hommikul uurisime töötajalt kodutute telkimisala kohta, mille kinnistult me läbi pidime sõitma, et jõuda Gagaju Bush Campi. Nendes päevinäinud ja armetutes telkides elavad inimesed, kes ei saa endale Noosa Headsis korteri üürimist lubada, mille hind pidavat olema umbes 500 dollarit nädalas. Seal elavad ka lastega pered, kelle elutingimustega kohalik sotsiaalamet tõenäoliselt kursis pole. Töötaja sõnul me siiski ei peaks neid inimesi kodutuks kutsuma, sest nii kaua, kui sul on telk pea kohal, on sul kodu olemas. Seega hoolimata sellest, et meiegi oleme tundnud ennast Austraalias sageli kodutuna, sest me et ei tea, kus järgmise öö veedame, siis tegelikult on meil kodu alati endaga kaasas olnud. Nagu teod. 😉

DSC_0346

Inimesed elavad sellistes tingimustes.

Hommikut alustasime piknikuga Tewantises ning sellele järgnes pühapäevase turu külastus. Meie plaan oli aga taas kord veidi edasi liikuda ning uueks sihtkohaks sai Rainbow Beach. Seda värviliste kaljudega randa soovitas esimesena meie töökaaslane Denise, kuid internetist ja Lonely Planeti raamatuski võib leida kiidusõnu selle ranna kohta. Enne veel, kui otsustasime minna neid värvilisi kaljusid uudistama, põikasime sisse järjekordsesse liivakõrbe. Ehk mäletate veel, et Kängurusaarel käisime liivaluiteid mööda ronimas. Seekord ei olnud ees küll nii suuri mägesid, kuid liiva oli siin- ja sealpool väga palju. Ühele poole jalutades lõppes liivamägi metsaga, kuid teisele poole jalutades sai liivamäest järsk kaljusein, millest mõnikümmend meetrit allpool jalutasid inimesed rannas. See vaade oli imeline, meenutades Nõmmel asuvat vanakat (v.a ookean).

IMG_3829

Meie piknikulaud.

IMG_3831

Sadamas toimunud turg.

DSC_0415

IMG_3837

Liiv igal pool

IMG_3855IMG_3858

Pärast imehead lõunasööki Coffee Rocks’is läksime randa neid värvilisi kaljusid lähemalt vaatama. Pool tundi jalutamist ja kollased kaljud hakkasid muutuma oranžiks ja punaseks. Seal rannas on lubatud ka autodega sõita, mistõttu pidi pidevalt jälgima, et mõni neljarattaline seljatagant ei tuleks. Liiklus oli seal suur ja kohati oli tunne, et kuskile on püsti pandud valgusfoor, sest autod tulid gruppides. Tegelikult oleksime pidanud tõelise värviilu nägemiseks ka neljaveolise rentima, et sõita täiesti ranna lõppu välja. Jalutada me nii kaugele ei jõudnud, kuid nägime värvilisi seinu sellegipoolest. Kindlasti mängib selle värvimängu puhul suurt rolli ka päikesevalgus. Kuna me jalutasime rannas vahetult enne päikeseloojangut, siis olid mitmel pool värvid jäänud juba päikesevarju. Ehk satume sinna kunagi veel ja siis sõidame juba kaugemale, et ikka kõike näha. Tegime jälle kiire ujumise, et pärast seda sõita Gympie linna ööbima. Pühade tõttu oli ka Rainbow Beachi majutusasutused täis broneeritud ja Gympie oli lähim suurem linn, kus turistid ja vabu päevi nautima tulnud inimesed ei olnud kõiki öömaju enda valdusesse võtnud. Kuna see linn oleks meil tagasi Meandarra poole sõites nagunii teele jäänud, siis saime vähendada ka järgmise päeva pikka autosõitu tunnikese võrra.

IMG_3889IMG_3931IMG_3895IMG_3902

DSC_0472

Mõni käis ka liugu laskmas.

DSC_0467

Lained on siin mõnusad ja suured.

Gympies lootsime õhtut sisustada Mäki tasuta WiFi-võrgus, kuid see oli esimene McDonald’s siin Austraalias, kus puudus internetiühendus. Sisustasime õhtut hoopis karavanpargis pesupesemisega.

Siin riigis on munadepühade ajal ka esmaspäev vaba. Seega tagasi Meandarrasse jõudsimegi alles esmaspäeva õhtuks, et teisipäeval taas tööga alustada.

Janet ja Kristlin

Ja koaala.

Tere jälle, Queensland!

Olime Kängurusaarega hüvasti jätnud ja jõudnud taas kord mandrile. Selleks õhtuks sõitsime Adelaide’i, et end seal välja magada ja hommikul puhanuna Queenslandi poole sõitma hakata. Puhata me sel ööl aga väga ei saanud. Lisaks rahvamassile. kes seal peale meie veel peatus, oli häirivaks ka peas tiirlevad mõtted sellest, kas me tegime ikka õige otsuse. Aga, mis seal ikka – vähemalt oli meil töökoht ja ka teadmime, et tegu on usaldusväärse firmaga. Nimelt viis tee meid tagasi GrainCorpi vilja kokkuostu, kus töötasime ka novembris-detsembris. Töö on küll seekord vähe teine ja asukoht ka 170 km eelmisest kohast ülespoole.

Teisipäeva hommikul panime Falconile hääled sisse ning sõit võis alata. Ees oli peaaegu 2000 km ja kuus pikka päeva. Kuna ainult mul on auto juhtimisõigus, siis olime plaani võtnud iga päev läbida umbes 400 km. See ei ole väga palju, et ära väsiks ja samas on ka siis võimalus midagi tee peal vaadata. Esimeseks õhtuks sõitsime meile juba kapsaajast tuttavasse linna nimega Mildura. Veetsime öö Big4 karavanpargis. Õhtul võtsime aega ja läksime üle pika aja kinno. Vaatasime “Kaunitari ja koletist”.

Järgmisel hommikul möödusime kohast, kus kapsaajal elasime, kuid sellesse väikelinna täitsa sisse keerama ei hakanud. Ostsime aga kõrval asuvast linnast meile toona väga maitsenud küüslaaugusaia. See oli endiselt nii hea kui mäletasime.

Graafik nägi ette, et jõuame õhtuks Griffithisse. Sel teel ei olnud meil suurt midagi vaadata ja päev möödus sõites, tegime vaid lõunapausi ja väikese jalutuskäigu Hay linnas. Õhtul panime telgi üles Griffithi Showgroundile, kus muidugi kohtasime kohe ka eesti neiut. See linn on eestlasi kogu aeg täis, sest selles kandis on väga palju põllumajadustööd leida. Ka minu esimene töökoht Aussis oli Griffithi lähedal ja sellepärast oli ka see linn meile juba tuttav. Kuna auto tegi õhtul veidi kahtlast häält, siis käisime hommikul autoremonditöökojast läbi ja saime kella kolmeks kontrolli aja. See aga tähendas, et meie sõit ülespoole lükkub edasi. Lootsime, et autol midagi tõsist viga ei ole ja saame selle samal päeval kätte. Nii läkski. Kuna õues oli veel valge, siis võtsime ette paaritunnise sõidu, et enam-vähem ikkagi graafikus püsida. Õhtuks jõudsime West Wyalongi. Ööbisime motellis, mis oli ilus ja puhas. Kui ma peaks sinna linna veel tagasi sattuma, siis läheksin kindlasti sellesse motelli ööbima. Eriti rõõmsad olime muidugi televiisori üle, nii saime end kursis hoida uudistega, mis Aussis toimumas on (orkaan Debbie jm).

Hommikul käisime taas kord shoppamas Vinniese kaltsukas. Me ei oska kohe kuidagi neist mööda kõndida, ikka jälle astume aga sisse. Eelmisel päeval olime Griffithis alles pool Vinniest tühjaks ostnud. 😀 Aga kui linnale kiire tiir peale tehtud, siis jätkasime sõiduga.

IMG_3649

Motelli ees oli isegi jalanõude puhastamise komplekt.

Lõunaks jõudsime linna nimega Parkes, kus üllatus-üllatus käisime Vinnieses. Seekord aga ei ostnud midagi. Aga sellele lisaks käisime ja vaatasime linna peal veel teisigi poode. Nautisime ilma, jalutasime, sõime ja tunnike hiljem jätkasime sõitu. Õhtuks jõudsime Coonabarabrani, kus asuvad hea nähtavuse tõttu mitmed observatooriumid. Tegu on koguni Austraalia astronoomia pealinnaga. Me mõtlesime öösel minna ühte neist tähti vaatama, kuid olime nii läbi kui läbi annab olla, et ei jaksanud cabinist väljagi end vedada, et linnaga tutvust teha. Sellest on meil järele mõeldes veidi kahju. Paraku on see riik aga nii suur, et me ei saagi loota, et kõike näeme.

IMG_3643

Poes valisime uusi plätusid.

Hommikul käisime Narrabri linnas laadal, kust ostsime maailma kõige paremat jäätist. Taimede jaoks meil autos ruumi ei ole ja muud asjalikku seal ei müüdud, mistõttu võisime jätkata sõitu ja järgmiseks sihtkohaks sai Moree. Enne selle töö saamist oli meil üks pakkumine just selle linna lähedal, kuid sellest jäime kahjuks ilma. Moree on ka täis eestlasi, sest praegu on peal cottoni ehk puuvilla hooaeg ja seal ümbruskonnas on väga palju just seda tööd pakkuda. Seekord me eestlasi ei kohanud, tegelikult ei kohanud me peaaegu mitte kedagi. Linn oli tühi ja kuhugi väga minna ei olnud ka, sest peaaegu kõik poed ja kohvikud olid suletud. Jalutasime tühjade tänavate vahel, pidasime väikest piknikku ja sellega meie Moree külastus piirdus. Õhtuks jõudsime meile juba ammu tuttavasse linna Goondiwindi. See on siis see linn, kus eelmine kord samas firmas töötasime. Seekord me aga otsustasime ööbida hoopis kolmandas karavanpargis, mida me eelmisel korral ei näinudki. Tuleb tunnistada, et see oli neist kolmest kõige vingem – suur bassein ja mullivann, korralikud ja viisakad pesuruumid, mõnus väliköök, külastajatele mõeldud maitsetaimede nurgake ja muidugi ka wifi.

IMG_3652

Kõige parem jäätis!

Goondiwindis pidime hommikul pettuma, kui avastasime, et Coles on pühapäeviti suletud. See pisiasi ei olnud meil enam meeles. Mis seal siis ikka. Ostsime oma nädala toidu(aine)d Foodworksist ning olime valmis viimast juppi oma reisist läbima. Veel oli vaja selgeks teha üks asi – kas teed Meandarrasse on läbipääsetavad? Nimelt oli mõned päevad enne, kui oma sõiduga Queenslandi alustasime, käinud üle idakalda suur orkaan Debbie ja selle tagajärjel olid mitmed teed üleujutatud. Internetist leidsime ühe kaardi, mis andis hetkeolukorrast ülevaate ja selle järgi oli meie olukord üsna nigel. Selleks, et saada Meandarrasse oleksime me pidanud tegema umbes 500km ringi. Otsustasime küsida kohalikust politseijaoskonnast abi, ent pühapäevasel päeval oli ka see suletud. Istusime jaoskonna ees olevale pingile, et mõelda, mis siis nüüd saab. Nii kümne minuti pärast sõitis kohale üks politseiauto ja sellest väljunud politseinik tuli meie poole. Kurtsime talle oma muret, kuid tema teatas, et just oli tulnud teade sellest, et teed on taas avatud. Tänasime politseinikut abi eest ja võtsime suuna oma tulevase kodu poole. (Paaris kohas oli tee siiski veel kergelt üleujutatud.)

DSC_0262

Mõni ehib oma cabineid, mõni aga mitte.

IMG_3658

Mõnus bassein ja mullivann.

Meandarrasse jõudes laius igal pool suur tühjus. Selles väikeses linnas on kaks pisikest poodi (üks pooleldi tühi toidupood, kus ei müüda saiagi, teises poes, mis meenutab ajaleheputkat, müüakse siiski õnneks ka saia hinnaga 5 dollarit tükk), sõjamuuseum, mälestusmärk sõdades langenutele (on igas linnas), raamatukogu, kirik, välibassein, hotell-pubi, isiklike karavanide jaoks mõeldud puhkeala ja see ongi üsna kõik. Inimesi näha ei olnud. Otsisime siis oma töökohta, kuid esimene silt juhatas meid võssa. Peaaegu oleksime mutta kinnigi jäänud, kuid õnneks pääsesime sellest. Siis nägime kahte autot mööda sõitmas ja läksime teed küsima. Leidsime tänu abile õnneks õige teeotsa üles. Teadmata, mis või kes meid seal ees ootab hiilisime vaikselt oma kodule lähemale. Koputasime uksele ja selle avas üks noormees. Andsime talle teada, et me nüüd elame ja töötame siin, kuid teda see ei paistnud väga huvitavat ning ta koristas edasi. Pärast lühikest pausi küsisime ta nime ja ilmselgelt oli tegu eestlasega. Edasi suhtlesime emakeeles. Selgus, et selles majas elab veel tema sõber ja üks vanem mees, kes on austraallane.

IMG_3660

Meie elamise köögipool.

IMG_3662

Ja koridor. Meie tuba teine uks paremal.

Valisime siis toa, kus elama hakata. Olgugi, et sellest toast oli alles mõned päevad tagasi üks eesti poiss välja kolinud, siis olid ämblikud jõudnud juba korralikke võrkke sinna kududa. Leidsime oma toast ühe elusa red backi ja surnud konna. Hakkasime siis koristamisega pihta ja kaks-kolm tundi hiljem oli tuba elamiskõlbulik. Teine tuba aga oli umbes viis korda hullemas seisus ja seal ei töötanud korralikult konditsioneer, mistõttu otsustasime, et elame kahekesi ühes toas. WC ja dušširuumide koristuseni sel päeval veel ei jõudnud. Need on kohutavas seisus, täis ämblikke (ka red backe!!!), nende võrke, kärbseid, konni. (Tuleb tunnistada, et enne sisse kolima hakkamist sai käidud linna peal uurimas teiste majutusvõimaluste kohta, ent need langesid oma priske hinna tõttu ära.)

IMG_3672

Vaade silodele.

Tegime poistega tutvust ja uurisime, mis meid siis tööl ees ootamas on. Saime korraliku ülevaate, kuid seda, mis päriselt ees ootas me siiski ei osanud ette näha. Esmaspäeval alustasime kell 6 hommikul tööpäevaga. Õnneks on elamine töökoha territooriumil, mistõttu ei pea väga palju varem ärkama, et tööle sõita. Hommikul tegi ülemus meile kiire ringreisi saidil ning seejärel liitusime poistega oma tööplatsil. Meid võeti tööle järelkoristust tegema. Me eeldasime, et äkki on vaja mingit vilja veel ära koristada või muud sarnast, ent meie ülesanne oli hoopis tarpe (suured presendid, mis käivad üle viljahunnikute) vedada välja ühest suurest kuhjast, seejärel lõigata nende küljest välja teibitükid ja õmblused ning laduda presendid üksteise otsa ning siis masina abil see kõik rullideks keerata. Töö on füüsiliselt raske, kuid konti ei murra. Asja tegi hullemaks see, et need tarpid on seal vedelenud kaks hooaaega ja seega on nad mustad ja räpased. Putukad, hiired, prussakad, ämblikud, sajajalgsed ja muud loomad on nende sisse kodugi rajanud. Mõni haiseb ka kohutavalt. Aga mis seal ikka. Alguses oli hirmus, ent paar päeva hiljem juba ükskõik. Nii me siis töötasime seal. Poisid tirisid suuremaid tarpe, meie väiksemaid ja väga suuri tiriti masinaga. Kuna meil oli hea seltskond koos, siis oli tööd tore teha ja aeg läks ruttu. Meie koristustiimis olime viiekesi – neli eestlast ja kohalik noormees, kes peamiselt laaduriga suuremaid tarpe tiris.

17797324_1650256071658223_956203999_o

Selline hunnik ootas meid ees. 

17820427_1650256044991559_1662731297_o

Tänaseks on kogu plats puhas.

Kuna tööpäevad lõppevad üsna varakult, siis õhtud kipuvad venima ja venima. Väga midagi teha ei ole ja kuhugi minna ka mitte. Sellest hoolimata sattusime kahel päeval ka kohalikku kõrtsi, et juua üks  siider ja süüa head ja paremat.

IMG_3934

Vaade meie toa aknast.

IMG_3976IMG_3977

Meie ülemus oli väga häritud sellest, et meil ei ole bunker koolitust. Bunker on suur viljakuhi. Me ei saa siiani aru, miks teda see häiris, sest me otseselt selle otsa ei roni ja üldse meie ainuke kokkupuude viljaga on see, et töötame selle kõrval. Need katted, mida me lõigume ja rullime on küll bunkeri katted, kuid me teeme seda tööd ju maa peal, mitte viljakuhja otsas. Igal juhul esimese nädala lõpus, vist oli reedel, korjas ülemus meid ühel hetkel auto peale ja viis meie majja, kus oli valmis pandud laud ja projektor. Laua ümber istusid umbes seitse töötajat, kellest mõnda olime varem kohanud. Projektori juures seisis meile juba vana tuttav suur-suur aussi mees, tobe irve näol. See mees tegi meile enne esimest korda GrainCorpi tööle asumist koolituse ohutuse teemal ja käis meil viljas töötades alko- ja narkoteste tegemas. Nüüd oli see onu meie majas ja tegi töötajatele korduskoolitust. Tal olid meie näod isegi meeles. Aga esimese asjana visati mulle kätte alkomeeter ja mingi vatitups, millega narkotesti tehakse. Kuna rohkem onul neid kaasas ei olnud, siis Kristlin pääses testist. Eks oli nagunii teada, et tulemused on puhtad. Me siiski korralikud tüdrukud. 😀

Meie ülemus oli palunud sellel onul teha meile kiire koolitus bunkeri ja hopperi teemal. Seejärel kiired testid, mille vastused ta meile ette ütles (ta tegi seda ka eelmine kord koolitusel) ning sellega saime oma GrainCorpi passi templi, et võime töötada bunkeri ja silo juures. Mis me tegelikult sellest koolitusest õppisime? Vastus on, et mitte midagi, sest ta vuristas info nii kiiresti ette ja seejärel arutas teiste töötajatega mingeid punkte ja see oligi kõik. No olgu, ma tean nüüd, et kui varjus näitab kraadiklaas 42 kraadi, siis võin keelduda bunkeri otsa ronimisest. Sellega meie esimene nädal tööl ka lõppes.

IMG_3943

Tarpid valmis rullimiseks.

IMG_3941

Punased sildid ja kollased sildid eristavad, kas tegu on põranda või pealmise tarpiga.

IMG_3945

Hunnik ümbertöötlusesse minevaid rulle.

IMG_3946

Kui õigesti mäletame, siis peaks olema 58 rulli, mis lähevad ümbertöötlusesse, kuid neile lisanduvad ka põranda ja katte tarpid, mida siin pildil näha ei ole. Seega kolme nädalaga rullisime kuskil 70 rulli. 

Laupäeval viis üks poistest teise poisi Brisbane’i, et see paar päeva hiljem sealt lennukile saaks minna. Kuna meil ei olnud mitte ühtegi asjalikku plaani selleks päevaks, siis sõitsime kaasa. Väike peatus Dalbys ja 4 tundi autosõitu hiljem olime Brisbane’is. Kõigepealt käisime vaatamas Mt Coot-tha vaateplatvormi, kust avaneb vaade Brisbane’i linnale. Eelmine kord, kui Brissis olime, tahtsime seda vaatama minna, aga kuna Google Maps juhatas meid valesse kohta, siis ei hakanud ümber keerama ja loobusime sinna minekust.

IMG_3684

Mt Coot-tha vaateplatvormilt vaade Brisbane’i linnale.

Pärast seda sõitsime hiljuti avatud kaubanduskeskusesse, kus tunnike enne sulgemist saime veel poodides ringi vaadata ning seejärel tahtsid poisid näha Fisherman Islandit, mis on Brisbane’i küljes asuv väike saareke, kus asub kaubasadam. Sõitsime ringi ja otsisime, kuidas saaks ligi GrainCorpi territooriumile. Päris sisse meid ei lastud.

Õues oli juba pimedaks läinud ja kõhud tühjad. Läksime aga taas kord Mäkki. Jutustasime ja naljatlesime ja õige pea oligi aeg üks poistest oma hotelli maha jätta. Meie aga võtsime suuna Meandarra poole. Kui me lõpuks kell 01:30 tagasi koju jõudsime, siis vajusime rampväsinuna voodisse.

Pühapäeval käisime saja kilomeetri kaugusel Chinchillas Mäkis tasuta wifit nautimas. Chinchilla on tuntud kui Austraalia meloni pealinn, üle kahe aasta toimuvad seal melonifestivalid.

Uus nädal algas jälle samamoodi – tirisime tarpe, lõikusime välja teibitud kohad ja õmblused, seejärel rullisime need kokku ja kõik. Järgmised kaks päeva aga saime tarpidest veidi vaheldust. Kristlin tegi seda, milleks teda esialgu GrainCorpi tööle võeti. Esmaspäevast kolmapäevani võttis aga proove ja analüüsis neid – lihtsalt sel korral sissetuleva vilja asemel võttis proove väljaveetavast viljast. Goondiwindis meie mentorina töötanud Denise on nüüd siin saidil ja tuletas Krissule meelde, kuidas see töö käis ning õpetas veidi ka weighbridge’ i tööd. Kuna eesti poiss pandi trimmerdama, siis oli vaja veel leida ka mulle tööd. Mina sain au sõita traktoriga – murutraktoriga. Paarutasin mööda saidil olevaid murulappe ja niitsin oma vinge masinaga kõik tutid maha. Nüüd saan öelda, et olen ka John Deere’i traktoriga sõitnud. 😀

IMG_3980

Minu John Deere. Kuulus firma, mis teeb traktoreid ja muid põllutöömasinaid. 

IMG_3708

Tavaline tööpäev

Neljapäev oli lühendatud päev. Krissu oli tagasi koristustiimis ja kuna eelmine päev oli olnud eesti poisi viimane tööpäev, siis olime tööl kolmekesi – mina, Kristlin ja Tom. Kõik ootasid pikkisilmi, et kell saaks 12 päeval. See tähendas tööpäeva ja ühtlasi ka töönädala lõppu. Ees ootas neli vaba päeva, sest oli munadepühade aeg. Jätsime ka selle eesti poisiga hüvasti, sest temal oli aeg teha veel viimane ringreis enne koju lendamist. Seejärel pakkisime oma asjad ja sõitsime rannikule puhkama. Sellest kirjutan juba järgmises postituses.

 

Ikka Teie

Janet ja Kristlin

Kängurusaar

Käes oli kaua oodatud teisipäev, 14.märts. Plaan oli ärgata 5:30 hommikul, kuid mina tegin silmad lahti juba kakskümmend minutit varem, sest tagumik oli vajunud vastu maad. Nimelt oli mu madrats otsustanud just nüüd otsad anda. Olin juba eelmisel hommikul samas olukorras, kuid tol hetkel lootsin, et kork ei olnud korralikult kinni. Seega sain teisel hommikul samas seisus olles aru, et nüüd on taas aeg ühe madratsiga hüvasti jätta. Meie esimene madrats andis otsad, kui olime teel Melbourne’i poole. Ehk on see märk, et oleks aeg kolida sisetingimustesse ja aitab telgis elamisest? Kaks kuud juba elatud, peaks nagu piisama. Kuna teadsime, et Kängurusaarel on elamine kallis, siis olime arvestanud võimalusega veel mõned nädalad telgis elada. Nüüd, kui minu madrats oli katki ja meil polnud aimugi, kas leiame saarelt mõne poe, et uus madrats osta, siis oli meie olukord üsna nigel. Sellegipoolest alustasime hommikut positiivsete emotsioonidega ja valmis minema vastu uutele väljakutsetele. Hommikul sõitsime veel läbi teel olevast Coles’ist, et osta vett ja veel mõned nipet-näpet asjad ning seejärel algas pooleteisttunnine sõit Cape Jervis asuva sadama poole.

Tee sadamani oli ilus ja mägine. Tekkis tahtmine teha peatus ja seda ilu nautida, kuid meil aega nappis ja pidime püsima teel, et õigel ajal sadamas olla. Lõpuks, kui kohal olime, siis tegime chek-in’i ära ja mina jäin autosse ootama. Kaasreisijad pidid laevale sisenema jala. Ühel hetkel tuli Kristlin auto juurde tagasi ütlema, et esimesi autosi hakati peale laskma ja nad peavad sõitma laevale tagurpidi. Sel hetkel hakkas mul süda sees puperdama. Ma ei pea ennast just kõige paremaks tagurpidi sõitjaks. Olgugi, et olen seda viimasel ajal päris palju praktiseerinud ja suudan isegi sirgelt tagurdada, kuid avalikus kohas ja kitsastes tingimustes tundus see päris hirmus. Mis siis, kui ma ei saa sirgelt sõidetud ja hakkan rooliga mängima? Mis siis, kui sõidan sillalt maha? Mis siis, kui lähen mõnele autole või laevaseinale vastu? Judinad jooksid üle selja, kui jäin sinna üksinda paanitsema. Kui minu kord lähenema hakkas, siis hakkasid autod minema õiget pidi peale. Hoidsin pöialt, et ka minul on võimalus nina eest praamile sõita. See oli minu õnnepäev ja ma ei pidanudki piinlikust tundma. Sõitsin ilusti peale ja rahu majas. Märkimisväärne on see, et laevas oli igat autot juhendamas ka töötaja, kes näitas täpselt, kui palju ja kuhu poole keerata ning kui kaugele sõita. Kuna nendes praamides ei ole väga palju ruumi, siis on seal kõik välja arvutatud, et ilusti autod ära pakkida. Muide, praegu meenus, et kui pileteid ostsime, siis pidime märkima auto andmed. Seal pidin tegema linnukese kasti, mis kinnitab, et auto ei ole üle 5 meetri pikk. Arvasime, et no meil ju suht tavaline auto ja vaevalt ta nii pikk on, kuid kui piletid juba taskus olid, siis mõtlesin siiski guugeldada. Tuli välja, et meie auto on 5042 mm (auto dokumentidest neid andmeid ei leidnud). Kartsin, et need neli sentimeetrit saavad meile veel saatuslikuks ka. 😀

DSC_9555

Praamile sõitmas

Nelikümmend viis minutit praamisõitu möödus rahulikult. Õnneks olime valinud tuulevaikse päeva. Alguses istusime esimesel korrusel laua taga, Krissu proovis magada ja mina vahtisin merd. Viisteist minutit enne sildumist otsustasime siiski välistekile minna. Seal oli nii mõnus ja külmast ei olnud juttugi. Soe tuul sasis veidi juukseid, kuid see oli mõnus ja jahutav. Vaade meie ees laiuvale saarele oli samuti imeline. Nii palju avastamist ootas meid ees. Annan siin väikse ülevaate ka saare kohta.

IMG_3097

Saar mere poolt vaadates

Kängurusaar on Austraalia saartest suuruselt kolmas Tasmaania ja Melville’i järel. Saar kuulub Lõuna-Austraalia osariigile ja on 4405 ruutkilomeetrit suur (võrdluseks, et Saaremaa on 2673 ruutkilomeetrit). Idast läände on 150 km ja põhjast lõunasse 90 km. Inimesi on 2011. aasta seisuga saarel 4 417 (Saaremaal on 30 966). Saar eraldus mandrist umbes 10 000 aastat tagasi, kui veetase tõusis. Saar on tuntud ka aborigeenide nime järgi Karta ehk “Island of the Dead” (“Surnute saar”). 

DSC_9562

Ja sadam.

Meie esimene peatuspunkt oli nagu ikka Penneshaw infoputkas. Küsisime nõu öömajade kohta. Väga palju asjalikku infot ei saanud. Võtsime ette 60 km sõidu Kingscote’i linna poole, kuhu on suur osa saare elanikest koondunud. Pärast kerget nälja kustutust kohalikus kohvikus hakkasime pihta öömajade otsimisega. Meie õnneks ei olnud esimene koht väga kaugel. 600 meetrit keskusest ja paarsada meetrit merest. Läksime asja uurima, kuid ootused ei olnud suured. Tegu oli väikeste korteritega ja nende hinnad on teatavasti päris kopsakad. Patricku nime kandev meesterahvas võttis meid kenasti vastu ja teatas kohe, et nädala hind on 250 dollarit. See summa ei olnud meie jaoks suur, sest kartsime palju suuremaid numbreid kuulda. Meile aga ei meeldinud mõte, et peame maksma kahe nädala üüri ette. Läksime sellegipoolest tuba vaatama. Väga viisakas, kahetoaline, korralik wc ja dušširuum, köök kogu varustustega, televiisor, neli voodit. Meil jäid suud ammuli. Kas tõesti see ruum on vaid 250 dollarit nädal? Ütlesime onule, et me võtaks selle kohe, kuid kahe nädala ettemaks ei kõla väga hästi, sest me polnud oma töökohas väga kindlad. Patrick tuli meile aga vastu ja lubas maksta nädal korraga. Olime müüdud. Jätsime onu korterit koristama (eelmine üürnik oli just lahkunud) ja ise läksime linna sularaha tooma. Tegime veel igaks juhuks natuke uuringut, kas ehk leiab mõne veel odavama koha. Üks karavanpark oli täis broneeritud ja teine tahtis cabini eest 200 dollarit nädal, wc ja pesuruumid ei pidavat sees olema ning tagatipuks veel kolm nädalat ettemaksu ka. Loobusime. Me olime oma korterist pimestatud ja rohkem võimalusi ei kaalunudki. Teadsime, et sellest linnast on meie töökohta 10 km rohkem sõitu kui Parndana-nimelisest linnast, kuid etteruttavalt võin öelda, et käisime mõni aeg hiljem seal. See koht kujutas endast ühe tänava pikkust kolgast. Me tegime õige valiku. Andsime Patrickule veel aega koristamiseks ja sõitsime mereäärde. Kõndisime muuli otsa, kus meie tähelepanu püüdis hüljes, kes oli muuli varju lebotama tulnud. Jälgisime teda pikalt, kuid kell tiksus edasi ja meil oli vaja veel palju teha. Maksime nädala üüri ja saime toa võtme. Lõpuks ometi saab voodis magada, toas pesta ja süüa teha. Öösel vetsu minnes ei pea telgilukku lahti tegema lootes, et ämblikud sisse ei roni, samuti ei pea enam oma õhtuid mööda saatma õues kärbeste seltsis. Meil oli korter – rahu, vaikus, luksus, konditsioneer!(!!!) ja palju ruumi asjade laialilaotamiseks. Lõpuks ometi saime oma asjad autost tuppa tassitud ja ei pidanud enam igal hommikul oma asju autost otsima.

Okei, aitab kiidulaulust. Saite aru küll, kui õnnelikud me oma korteri üle olime ja oleme siiani.

IMG_3105

Saime asjad vaevu tuppa toodud, kui oli aeg sõita töö juurde esimesele kohtumisele. Olime elevil, sest tegu olevat siiski viie tärniga hinnatud ja selle saare ühe kuulsaima veinitööstusega. Kui 20 km oli juba seljataga, siis oli aeg teha üks vasakpööre, mille järel mina muutusin üsna tõsiseks – kruusatee. Mulle ei meeldi mööda kruusateid sõita meie armsa Falconiga. Kannatasime need 7 km ära ja lõpuks tuli istanduse hoov, ent ei läinud ka seal olukord paremaks. Veel 3 km kruusateid. Oeh! Nägime aga, et üks auto on teepeal seisma jäänud ja reisijad autost välja tulnud ning vahivad puu otsa. Kohe oli asi selge, et seal peab olema koaala. Sõitsime lähemale ja seal see armas tegelane oligi ja täitsa ärkvel kohe. Me ei jäänud teda seekord imetlema, vaid sõitsime oma uue töökohaga tutvuma.

Ülemus Yale tegi kiire ülevaate, mis saama hakkab, lasi meil täita erinevaid pabereid, rääkis ohutusest ja näitas, kus miski asub, lugedes ühtlasi sõnad peale, et me ei tohi peale wc ja istanduse mitte kuhugi minna. Sellega meie kohtumine lõppes. Ei tekkinud meil suurt vaimustust ja juba hakkasime mõtlema uue töö otsingule. Me tegelikult teadsime ette, mis meid ootab. Olime ka teadlikult sellest, et palk on neli dollarit väiksem kui oleks normaalne tunnis saada. Aga me ei tulnudki siia saarele tööd tegema, vaid ennekõike puhkama. Me tahtsime seda saart näha ja oleksime igal juhul tulnud, kuid kuna tekkis võimalus ka tööd teha, siis võtsime pakkumise vastu. Pealegi oli meil soov üks päev ka viinamarjaistanduses töötada, et näha lähemalt veini valmistamise protsessi. Plaan oli teha saarel tööd vaid nii palju, et oma kuludega nulli jääksime – et saaksime tagasi praamipiletitele, elamisele ja vaatamisväärsustele kuluva raha. Yale aga teatas kohe, et töö lükkub edasi ja ei ole teada, millal algab. (Ta oleks võinud siis bäkkerid hiljem saarele kutsuda, meil oli nimelt kohustus olla kindlal päeval kohal.) Meie plaan oli olla saarel umbes kaks nädalat. Eeldades et selle ajaga saame nähtud kõik, mida näha ja teenitud tagasi ka piletite ja muu raha. Nüüd, kui selgus, et meie töö ei pruugi veel nädala jooksul alata, siis oli õhus üks suur küsimärk. Mis saab edasi? Me ei lasknud sellest ennast morjendada, sest peamine plaan oli siiski saart näha.

Kolmapäeval me ei teinud endale suuri plaane, sest üle pika aja ei olnud meil kuhugi kiiret. Nii me hakkasimegi saare avastamisega vaikselt pihta oma kodulinnast Kingscote’is. Jalutasime mööda mereäärt ja vaatasime, mis poode meil siin linnas ka on.

Neljapäeval saime kõne, et järgmisel päeval oodatakse meid hommikul tööle, sest ühed teised bäkkerid ei ilmunud tööle. Seega otsustasime olla asjalikud ja sõitsime veidi kodulinnast kaugemale. Esimesena võtsime ette põhjakaldal asuva suplusranna Emu Bay. Suurt vaimustust see rand meis ei tekitanud. Meri oli küll helesinine, ent kaldal oli väga palju kuivanud mererohtu ja ujuma see väga ei kutsunud. Kuna teadsime, et kõige ilusamad rannad peaksid olema hoopis lõunakaldal, siis me jäime just neid ootama.

IMG_3123

IMG_3133

Emu Bay

IMG_3165

Mehed kuival paati vedamas.

Edasi viis tee meid Parndanasse. Nagu eespool mainisin, siis see linnake on täitsa tühi. Sõitsime sealt läbi ja midagi põnevat ei näinud. Paar poodi ja mõned majad ja kõik. Paar kilomeetrit eemal oli aga palju kiidetud loomapark. Teadsime, et seal saab koaalasid kallistada ja ilmselgelt me pidime sinna kohale siis ju minema. Kohapeal selgus, et lisaks piletirahale (25 dollarit) peab koaalade kallistamise eest maksma veel 20 dollarit. Korra käis peast läbi mõte, et jalutame minema, sest see on puhas röövimine, kuid lõpuks otsustasime siiski piletiraha välja käia ja piirduda koaalade eemalt vaatamisega. Kõigepealt läksime otsima vombatit (kogu saare ainus vombat), kuid teda me ei näinudki. See tegelane oli ennast nii hästi ära peitnud, et ei näinud me teda kordagi, kuigi käisime mitu korda tema puurist mööda. Park ise midagi erilist ei olnud. Kõiki loomi olime varem teistes parkides juba näinud. Nägime ära ka need ehtsad suured, musklites kängurud. Kui käes oli koaalade tutvustamise aeg, siis läksime koaalade puuri juurde ja tuli välja, et piletiraha sees on võimalus siiski koaalasid veidi lähemalt näha ja neid isegi katsuda. Need olid ilmselt meie mõlema parimad 15 minutit. 😀 No need tegelased on lihtsalt nii armsad ja pehmed ja toredad ja karvased ja võrratud ja… Oeh. Okei, aitab koaala jutust. Vaadake parem pilte. 😀

DSC_9626IMG_3170DSC_9714DSC_9729IMG_3176IMG_3220

Reedel käisime tööl, kuid kuna viinamarjad ei olnud veel valmis, siis tegelesime hoopis noorte viinamarjaväätide sidumise ja pügamisega. Pidime valima välja oksa, mis võiks olla selle taime kõige viljakam ja selle siis traadi külge siduma ning ülejäänud oksad maha lõikama. Lihtne töö, kuid need ämblikud, kes seal igale poole oma võrku olid koonud, viskasid küll lõpuks üle. Töötasime koos kahe inglasega (samad, kes eelmisel päeval kohale polnud ilmunud).

DSC_9678

DSC_9738

Tegelikult nägime peale koaalade ka teisi loomi ja linde…

DSC_9759

Dingod

IMG_3190

See lind oskas öelda “Hello”

IMG_3205

Suur känguru

IMG_3211

No vaadake neid lihaseid

IMG_3286

Coocobarra

Laupäeval külastasime Flinders Chasei rahvusparki. Seal ootas meid ees kaks kuulsat vaatamisväärsust – Admiral Arch ja Remarkable Rocks ning hunnik asiaate. Kuigi informatsiooniputkast soovitati meil sinna parki minna võimalikult hommikul vara, kui suured ekskursioonigrupid ei ole veel kohale jõudnud, siis ega me seda soovitust ju ometi kuulda ei võtnud. Jõudsime parki keskpäeval, kui parkla oli autosid täis ja asiaate täis bussid olid just kohale jõudnud. Pidime sellega leppima ja lootus inimesteta pilte saada oli üsna väike.

IMG_3290

Rahvuspargi juures olev tuletorn

Admiral Arch on suur auk kalju sees ja see on lihtsalt imetlusväärne. Minu top 5 Austraalia vaatamisväärsuse nimistusse mahub ta kindlasti. Seal oli ka palju hülgeid (New Zealand fur-seals). Remarkable Rocks on suured kivimürakad, igaüks neist ise kujuga. Ka need olid ilusad ja huvitavad, kuid pärast Admiral Archi ei tekitanud minus nii suurt vaimustust. Plaanis oli saare lõunakallas ühe päevaga ära näha, kuid kuna alustasime päeva päris hilja ja rahvuspargis läks oodatust kauem aega, siis käisime sel päeval läbi veel vaid Hanson Bay’st. Ilus sinine vesi ja inimtühi rand oli ilus lõpp-punkt päevale.

IMG_3316

Admiral Arch

IMG_3326IMG_3335

IMG_3348

Remarkable Rocks

IMG_3356IMG_3365IMG_3367DSC_9876DSC_9858

Pühapäeval jätkasime oma avastusretke esialgu Seal Bay’s. See on rand, mis on merilõvide (Australian sealions) päralt. Inimesed seal ujuda ei saa ja ei tohi, kuid giidiga tuuri eest makstes on võimalik neile tegelastele üsna lähedale pääseda. Meie ei võtnud seda tuuri, kuid tegelasi nägime sellegipoolest, sest veidi väiksema raha eest oli võimalik mööda laudteed kõndida ning sealselt vaateplatvormilt liival magavaid merilõvisid jälgida.

IMG_3398

Seal Bay

Järgmiseks peatuspunktiks oli Väike Sahara (Little Sahara), mis kujutab endast suuri liivamägesid, mida mööda ronida. Raha eest on võimalik rentida ka sandboard ehk surfilauda meenutav laud ja sellega mööda liivamägesid alla lasta. Kuna sel päeval oli õues tapvalt kuum ja liiv oli samuti tuline, siis me ei hakanud sandboardi laenutama, vaid ronisime liivamäe otsa ja tegime paarkümmend minutit pilte ning sellega asi piirdus. Krissu tahtis väga veel tagasi minna, et sandboardiga ka sõita, kuid ajanappuse tõttu me seda teha ei jõudnudki.

IMG_3491

Little Sahara

IMG_3464DSC_9969

Imemaitsvad burgerid Vivonne putkas sisse söödud, siis võtsime selle päeva viimaseks sihtpunktiks palju kiidetud ja isegi kogu Austraalia kõige ilusamaks rannaks nimetatud Vivonne Bay. Meie sellest rannast küll vaimustusse ei sattunud. Vesi oli ilus ja sinine nagu igal pool, ent vees oli taaskord jube palju vetikaid. Muidugi tee sinna oli ka väga kehvas seisus kruusatee, mis tuju juba enne randa jõudmist tahtis alla viia. Aga võtsime siis selle aja ja ujusime ja nautisime kuuma päikest. Enne rannast lahkumist ronisime veel ühe künka otsa, kust avastasime õige Vivonne Bay. Nimelt me olime selle kõrval teises väikeses rannasopis. Kuid sealt künka otsast vaadates ei olnud ka see pikema rannaribaga lahe osa nii ilus midagi. Me oleme siin riigis kindlasti palju kaunimaid randu näinud.

IMG_3506

Vivonne Bay

Esmaspäeval saime jälle kuus tundi viinamarjavääte traadi külge siduda ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis järgmisel ööl oli meil tohutu äikesetorm. Kuna oleme kuulnud uudiseid, kuidas Lõuna-Austraalia on pärast suuri torme mitu päeva elektrita, siis tekitas see meis veidi hirmu. Sel öösel me palju ei maganud. Iga kõvem kõuepauk või valgussähvatus äratas üles. Olgugi, et meil oli korteris neli voodit, ronis õde öösel suurest hirmust minu voodisse. (Minagi olin juba valmis tema voodisse jooksma.)

Magamata öö oli oma töö teinud ja terve teisipäeva olime nagu elavad laibad. Ei jaksanud ennast voodist palju kaugemale vedada ja nii me vahtisime terve päeva telekat. Õhtul jutustasime veel naabrimehega, kes üritas meile korduvalt selgeks teha, et peame kindlasti Darwinisse minema ning lõpuks tegime väikese jalutuskäigu mereääres. Torm oli murdnud puid ja mõnest kohast isegi tee ära viinud. Seda oli päris nukker vaadata. Õnneks selle tormiga siiski suuremaid kahjustusi kaasnenud.

Kolmapäeval tahtsime siiski veel veidi ringi vaadata ja sõitsime American Riverisse. See pisike linnake on oma nime saanud selle järgi, et 1803. aastal olevat ameeriklasest hülgekütid sinna randunud ja arvanud, et on kuskil jõe ääres. Sellest ka nimi American River ehk eesti keeles Ameerika jõgi. Nüüd on see väike kalurilinn turismimekaks mereande armastavatele inimestele. Külas on pisike kalapood, kus saab proovida värskeid austreid jm. Ka meie pistsime oma pea ukse vahelt sisse ning otsustasime, et peame ka need kiidetud mereannid ära proovima. Tol hetkel, kui me oma austrite taldrikuga laua taha jõudsime, oli poes veel üks keskealine paarike. Nemad jälgisid suure huviga, kuidas need kaks blondi siis nüüd neid austreid mekivad. (Olime eelnevalt müüjale teavitanud, et proovime neid esimest korda. Loomulikult kõik kuulsid seda.) Ega me ei saanud siis halba nägu teha ja ka töötaja küsimuse peale, et kuidas need ka maitsevad, proovisime häid sõnu välja öelda. Mina võin austreid süüa, ent toidu sees. Lihtsalt paljalt neid alla kulistada ei taha küll enam.

 

IMG_3518

Austreid proovimas

IMG_3541

Känguru kaka kommid

IMG_3543

Proovisime ka kohalikku mett.

Tegime ka väikese tiiru veel seal kandis olevates randades, kuid see päev oli tohutult jahe ja ujuma me ei kippunud. Nägime ka esimest korda elusat madu. Too roomas meie auto eest läbi, pääsedes napilt eluga. Oli umbes 3 meetrit pikk teine. Ma olen paar korda tee ääres madusid surnult näinud, kuid see oli esimene, keda nägime liikumas. Korraks ehmatas ära küll. Loodame, et rohkem neid tegelasi enam ei kohta ka.

DSC_0028

American Riverist leidsime ka Aussi piltidega mängukaardid.

DSC_0017

Neljapäeval ja reedel olime taaskord tööl. Seekord siis tegime seda, milleks meid oli tööle palgatud – korjasime viinamarju. Töö oli küll kerge, kuid omamoodi rõve. Kõik kohad kleepusid sellest viinamarjavedelikust, ämblikud ja nende võrgud igal pool, ussid ja muud putukad viinamarjakobarate vahel jne. Päeva lõpuks oli ka selg küürutamisest valus ja otsustasime, et reede jääb meie viimaseks päevaks sel ametipostil. Me teadsime ju nagunii, et me ei jää seda tööd pikalt tegema, kuid siis saime selgeks, et selle raha eest pole mõtet seal päevagi kauem olla. Tahtsin juba neljapäeval jalga lasta, ent Kristlin arvas, et oleme reede ka, sest siis neil nädalavahetusel aega uusi inimesi otsida. Reede oli aga puhas huumor. Hommikul hakkas peale reaalne orjade kiusamine. Ülemused istusid kukil ja kamandasid aina kiiremini tööle hakkama, ähvardades ka (vaimne vägivald!), et muidu võtavad uued meetmed käsile. Kuna mulle nende suhtumine ei meeldinud, siis näitasin seda oma pohhuistlikus olekus ka üsna selgelt välja. Närvi ajas, et mõlemad mehed ootasid meilt erinevat tööstiili – üks tahtis, et kõik viinamarjad oleksid ilusad, mis ämbrisse satuvad, vaid kuivanud võisid ka minna, ühtki viinamarja ei tohtinud niisama ära visata või kasvama jätta, teine aga käskis minema visata kõik kobarad, kus vähemalt kolmandik oli hallitanud/mädanenud. See tekitas tohutut segadust, eriti kuna mehed pidevalt su õla taga kommenteerimas olid. Tuli pidevalt jälgida kumb neist nüüd läheduses on. Neid asju, mis algul segadusse ja hiljem närvi ajasid, oli veelgi. Päeva lõpus tahtis ülemus meiega aga rääkida. Mõtlesin, et nüüd loeb sõnad peale, kuidas peame rohkem pingutama. Selle peale ma oleks ta otse sinna samusesse saatnud ja öelnud, et meile aitab – me nüüd lahkume. Ta aga hoopis teatas, et vallandab meid kommunikatsioonilistel põhjustel. Ma sain hea törtsu naerda selle peale, kuid otsustasin, et ei hakka midagi vastu plõksima ka. Ütlesime vaid, et tahtsimegi ära minna ja sellega asi piirdus. Lahkusime ja oleme nüüd veendunud, et ega neid korjamistöid väga enam teha ei taha küll. Vot, siis selline oli meie mõlema esimene ja loodetavasti ka viimane vallandamise kogemus. Me siin oleme ikka arutanud, et kas minu pohhuistlik olek sel päeval oli liiga väljapaistev või sai meile “saatuslikuks” hoopis Kristlini küsimus ülemusele, kui olime saanud taaskord uue õpetuse kõik mädanenud marjakobarad (need olid ikka väga mädanenud marjad!) valimatult ämbrisse visata: “Kas teie jaoks on kvantiteet kvaliteedist olulisem?”

DSC_0047DSC_0046DSC_0043

Laupäeval käisime veel viimaseid randu avastamas. Stokes Bay, mis oli taaskord päris kena ja mõnus rand. Sinna viis tee kaljude vahelt, mis tegi selle ranna minu jaoks veelgi huvitavamaks. Vees oli ka väike kividest muul, mis hoidis suuremad lained eemale. Seal inimesed ka sulistasid vees. Kõrval aga peksid lained kaldale ja oli hoiatus ohtlike lainete eest, mis tirivad su endaga kaasa (rip current).

IMG_3581

Tee Stokes Bay juurde läks kaljude vahelt. Kahjuks pildile seda jäädvustada ei suutnud ja videot ei saa siia blogisse laadida.

IMG_3592

Lõunat süües käis üks wallaby meid piilumas.

IMG_3614

Meie Kängurusaare viimaseks avastuseks jäi taaskord palju kiidusõnu saanud rand – Snelling Beach. Teel sinna nägime jälle koaalasid puu otsas lösutamas ja turiste neid altpoolt pildistamas. Rand ise oli täis kalamehi ja eemal paistis ka paar paati. Ilusa ilmaga oleks seal olnud kindlasti mõnus sulistada. Pühapäeval nautisime taaskord Kingscote’i võlusid.

IMG_3637

Bassein meie kodu kõrval.

IMG_3633

Kingscote’i muul

IMG_3390

Meie Kängurusaare avastamine sai lõpu esmaspäeval. Olime just koduuksest välja astumas, et minna veel viimasele tiirule sel saarel, kui saime kõne oma agendilt, et tal on meile tööd pakkuda. Võtsime selle töö vastu ja kuna ees oli ootamas 2000 km sõitu, siis pakkisime ruttu asjad, et jõuda paar tundi hiljem väljuvale praamile. Lõpp sel saarel tuli meie jaoks jube kiirelt, kuid usume, et nägime piisavalt ja kauem poleks seal midagi teha vast olnudki.

Kängurusaar on küll väga ilus oma puutumatu loodusega, ent ometi me sellest vaimustusse ei sattunud. On neid imeilusaid, helesinise veega randu (siin olid need ka puhastamata), kohalikke loomi ja taimi, rahulikke väikelinnu juba nähtud küll ja küll. Vaimustus on kadunud, sest miski enam üllatusmomenti ei paku. Kui just mitte selle saare bensiinihinnad – 150 senti liiter, mis on rohkem kui 30 senti kallim kui Adelaide’ist lahkudes 😛

Tervitame

Janet ja Kristlin

Varsti tuleb

postitus kängurusaarest on juba ammu valmis aga ootab, et mu ōde selle enne postitamist läbi loeks. Natuke peate veel kannatama. Aga selle nädala jooksul peaks ikka üles saama ikka.

Seniks üks armas pilt

IMG_3266

 

Meie nädalavahetused

Tööloleku ajal proovisime võtta aega, et nautida ka ümbruskonda. Nii me nädalavahetustel ringi sõitsimegi. Paar korda käisime Mount Gambieris, esimesel korral poodlemas ja teisel korral puhkamas, kuid külastasime ka meie oma Naracoorte’i linna koopaid, käisime ranniku ääres ning lisaks ka folkmuusika festivalil.

Naracoorte caves (ehk eesti keeles koopad) on üks üheksateistkümnest Austraalias leiduvast UNESCO maailmapärandite nimistusse kuuluvast vaatamisväärsusest. See on ainuke koht maakeral, kus on säilinud 500 000 aasta tagused fossiilide jäänused. Kokku on seal 26 paekivikoobast. Meie käisime vaatamas kahte – Wet Cave ja Alexandra Cave. Wet Cave oli avatud koobas, kuhu iga külaline saab iseseisvalt jalutama minna. Alexandra Cave’i tuli minna koos giidiga. See pooletunnine ekskursioon maa all oli väga huvitav ja õpetlik. Meie giid oli vahva ja tegi vahepeal ka nalja, mis pakkus targale jutule head vaheldust.

IMG_2426

Kängurud olid kunagi sellised

IMG_2439

Koobas

IMG_2469

Kuna Naracoorte’is olid soojakraadid veebruari esimeses pooles olnud juba kaks viimast päeva 40 ja rohkem, siis otsustasime oma järgmise nädalavahetuse veeta ookeani ääres. Üldse oli Austraaliat tabanud kuumalaine, näiteks Adelaide’is oli kahel päeval järjesest 46 ja 47 kraadi sooja. Me proovisime mõlemal päeval ka veidi tööd teha. Otsustasime eelmisel päeval, et alustame tööpäevaga tunnike varem, sest siis on veel jahedam. No, kui aus olla, siis ega see nüüd nii väga jahe ikka ei olnud küll. Õnneks oli tuult, mis andis natukenegi jahutust. Päikesetõusuga tööd alustada oli aga ilus. Paar tundi hiljem oli juba põllul päikese käes ja pealekauba pikkades riietes ikka päris jube olla. Siiski raha oli vaja ja nii me aeda selle palavuse käes lammutasimegi. Neli tundi hiljem oli töö selleks päevaks otsa saanud. Olgem ausad, siis ega me selle kuumaga enam kauem seal olla ei oleks kannatanud ka. Sõitsime koju, panime kirja viis töötundi, sest meiega ei olnud ühtegi ülemust, kes saaks kontrollida, kui kaua me tööd tegelikult teeme. Võtsime ujumisriided kaasa ja sõitsime linna tehisjärve ujuma. Kuna parasjagu oli just keskpäev kätte jõudmas ja ühtlasi kõige ohtlikum aeg päikese käes olemiseks, siis ei tormanud kohe ujuma, vaid jahutasime end McDonalds’is jäätisega. Panime üles blogi ja paar tunnikest hiljem läksime lõpuks ujuma.

Järgmisel päeval pidi olema veel kraadi võrra kuumem. Alustasime taaskord päikesetõusuga. Seekord meil erilist tööd ei olnud. Tony ja kolme-koera-Rob tõmbasid traktori abil poste maast välja ja esialgu vaatasime me lihtsalt pealt. Siis aga pakkus Rob välja, et kui jaksame, siis võime need auto kasti tõsta. Janet sõitis autoga ja Kristlin pani poste kasti. Tegelikult ikka aitasin mina ka raskemaid poste tõsta.

Kella üheksaks hommikul oli väljas juba üle 30 kraadi ja sel päeval ei olnud ka tuult, mis veidi leevendust pakuks. Nii jäigi meie tööpäev üsna lühikeseks.

Koju jõudes pakkisime kõik oma asjad kokku, koristasime enda järel ära, tegime süüa ja pesime ning seejärel võtsime suuna ranniku poole, teadmata, kas tuleme veel kunagi tagasi. Kuna otsisime endiselt uut tööd, siis olime valmistunud selleks, et võib-olla leiame nädalavahetusel uue koha, kuhu edasi liikuda.

Võtsime suunaks Beachporti. Tony soovitas seda väikelinna ning lisas, et see on kõige parem ujumiseks. Tunnike hiljem olimegi kohal. Küsisime infost, mida selles linnas teha saab ja esmapilgul tundus, et võiks isegi kaheks päevaks jääda, sest tegevust nagu oleks küll. Võtsime siiski karavanpargis cabini esialgu vaid üheks ööks. Meie cabinist üle tee oli ookean. Tasub ka mainida, et tulime 40-kraadisest kuumusest 100 km eemale ja seal oli väga tuuline ning kohati isegi jahe. Tuulest hoolimata läksime mere äärde jalutama. Kõndisime Lõuna-Austraalia pikkuselt teise (772 m) muuli lõppu. Sõitsime mööda Bowman Scenic Drive’ i ning imetlesime vaateid ookeanile. See on siis umbes 8 km pikk, kurviline ning üles-alla kulgev tee, mis lookleb mööda mereäärt ning vahepeal on vaateplatvormid. Nagu minivariant Great Ocean Roadist. Vahepeal oli ka Pool of Siloam ehk järv, mis on peaaegu 7 korda soolasem kui merevesi. Kuna tuul oli vahepeal veidi jahedaks muutunud, siis me ujuma sel päeval ei kippunud. Seejärel tegime jalutuskäigu pingviinide saare juurde, kuid kellaaeg oli vähe ja pingviine veel polnud. Esimese päeva lõpetasime oma cabinis “Kodus ja võõrsil” maratoniga (tegelikult ainult 2 tundi). Kuna tolleks päevaks olime maganud telgis tsipa üle ühe kuu (välja arvatud kolm ööd Melbourne’is), siis oli hea nautida siseruumis olemist, televiisorit ja normaalset voodit. Uni oli magus ja nii otsustasime hommikul, et maksame veel ühe öö eest ja naudime seda luksust. Meie mõlema arvamus oli, et see oli kõige ilusam cabin, kus me oleme ööbinud. Cabin oli suur, kahetoaline, lisaks eraldi köök, väike terrass, televiisorist ja muudest luksustest ei hakka rääkimagi.

img_2536

img_2553

Pool of Siloam

img_2563

Lõuna-Austraalia pikkuselt teine muul.

img_2574img_2564

Reede hommikul me väga ei kiirustanud, kuid lõuna ajal võtsime end kokku ja lahkusime siiski nii mugavaks saanud cabinist. Sõitsime umbes 40 km eemal olevasse väikelinna nimega Millicent. Taaskord alustasime infoputkas, et uurida, mida linnas teha. Ega midagi tädi meile soovitada ei osanudki. Seega kolasime rohkem niisama poodides ja jalutasime linnavahel. Kaltsukast saime 1 dollari 50 sendi eest kaks raamatut ja kaardipaki, nüüd on igavatel õhtutel vähemalt midagigi teha.  Meil oli ka parasjagu lõunasöögi aeg kätte jõudnud ja otsisime söögikohta. Taaskord olime omadega ummikus, sest siin riigis on suurem osa söögikohti (vähemalt väiksemates linnades) suletud kahest viieni. Õnneks oli lahti kiirsöögikoht Subway. Sõime kõhud poolenisti täis, seejärel ostsime toidupoest viinamarju ning läksime ujuma. Selles linnas oli samasugune tehisjärv nagu Naracoorte’is. Parasjagu oli lõppenud mingi keskkooli üritus ja basseini/järve ääres oli päris palju noori. Leidsime siiski ühe nurgakese, kus veidi päevitada ja ujuda.

Kuna see linn oli päris tilluke ja väga midagi teha ei olnud, siis võtsime suuna Beachporti poole tagasi. Hüppasime veel läbi sellest soolajärvest, mis oli tõesti päris soolane ning seejärel kastsime end ka karavanpargi kõrval olevasse ookeani ning läksime cabinisse süüa tegema. Õhtu lõpetasime jälle teleka ees “Abielus esimesest silmapilgust” maratoni vaadates (5 tundi).

Laupäeva hommikul pakkisime asjad ja jätsime selle mõnusa cabiniga hüvasti ning suundusime mööda rannikut ülesse poole. Esimesena põikasime sisse linna nimega Robe. Ikka ja jälle astusime sisse infopunkti. Kuhjasime erinevaid brošüüre ja hakkasime linna avastama. See linn oli rohkem turistikas. Meenutas kohati Byron Bay’d, kuid on palju väiksem. Toidukohti oli peatänav täis ja need olid isegi lõunaajal avatud. Jalutasime mööda poode, külastasime kaltsukat, jalutasime mööda mereäärt ning vaatasime üle ka linna sadama. Meri oli imeilusalt sinine ja läbipaistev, kuid millegipärast keegi väga ei ujunud, vaid üksikud inimesed. Ilmselt ei olnud nende jaoks ilm piisavalt soe. See linn on tuntud veespordi- ja kalastamisvõimaluste poolest. Meie saime igal juhul korralikud päikeserandid.

img_2585

DSC_9193

See vesi oli päriselt ka nii ilusat värvi.

Krissu sai endale ka lõpuks snorgeldamise varustuse. Nüüd otsime head kohta, kuhu snorgeldama minna, kuid hetkel tundub, et need kohad on kaugel.

Sõitsime edasi järgmisesse linna nimega Kingston. Ka see linn oli pisike ja miskit teha seal ei olnud. Otsustasime siiski sinna ööseks jääda. Panime jälle karavanpargis telgi püsti ja läksime vaatasime linna üle. Linnas on üks vaatamisväärsus  – The Big Lobster ehk suur merivähk. See siis on 1979. aastal rajatud kuju, mis ehitati selleks, et meelitada inimesi linna kohalikku meretoitu sööma. Selle kuju kõrgus on 17 m, pikkus 15,2 m, laius 13,7 m ning kaalub umbes 4 tonni. Läksime siis suure hurraaga seda kuju uudistama, kuid kohale jõudes selgus, et parajasti on lobsteri rekonstrueerimine pooleli ja tal oli peas kaks suurt auku – sarved olid maha võetud. Nii me nägimegi poolikut merivähki.

img_2601

Läksime seda vaatama…

img_2602

…nägime aga seda.

IMG_2977

Õnneks Adelaide’i poole sõites nägime ka renoveeritud merivähi ära.

Peatänavalt leidsime Janet’s Take Away söögikoha, mis on saanud 1999-2001 aastate parimaks Lõuna-Austraalia Fish and Chips (kala ja friikad) valmistajaks. Pärast leidsime ka Janeti-nimelise tänava.

img_2610img_2638

Ka selles linnas oli muul ja ega muud targemat meil teha ei olnud, seega kõndisime ka selle peal.

Õhtu veetsime linna suursündmusel – jazzkontserdil. Kohal oli Austraalia mereväeorkester ning ilmselt suur osa külarahvast. Kõik istusid ja nautisid muusikat. Mõned söögikohad olid ka.

img_2631

Kohalikud aasta suursündmusest osa saamas.

Hommikul ärkasime sellepeale, et kuulsime, kuidas läbi mikrofoni tutvustatakse algava triatloni reegleid. Olime juba eelmisel päeval kuulnud, et pühapäeval on linnas suur spordivõistlus -triatlon. Seda, et see meile nii lähedal on, me aga ei teadnud. Ajasime siis kargud alla, pakkisime asjad ning läksime ka asja uudistama. Kui me kohale jõudsime, siis oli esimene ala ehk ujumine juba läbi. See oleks ilmselt olnud kõige põnevam, sest see päev oli väga tuuline ja jahe. Vaatasime aga sportlasi rattaga sõitmas ja jooksmas. Lõpuks vaatasime ka täispikalt laste triatloni. Meil oli juba lihtsalt vaadates külm, kahju oli neist, kes pidid seal 21,5-kraadises vees ujuma ning seejärel märjalt rattaselga hüppama ja kõige lõpuks veel jooksma kah. Tublid lapsed igal juhul.

Mis seal ikka, kuna pühapäev on pesupäev, siis võtsime suuna oma kodulinn Naracoorte’i poole. Vahepeal ei olnud ühtegi paremat tööpakkumist meile sülle kukkunud ja nii pidime end tagasi kartulifarmi ajama. See nädalavahetus oli ka Naracoorte’is festival, millest me tänu oma rannikutripile ilma jäime. Pole hullu, vaevalt see midagi erilist oli. Linna jõudes oli veel väike turg avatud, millelt ka läbi astusime.

Ülejäänud päeva puhkasime puhkusest.

DSC_9232

Nii juhtub šokolaadiga, kui väljas on 40 kraadi sooja.

Ülejärgmisel nädalavahetusel otsustasime minna pooletunnise sõidu kaugusele väikelinna nimega Frances. Seal toimus folkmuusika festival. Üritus algas reedel ja kestis pühapäeva õhtuni. Korra käis läbi mõte minna sinna laupäeval ja tulla tagasi pühapäeval, kuid jumal tänatud, et me seda plaani siiski teoks ei teinud. Olgugi, et Tony veetis seal meeldivalt aega reede õhtust pühapäeva hommikuni, siis meie pidasime vastu vaid tunnikese. Üritus oli vägagi erinev meie ootustest. Huvitavate ja musikaalsete noorte folkmuusikat viljelevate ansamblite ja artistide asemel olid seal 60+ tädikesed ja onukesed, kes olid vist sama päeva hommikul esimest korda haaranud oma kitarri kätte ja valinud esimese ettejuhtuva laulu oma iidamast-aadamast pärit laulikust. Viis oli nii mööda, kui mööda annab olla. Leidsime ka võistlustelgi, kus parajasti laulis üks neiu. Jäime teda kuulama ja kuulasime ka järgmised kaks võistlejat ära. Nemad olid ehk veidi paremad kui teistes telkides esinenud memmed-taadid, kuid ega nad siiski midagi erilist ei olnud. Iga poole tunni tagant oli uus võistlus, kuid enamikel võistlustel oli kirjas “võistlejaid ei ole”.

Nii me üsna kärmelt sealt vehkat tegimegi ja läksime oma väikesesse kodulinna jalutama.

IMG_2764

Suured rahvamassid festivalist osa saamas.

Kuna meie meeskond kutsuti appi Robe’i linna lähedal olevale põllule, siis pakkisime oma asjad kokku ja esmaspäeval pärast tööpäeva sõitsime Calandale’i, kus saime üle pika aja elada siseruumis. See ruum meid väga õnnelikuks siiski ei teinud, sest ämblikuid oli palju ja väga suured rohutirtsusarnased tegelased pressisid end ukse all olevast praost sisse. Juba esimesel hommikul tekkis suur tahtmine minema sõita, kuid tahtsime siiski veel paar nädalat vastu pidada. Igal hommikul istusime Tony auto peale ja sõitsime tunnikese eemal asuvale põllule. Õhtul jälle tunnike sõitu, et koju jõuda. Õnneks tööle sõit maksti meile kinni ja Tony kütus ka. Neljapäeval oli tööpäev üsna lühike ja läksime Robe’i linna lõunatama. Seejärel käisime mõnes poes ja kaltsukas ning jälle tagasi oma ämblike juurde. Lisaks eelpool mainitud tegelastele elas seal ka väga palju erinevaid putukaid, prussakaid, lendavaid tegelasi ja üsna süütu loomuga palvetajaritsikaid. Linnast olime ostnud ka putukatõrjevahendi, mis pidi kõik tegelased ära tapma, kes selle mürgi peale astuvad. Muide, see vist töötas, sest paar päeva oligi toas putukatest ja ämblikest õhk puhas. Laupäeva hommikul aga pakkisime oma asjad ja sõitsime tagasi Naracoorte’i. Kuna meeskond, kes meist sinna maha jäi, oli laiali läinud, siis pidime minema nende tööd lõpule viima. Me ei viitsinud igal hommikul tunnike sõita, mistõttu otsustasime tagasi telki kolida. Tony jäi majja elama ja sõitis hommikuti tööle. (Majas elamine oli tasuline. Meie tiimi kartulipõllud, millel kasvavad kartulid polnud endiselt veel valmis saanud, asuvad just seal kandis.)

Pühapäeva hommikul korjas Tony meid auto peale ja viis meid veiniistandusi avastama. Olime juba pikalt rääkinud sellest, et meil ei ole üldse aimu veinidest ja sellepärast ei julge ka erinevaid veiniistandusi külastada. Tony aga lubas meile asja selgeks teha ja anda meile võimaluse jälle midagi uut kogeda. Nii me sõitsimegi Coonawarra-nimelisse linna, kus on järjest väga palju erinevaid istandusi. Meie külastasime esialgu kolme. Maitsesime igas istanduses viite, kuute, seitset erinevat veini ja lahkusime ikka ja jälle tühjade kätega. Ei leidnud seda konkreetset, mida oleks tahtnud osta. Väike maitsemeelte puhastus Penola linna kohvikus ja seejärel veel kolmistandust. Lõpuks leidis Kristlin endale lemmiku ja viimases istanduses leidsin ka mina. Tuju muutus kohe palju paremaks ja nii me veidi napsusena kodu poole tagasi sõitsimegi.